Must kuu. Viies Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lahtiselt padjal voogamas, nägu rambe ja kahvatu nagu lina, aga silmad – esimest korda üle mitme nädala – naerukil. Seni polnud George arugi saanud, et sellest on nii kaua aega mööda läinud. Ta kummardus, suudles naise niisket laupa ning kõndis siis üle toa, et piiluda hälli, kus lebas, näost punane ja muumiana kinni mähitud, tilluke inimesehakatis. Tema poeg. Varandus, millele oli kolmkümmend viis aastat tagasi aluse pannud Nicholas Warleggan, hakates Idlessi orus tina sulatama, oli kasvanud ja mitmekordistunud ning hõlmas nüüd tööstuslikku kaevandamist ja pangaosalusi kuni Plymouthi ja Barnstaple’ini välja. Kui täna sündinud poisil õnnestub väikelapsi varitsevatest ohtudest eluga pääseda, pärib ta ükskord selle kõik.

      George teadis väga hästi, et oli Elizabeth Poldarkiga abielludes valmistanud vanematele ränga pettumuse. Nicholas oli kosinud möldri tütre Mary Lashbrooki, kelle kaasavara oli kopsakas, kuid haridus kasin – see torkas veel praegugi valusasti silma –, ent oma pojale soovisid nad midagi sootuks enamat. Tema oli saanud hariduse, temal oli raha, tema võis liikuda ringkondades, mis olid Nicholasele noorpõlves täiesti suletud ega olnud veel praegugi päris avatud. Nad olid kutsunud Cardew’sse oma maaresidentsi rikkaid naimisealisi tüdrukuid ning korraldanud äraütlemisega riskides Truro linnamajas siniverelistele ja mõjuvõimsatele inimestele pidusid. Nad olid esitanud küsimusi ja oodanud täis ärevust, et poja huulilt pudeneks sobiv nimi – lõpuks pidi see ju ometi juhtuma. George oli ka ise täis tahtmist oma seltskondlikku seisundit edendada. Piisanuks tiitlist. Kas või väikesest. „Härra George ja kõrgeauline proua Mary Warleggan.” Kui sulnilt oleks juba ainuüksi seegi kõlanud. Aga ei, olles jäänud vallaliseks kolmekümnenda eluaastani – mehel, kes teadis juba päris noorena, mida tahab, ning oli nüüd tark, kaalutlev ja võimekas, täis võimuiha ja edasipüüdlikkust, pidanuks selleks ajaks olema täis aru peas –, oli George otsustanud abielluda Francis Poldarki õrnukese, varanduseta lesega.

      Elizabethi sugupuu oli mõistagi laitmatult iidne ja siinses krahvkonnas kaunis mõjukas. Üheksandal sajandil oli üks esivanem, John Trevelizek andnud kolmandiku maad nooremale pojale ning too võttis endale nimeks Chynoweth, mis tähendas „uut maja”. Vanem poeg oli surnud järglasteta, mis tähendas, et kõik läks üle nooremale. Kirjade järgi oli esimene Chynoweth surnud 889. issanda aastal. Võis kahelda, kas Inglismaa kuninga sugupuugi nii kaugele ulatub. Aga George teadis, mida arvab sellest tema isa. See tõug oli mandunud, vaadatagu või Elizabethi isa ja kõik on selge. Pealegi polnud Chynowethid – ulatugu nende juured kui tahes sügavale – iial teinud suurt enamat kui elus püsinud. Nad polnud eales saavutanud midagi tähelepanuväärset; keskpärasust võimaldanuks neil vältida üksnes abielu kaudu saadud varandus, aga sellegagi polnud nad hakkama saanud. Kuulsusele kõige lähemal oli ehk Piers Gavestoni1 relvakandjana teeninud esivanem, aga see polnud ehk samuti amet, millega saanuks eriti hoobelda. Kuigi Chynowethe tundsid kõik Cornwalli tähtsad aadliperekonnad, polnud neil ühegagi lähemaid isiklikke ega sugulussidemeid.

      Aga Elizabeth oli ilus – näis, et ilusam kui kunagi varem. Sugulastele ja sõpradele, kes teda sobivate ajavahemike tagant vaatamas käisid, tundus ta nii kaunis, habras ja elust räsimata, nagu ei olekski kolmkümmend, vaid kõigest kakskümmend aastat vana ning see poleks tal teine, vaid esimene laps.

      Elizabethi esimeste külaliste hulgas oli mõistagi äi ning olles suudelnud miniat, pärinud tema enesetunde järele ja imetlenud pojapoega, pani Nicholas Warleggan magamistoa raske tammise ukse enda järel kinni, astus saatuslikuks kujuneda ähvardanud viiest astmest ettevaatlikult alla, kõndis raskel sammul mööda kriuksuvate põrandalaudadega koridori peatrepini ja sealtkaudu suurde, kõrgete akendega halli. Ehk polegi tal põhjust liiga tõre olla, mõtles ta. Siin on ju nüüd lõpuks ihaldatud pärija. Minia oli teinud kõik, mida temalt võis oodata. Võib-olla pole Warlegganitel nüüd enam – ja tulevikus veel vähem – tarvis nii kangesti püüelda mõjuvõimsate perekondade soosingut. Nad ei pea enam Cornwalli aadlisuguvõsadele külje alla pugema: õige varsti on nood rõõmuga valmis neid vastu võtma. Nemad on iseenesestki tugevad. George’i ja Elizabethi abielu oli hakanud nende positsiooni ilmselt juba praegu parandama – eks kuulunud Elizabeth ju vaieldamatult nonde hulka – ning tiitli võib tuua ka mingi muu moodus, näiteks parlamendikoht, mille tagab ühele või teisele kohalikule võimukandjale pistetud kopsakas rahasumma … Sõjast on kahtlemata ka kasu. Kõik, kellel on selle käigus hoidmiseks midagi müüa või vahendada, saavad vältimatult rikkaks. Tinatonni hind oli läinud nädalal tõusnud juba viiele naelale.

