Kaotada pole midagi. Ли Чайлд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud võimalik eristada, kuid linn paistis suurem kui Hope ja pisarakujulise põhiplaaniga, nii et tasandikualadele tüüpiline kesklinn jäi peateljest pisut lõunasse ja selle taga oli laiem tegevuspiirkond, võib-olla tööstuslik, millest siis ka suitsuhämu. Despair tundus olevat vähem ligitõmbav kui Hope. Külm, kus Hope oli paistnud soojana, ja luitunud, kus Hope oli paistnud värske. See ei olnud kutsuv linn. Hetkeks kaalus Reacher, kas mitte pöörata tagasi ja liikuda Hope’ist otse lõunasse, jõudes nii oma kursile, kuid heitis mõtte sealsamas kõrvale, enne kui see õieti kuju jõudis võtta. Reacher ei sallinud tagasipööramist. Talle meeldis edasi pressida, aina edasi, saagu mis tahes. Igaühe elu vajab organiseerivat põhimõtet ja Reacheri oma oli armutu edasirühkimine.

      Hiljem heitis ta oma jäikust endale kibedalt ette.

      Ta ronis kaljupangalt alla ja kõndis mööda pikka põikjoont tagasi teele, jõudes sinna paarkümmend jardi lääne pool lahkumiskohast. Ta läks vasakule teepervele ja jätkas minekut kergel ja pikal sammul, veidi kiiremini kui kolm miili tunnis, hoides end näoga vastutulevate liiklejate poole, mis oli kõige ohutum. Kuid vastutulevaid liiklejaid ei olnud. Liiklust ei olnud kummaski suunas. Tee oli nagu maha jäetud. Ei mingit võimalust hääletada. Reacherit tegi see veidi tusaseks, kuid mitte murelikuks. Ta oli palju kordi oma elus käinud ühe jutiga jalgsi maha märksa pikemaid maid kui seitseteist miili. Ta rehitses juuksed laubalt kõrvale, tõmbas särgi lahtiselt õlgadele ja jätkas minekut selle poole, mis ootas ees. Mis see ka polnud.

      KOLM

      Linna piiri märgistas tühi krunt, kuhu võib-olla kahekümne aasta eest keegi midagi ehitada kavatses, aga ei ehitanud. Siis tuli vana, suletud, räämas ja võib-olla jäädavalt hüljatud motell. Viiskümmend jardi lääne pool, teisel pool tänavat, asus bensiinijaam. Kaks tankurit, mõlemad vanad. Mitte just lausa ruraalsed muistised, nagu Reacher neid oli näinud Edward Hopperi maalidel, kuid siiski paari põlvkonna jagu ajast maha jäänud. Tagaplaanil väike majake, mille räpasele aknale olid kütteõli purgid püramiidi laotud. Reacher tuli üle majaesise poodiumi ja pistis pea uksest sisse. Sees oli pime, lõhnas kreosoodi ja kuumenenud puidu järele. Leti taga seisis mees, seljas mustaks määrdunud sinine kulunud kombinesoon. Ta oli umbes kolmekümnene ja kõhn.

      „Kas teil kohvi on?” küsis Reacher.

      „See on bensiinijaam,” vastas mees.

      „Bensiinijaamades müüakse kohvi,” lausus Reacher. „Ja vett ja limonaadi.”

      „Mitte selles,” kostis mees. „Meie müüme bensiini.”

      „Ja õli.”

      „Kui soovite.”

      „Kas linnas on mõni kohvik?”

      „On restoran.”

      „Ainult üks?”

      „Sellest meile piisab.”

      Reacher sukeldus taas päevavalgusse ja kõndis edasi. Sadakond jardi edasi lääne poole kasvatas maantee endale kõnniteed ja nagu silt posti küljes teatas, sai nimeks Main Street.2 Kolmkümmend jalga edasi algas esimene väljaehitatud kvartal. Selle täitis tänava vasakul, lõunapoolsel küljel morn kolmekorruseline telliskiviklots. See võis kunagi olla suur pudukaupade pood. Ja siin oli praegugi mingi jaemüügiga tegelev ettevõte. Reacher nägi tolmustest esimese korruse akendest kolme kundet ja kangarulle ning plastist majatarbeid. Klotsi kõrval oli teine täpselt samasugune, seejärel järgmine ja veel järgmine. Kesklinn näis olevat mõlemas suunas umbes kaheteistkümne kvartali suurune, millest enamik asus peatänavast lõunas. Reacher polnud mingi arhitektuuriekspert, ja ta teadis, et on Mississippist kõvasti lääne pool, kuid see linnake siin meenutas talle mõnd vana Connecticuti tehaseasulat või Cincinnati kaldapealset. Tasane, tõsine, ilustamata ja aegunud. Reacher oli näinud filme väikelinnade Ameerikast, kus kõik kohad on nii kenasti üles löödud, et paistavad ilusamad ja elujõulisemad, kui nad päriselt on. Siin oli täpselt vastupidi. Näis, nagu oleks keegi linnaplaneerija koos meeskonnaga rängalt vaeva näinud, et linn paistaks välja veel ilmetum ja süngem, kui ta oligi. Liiklus tänavail oli hõre. Neil venisid sedaanid ja pikapid. Kõik nad olid vähemalt kolm aastat vanad. Kõnniteedel liikusid harvad jalakäijad.

