Must kuu. Viies Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Aituma. Õde juba küsis. Aga võib-olla hiljem klaas piima. Kangemat kraami ei võta me suu sissegi.”

      „Aa,” sõnas Ross. „Aga istuge ometi.” Ta vaatas Demelza poole, teadmata, kas peaks jätma nad omavahele, kuid naise kergitatud kulmud palusid, et ta jääks. Niisiis võttis temagi istet.

      „Ega me sellepärast veel teistele pahaks pane, kui nad võtavad,” seletas Drake, et anda venna sõnadele kergemat tooni. „Aga ise eelistame pidada karskust.”

      „Kuidas teie isal läheb?” küsis Ross otsekui selle jutu loomuliku jätkuna.

      „Kõiksekõrgem jumal arvas heaks kutsuda ta mineva kuu enda juurde,” ütles Sam. „Isa oli hästi valmis kohtuma oma õnnistegijaga. Tulime seda õele ütlema. Seda ja veel üht-teist.”

      „Ah soo,” vastas Ross. „Tunnen kaasa.” Ta vaatas Demelza poole nägemaks, kuidas see uudis talle on mõjunud, ning märkas, et mitte sugugi. „Kuidas … mis tal viga oli?”

      „Isa suri rõugetesse. Ta pold varem põdend, tõbi tuli äkitselt ja viis ta nädalaga hauda.”

      Ross pani tähele, et vanema venna hääl, ehkki pühalik, ei pakatanud kurbusest. Pojaarmastus oli olnud pigem kohustus kui vaba valik.

      „Meie kõik tegime need juba lapsena läbi,” lausus Drake. „Suuri arme meile sellest ei jäänud. Kas sina olid ka rõugetes, õde?”

      „Ei,” vastas Demelza, „aga ma põetasin teid. Ühel ajal olite kolmekesi kõik haiged ja isa oli igal õhtul maani täis.”

      Järgnes vaikus. Sam ohkas. „Noh, talle tuleb au anda, neist päevist on nüüd juba kena mitu aastat möödas. Sestsaadik, kui uue naise võttis, ei vaadand ta enam märjukese poolegi.”

      „Ja kasuema Nellie?” küsis Demelza. „Tema on terve?”

      „Kaunis kõbus. Luke võttis naise ja läks mujale elama. William, John ja Bobby käivad isa jälgedes ja oleksid praegugi kaevanduses, aga see pandi kinni. Illugganis on inimestel nälg varuks.”

      „Mitte üksnes Illugganis,” ütles Ross.

      „Tõsi mis tõsi, vend,” nõustus Sam. „Kui olin alles jõngermann, töötas Illuggani kandis ja Camborne’i pool üle viiekümne nelja pumbamasina. Ööd kui päevad. Ööd kui päevad. Nüüd on neid järel ainult neli. Dolcoath on läind, North Downs, Wheal Towan, Poldice, Wheal Damsel ja Wheal Unity ka. Võiksin teile ette lugeda küünrapikkuse nimekirja!”

      „Ja mida teie teete?” küsis Ross.

      „Töötan lepinguga nagu teisedki,” vastas Sam. „Kui mul õnnestub rentida esi. Aga halastaja jumal on veeretand ka minu teele katsumusi. Vend Drake läks seitsmeks aastaks ratassepa juurde õpipoisiks. Aegajalt teeb ta mõne otsa, aga viimasel ajal pole temalgi enam tööd old.”

      Vennaste külaskäigu siht hakkas Rossile selgeks saama, aga ta hoidis end tagasi ega öelnud selle kohta midagi. „Te mõlemad kuulute … metodisti kirikusse?” küsis ta.

      Sam noogutas. „Me oleme mõlemad täidetud uue vaimuga ja kõnnime Kristuse rajal, järgides tema õpetusi.”

      „Mul oleks nagu meeles, et sina olid see, kes polnud näinud valgust,” ütles Demelza. „Jah, aastaid tagasi, kui isa käis mind ükskord koju kutsumas, ütles ta, et kõik on lasknud end pöörata peale sinu, Samuel.”

      Sam näis tundvat piinlikkust ja vedas käega üle vagudest küntud noore näo. „Nõnda see oli, õde. Sul on haruldaselt hea mälu. Üle kahekümne aasta elasin jumalata keset arvutuid patte ja kiusatusi. Püherdasin häbituses ja roppuses. Aga viimaks andis jumal mu patud andeks ja vabastas mu hinge.”