      Alumisele astmele jõudes mõtiskles Nicholas Warleggan, et peale aadliseisuse oli Elizabeth toonud endaga perekonnale kaasa veel ühe lisahüve: Poldarkide suguvõsa maja, mille ehitus oli alanud 1509. ja lõppenud 1531. aastal ning mida polnud sestsaadik õieti kordagi kõpitsetud, kuni George seda läinud suvel kohendas ja parandas.

      Elu kurvidel ja käänakutel olid mõnikord kummalised tagajärjed. Esimest korda oli Nicholas siin käinud üksteist aastat tagasi, pärast Elizabethi ja perepoja pulmi korraldatud banketil ja vastuvõtul. Toona tundus, et Poldarkid, ehkki vaesed, püsivad siin edaspidigi niisama kindlalt, kui olid püsinud eelmised sada aastat ning Trenwithid enne neid veel poolteist sajandit. Vana Charles William oli toona veel elus, röhitsev ja hingeldav, aga sellegipoolest kaunis tegus, perekonna, piirkonna ja klanni pea, kelle asemele astus, kui aeg kätte jõudis, noor ja mehine kahekümne kahe aastane Francis – kes oleks osanud arvata, et ta peab nii varakult surema. Peres oli ka tütar Verity, väike ilmetu olend, kes sõlmis hiljem sobimatu abielu ja elas nüüd Falmouthis. Peale tema olid veel nõod: too vagadusest pakatav taputeibast kirikuõpetaja William Alfred, kes oli läinud elama Devonisse, ja Ross Poldark, õnnetuseks ikka veel siinkandis ja kuuldavasti heal järjel – ei olnud ta kukkunud kaevandusšahti, polnud teda pistetud võlavanglasse ega saadetud mässu õhutamise eest sundasumisele, nagu ta igati ära oli teeninud. Nii uskumatu kui see ka poleks tundunud, mõnikord jõudsid õelad ja ülbed siin elus haljale oksale.

      Kui Nicholas Warleggan läbi halli kõndis ja kõrge akna juures seisma jäi, astus sisse üks George’i uutest teenritest, et nuusata äsja süüdatud küünlaid. Väljas oli taevas ikka veel hele ning paistis küünalde võikollase leegi taustal pakaseline. Ilm oli püsinud kogu kuu soojapoolne; sedasama võis öelda terve talve kohta – paljudele vaestele valmistas see rõõmu, ent üleüldisele tervisele sünnitas pigem halba. Räägiti, et influentsat kannavad edasi madalad pilved ja levitab rõskus. Pakase pitsitus aidanuks taudi hajutada.

      Eelmisel päeval sisse toodud jämeda jalakalõhandiku juurde visatud uued halud põlesid visisedes. Lõpetanud oma töö, läks teener vaikides välja ning jättis Nicholas Warleggani üksi. Tol teisel korral, õigemini esimesel korral – üksteist aastat tagasi – polnud siin ilusas hallis vaikusest jälgegi. Talle meenus, kui kade ta selle maja pärast oli olnud. Varsti pärast seda oli Nicholas ostnud endale kaks korda suurema – palladionistlik ja moodsas stiilis viimistletud, asus see omaenda hirvepargist ümbritsetuna teise ranniku lähedal Cardew’s. Sellega võrreldes oli siinne maja provintslik ja vanamoodne. Sees paljastusid igal pool kiviseinad, magamistubades võimutses liiga tugevasti mustast tammest tahveldis, paljud põrandalauad kägisesid ja nii mõnigi oli puukoist puretud. Käimlad haisesid ning olid Cardew’ chaise-percée’dega2 kõrvutatuna ajast ja arust; magamistubade aknad olid hõredad ja lasksid tuult läbi. Aga sellel majal siin oli stiili. Ja iseäranis suurt rahuldust pakkus teadmine, et see oli alati kuulunud Poldarkidele.

      Toonasest vastuvõtust mäletas Nicholas veel, kui kahvatu ja muserdatud oli paistnud noor Ross Poldark. George oli tundnud teda juba varasemast ajast, kuid tema nägi toda vennikest esimest korda ning vaatas imestusega tolle morni nägu, langetatud lauge, kõrgeid põsesarnu ja inetut armi, kuni George talle lõpuks asja selgeks tegi. Nähtavasti olid nad kõik Elizabethi ihalenud – nii Ross ja Francis kui ka George. Ross oli pidanud end võitjaks, aga ajal, kui onupoeg Ameerikas viibis, oli Francis tal auhinna käest napsanud. Üksainus ilus näolapp ajas kunagi kõik nood noored tulipead omavahel vaenujalale. Mis selles tüdrukus õieti ikka veel nii ihaldusväärset oli? Nicholas СКАЧАТЬ