      Reacher pööras huupi vasakule ja asus lubatud restorani otsima. Ta läbis tosin kvartalit, möödus toidukauplusest, juuksuritöökojast, baarist, üürimajast ja vanast väsinud hotellist, enne kui söögikoha leidis. See võttis enda alla järjekordse telliskiviklotsi terve esimese korruse. Lagi oli kõrge ja suuremat osa seinapinnast täitvad aknad sirutusid maast laeni. Kunagi minevikus võis see saal olla autosalong. Põrand oli kaetud kiviplaatidega, toolidlauad tavalisest pruunist puust ja õhus hõljus keedetud juurviljade hõngu. Ukse juures oli administraatorilaud ja selle juures massiivsel jalamil lühikese messingvarda küljes silt Palun oodake, teid juhatatakse lauda. Seesama silt kõikjal, Atlandist Vaikse ookeanini. Sama šrift, samad värvid, sama kuju. Reacher kujutles, et kuskil toodab mingi toitlusasutuste sisseseade firma neid miljonite kaupa. Ta oli näinud täpselt samasuguseid Maine’is Calais’s ja eeldas, et nad ootavad teda ka Kalifornias San Diegos. Ta seisis sildi kõrval ja ootas.

      Ja ootas.

      Saalis istus ja sõi üksteist külastajat. Kolm paari, üks kolmene seltskond ja kaks üksikut. Üks ettekandja. Šveitserit ei olnud. Administraatorilauas ei istunud kedagi. Mitte just ebaharilik koosseis. Reacher oli einestanud tuhandetes sarnastes paikades ja ta tundis nende rütmi peensusteni. Üksildane ettekandja vaatab talle varsti otsa ja noogutab, nagu tahaks öelda: ma tulen kohe teie juurde. Siis võtab ta lauast tellimuse, toob toidu, keerab ennast veidi, puhub võib-olla põselt juhusliku juuksesalgu, mis peab olema ühtaegu vabandus ja palve aru saada. Siis võtab virnast menüü, juhatab ta lauda, lahkub ja tuleb uuesti tagasi – täpselt selles järjekorras.

      Ainult et see ettekandja ei teinud midagi sellist.

      Ta vaatas Reacheri poole. Ei noogutanud. Vaatas vaid pika pilguga otsa ja seejärel mujale. Jätkas oma toimetuste tegemist. Mida ei olnud palju. Ta oli kõigi oma üheteistkümne kunde soovid rahuldanud. Ta lihtsalt leiutas endale tööd. Peatus selle või teise laua juures, küsis, kas kõik on hästi, ja täitis uuesti kohvitasse, millest oli vaevalt rüübatud. Reacher keeras ringi ja kontrollis klaasukselt, ega ta pole tööajaga eksinud. Ega restorani kohe sulgema ei hakata. Kuid nii see ei olnud. Ta kontrollis oma peegelpilti, veendumaks, ega ta ei soorita oma riietusega mingit sotsiaalset roima. Ka mitte. Tal olid jalas tumehallid püksid ja sama tooni särk, mõlemad ostetud kahe päeva eest koristustarvete poest Kansases. Koristustarvete poed olid tema viimase aja avastus. Lihtsad, tugevad ja kvaliteetsed rõivad mõistliku hinna eest. Ideaalne. Ta juuksed olid pöetud ja korras. Ta oli eelmisel hommikul habet ajanud. Püksilukk oli kinni.

      Ta keeras ennast tagasi ja jätkas ootamist.

      Restoranikülastajad jäid üksteise järel teda vaatama. Takseerisid üsna varjamatult ja pöörasid siis pilgu ära. Ettekandja tegi saalis veel ühe aeglase tiiru, vaadates kõikjale peale tema. Reacher seisis liikumatult, testis olukorda oma kõvakettal ja püüdis sellest aru saada. Kaotas siis kannatuse, astus märgist mööda, söögisaali, ja istus üksinda neljasesse lauda. Tõmbas tooli lauale ligemale ja võttis mugava asendi. Ettekandja jälgis tema tegevust ja kadus kööki.

      Välja ta enam ei tulnud.

      Reacher istus ja ootas. Ruumis valitses vaikus. Keegi ei rääkinud enam. Ei kostnud üldse mingeid hääli peale nugade-kahvlite kilina taldrikuil, mälumishäälitsuste, tasside kõlksatuste, kui neid ettevaatlikult alustassidele asetati, ja puust toolijalgade kääksatuste asendit muutvate kehade all. Need vaiksed hääled kerkisid üles ja kajasid tohutu suures kivipõrandaga ruumis vastu, kuni СКАЧАТЬ