      „Nii et nüüd,” lisas Drake, „annab Sam oma vagadusega meile kõigile silmad ette.”

      Ross vaatas teise poisi poole. Kui tolle häälest oli ehk kostnud kübeke irooniat, siis kahvatust vaospeetud näost polnud võimalik seda välja lugeda. See vend meenutas Demelzat – sama värvi juuksed ja silmad, samasugune klaar jume. Võib-olla ka huumorimeel. „Endas sa nii kindel ei ole?” küsis ta.

      Drake naeratas. „Mõnikord kipun õigelt rajalt kõrvale kalduma.”

      „Kellega seda ei juhtuks,” lausus Ross.

      „Kas sinagi oled päästetud, vend?” uuris Sam innukalt.

      „Ei, ei,” vastas Ross. „Pidasin silmas elu üldse, ei midagi enamat.”

      Jeremy tuli jooksuga tagasi ja sikutas ema seelikusabast. „Kas ma tohin nüüd minna, mamma?” küsis ta. „Kas lubad mul minna Garrickuga mängima?”

      „Jah. Aga vaata ette. Ei mingit müüril turnimist, enne kui põlv on paranenud.”

      Kui ta oli läinud, küsis Sam: „On teil ka rohkem lapsi, õde?”

      „Ei, ainult üks. Tütrest jäime ilma.” Demelza silus seelikut. „Aga isal ja kasuemal? Kui ma õigesti mäletan, oli neil mitu last.”

      „Üksainus väikseke, saab varsti viieseks, tema nimi on Flotina. Teised kolm kutsus jumal enda juurde.”

      „Jumalal tuleb nii paljude asjade eest vastust anda,” lausus Ross.

      Järgnes piinlik vaikus. Lõpuks ei neelanud kumbki vend neile visatud sööta, nagu nende isa kindlasti oleks teinud.

      Demelza küsis: „Mis kell te hommikul kodust tulema hakkasite?”

      „Kodust tulema? Varsti pärast kukelaulu. Ainult ühest teeotsast keerasimegi valesti ära ja metsnikud saatsid meid tagasi. Minu viga: mõtlesin, et tulime eelmine kord toda teed pidi.”

      „Küllap tulitegi,” ütles Ross. „Aga Trenwithil on nüüd uued omanikud, kes panevad paljude põlvkondade vältel ühiskasutuses olnud rajad kinni.”

      „Tee on liiga pikk, et hakata täna veel tagasi minema,” ütles Demelza. „Peate ööseks meie poole jääma.”

      „Tänan sind, õde.” Samuel köhatas, nagu oleks tal midagi kurgus. „Õigupoolest, õde – ja vend ka –, tulime paluma teilt teenet. Illugganis on palju neid, kes pole juba kolm kuud liha maitsta saand. Oleme eland odraleivast ja lahjast teest – ja sardiinidest, kui neid juhtub olema. Ega me kurda. Halastaja Jeesus ei lase meie hingel nälgida. Me ammutame jõudu tema igavese armastuse selgest allikast. Aga paljud surevad puuduse ja haiguste kätte ning suiguvad patust pööramata.”

      Ta jäi vait ja kõverdas nägu. „Jätka,” lausus Ross vaikselt.

      „Noh, vend, oleme kuuld räägitamas, et siinkandis on tööd. Mineva kuu jõudis meie kõrvu, et sinu kaevandusel läheb kenasti. Kuulu järgi olid läind kuul palgand kakskümmend uut töölist ja kuu enne seda ka kakskümmend. Mina ja Drake. Ei taha küll ennast kiita, aga minust paremat kaevurit annab tikutulega otsida. Drake’il on osavad käed, ta pole ainuüksi ratassepp, vaid saab kõigi ametitega hakkama. Tulime kaema, kas ei leidu ka meile siin tööd.”

      Jeremy oli läinud Garrickuga aeda ning koer kargles haukudes tema ümber. Jeremy oli nüüd ainuke, kes suutis veel panna Garricku käituma kutsika kombel. Ross hammustas sõrmenukki ja vaatas Demelza poole. Naine oli pannud käed süles СКАЧАТЬ