Inglid minu sõrmeotstel. Lorna Byrne

Чтение книги онлайн.

      NELJAS PEATÜKK

      Teha ruumi jumalale

      ON ÜKS ASI, MIDA MA POLE SIIANI teile oma kaitseingli kohta maininud. Tean, et olen teile kõigile kinnitanud, et kaitseingel ei lahku teie juurest sekundikski. Olen rääkinud aegadest, mil jumal on minu juures ja sasib mu juukseid. Raamatus „Inglid minu juustes” olen kirjeldanud, kuidas jumal minuga koos üle põldude jalutas ja kuidas me istusime Clare’i maakonnas asuva vana Mountshannoni puhkemaja lähedal Shannoni jõe kaldal. Minu kaitseingel ei eemaldu minust sellistel puhkudel, vaid astub veidi kõrvale ja nii tundub mulle, nagu oleksin ma jumalaga kahekesi. Tegelikult tajun ma lausa füüsiliselt oma kaitseingli olemasolu, tema energiat, tema olemust, kui ta liigub mu ühele küljele. Seda pole sugugi kerge kirjeldada: justkui liiguks mingi osa minust endast rohkem ühte serva. Kaitseingel on inimesega seotud väga peenikese valgusköidikuga ja küllap seetõttu ma nii vahetevahel tajungi. Seda tuleb ette aga ainult jumala juuresolekul.

      Ma olen jumala juures viibides sageli pööranud pea paremale ja näinud oma kaitseinglit seal seismas, mõne jala kaugusel, ometi tundub ta olevat minust miljon miili eemal. Ma tean, et mu kaitseingel peab külje poole astuma, kui jumal mind külastab, ja ma tänan oma kaitseinglit, et ta seda alati nii õrnalt teeb. Tajuda kaitseingli võimsat energiat kõrvale liikumas on hämmastav tunne. Ma tean, et mu selgitus pole parim, ent omaette lugu on siis, kui kaitseingel tagasi astudes sind taas oma kaitsva energiaga ümbritseb. See on nii meeldiv ja kergendustunne on suur.

      Mõnikord, kui olen vaadanud oma kaitseingli poole tagasi ja näinud teda seal seismas, on jumal mulle öelnud: „Ära muretse, Lorna! Su kaitseingel ei saa sind kunagi maha jätta.”

      „Mida sa tahad minult küsida, Lorna?” uuris ingel Hosus ühel päeval. Ta oli aru saanud, et mul on midagi südamel.

      „Millal inimesed seda kõrvale astumist kogevad?”

      „Lorna, inimesed kogevad seda ainult siis, kui nad on juba surnud. Kui nende hing on läinud koos nende kaitseingliga taevasse. Su kaitseingel saab ainult teatud kindlal ajahetkel taevas viibimise ajal su hinge juurest eemalduda, sest kui su hing on taevas, ei vaja sa enam oma kaitseingli pidevat juuresolu. Su kaitseingel palvetab vahetpidamata nende eest, kes maha jäid: sulle armsate inimeste ja nende järeltulijate eest. Sinu kaitseinglist ei saa kunagi kellegi teise kaitseinglit. Ta võib olla ainult selle hinge kaitseingel, kelle jumal on talle määranud, ning ta jääb selle hingega igavesti seotuks, ent taevas olles ei pea nad iga hetk koos olema.”

      Koolist koju minnes oli mul tavaks viivitleda. Me elasime tol ajal Ballymunis ja koolitee oli parajalt pikk. Koolibuss käis küll ka, ent mina eelistasin alati jalutamist.

      Kõnesoleval päeval uitasin ühel nurmel ja korjasin lilli. Istusin rohumättale ja laotasin nopitud lilled enda ümber, et neist kimbud teha. Mul oli valgeid kirikakraid, kollaseid nurmenukke ja mingeid lillakaspunaseid õisi. Hakkasin oma kaitseingliga juttu puhuma.

      Tegelikult ma lausa nõudsin: „Ma ju palusin sinult sulge. Nüüd on juba kolm päeva möödas ja ma pole kusagilt ühtki sulge leidnud, isegi mitte siit nurmelt.” Ootasin minutikese ja küsisin: „Kas sa ei räägigi minuga?”

      Vastust ei tulnud ja mind valdas üsna süüdlaslik tunne. Palusin oma kaitseinglilt vabandust, et olin sule pärast torisenud.

      Ikka endiselt maas istudes ütlesin oma kaitseinglile: „Mulle nii väga meeldiks, kui mul oleks lillekimbus üks sulg! Musta-valgekirju oleks kõige kenam, aga ma ei usu, et sa mind üldse kuulad.”

      Lilled sorteeritud, tõusin püsti ja hakkasin üle nurme selle teise serva astuma. Ingleid läheduses ei olnud. Ma teadsin, et mu kaitseingel on kohal, aga ma ei olnud temaga kuigi rahul, sest ta polnud mulle saatnud sulge, mida olin palunud.

      Üle nurmede jalutades noppisin juhusliku lille ja samas pillasin mõned korjatud lilled käest. Kummardasin, et neid üles võtta, kui mu kaitseingli käsi ilmus mu käe kohale.

      Ma ütlesin: „Sa oled siin!”

      Mu kaitseingel vastas erutatult: „Loomulikult olen ma siin. Lorna, kas sa tõesti tahad sulge?”

      „Jah.”

      „Sa tead, et ma ei saa sulle ühtki enda sulge anda.”

      Ma naersin ja ütlesin: „Muidugi mitte.”

      „Seega pean ma mõnelt linnult sinu jaoks sule paluma. Lorna, mine õige selle suure puu juurde seal eemal.”

      „Hea küll,” vastasin, ja just enne, kui ma puuni jõudsin, leidsin rohust sule.

      Ma lausa hüppasin rõõmust! See oli mustvalge.

      „Kuidas sa seda tegid?” küsisin oma kaitseinglilt. „Mustavalgekirjut sulge polegi nii kerge leida.”

      „Nii see on, Lorna, aga ma teadsin, et sa küsid täna uuesti musta-valgekirjut sulge. Eile oli seal üks hakk, kelle mõnel sulel oli nii musta kui valget, ja ta kaotas neist ühe, mis jäigi sind ootama.”

      „Tänan sind!” ütlesin oma kaitseinglile. Lootsin aga, et sel linnul, kes enneaegselt sule kaotas, ei hakka nüüd külm.

      „Ära muretse, Lorna! Uus sulg on juba asemele kasvamas, nii et sa ei pea mõtlema, et hakil hakkab külm.”

      „Tänan sind!” kordasin, ise sulge imetledes, seda päikese poole tõstes ja sulele puhudes.

      Nii õpetasidki inglid mulle, kuidas sulge puhastada ja lillekimbu sisse sättida. Karglesin ja keksisin pea kogu kodutee. Andsin lilled emale ja ta pani need köögi aknalauale vaasi. Lilled olid nii kaunid. Mulle meeldis emale koju lilli tuua.

      Olen kogu aeg näinud, kuidas inglid annavad inimestele sulgi. See on üks paljudest märkidest, mida inglid meile annavad, kui vajame oma ellu lootust; kui me näiteks küsime lootuse märki siis, kui armastatud inimene on surnud. Mõnikord küsime veel üht lisamärki, et teada, kas nendega on kõik korras ja kas nad on taevas.

      Sageli meenub seik õngitsemisvõistluselt – neid korraldati mitmel pool üle Iirimaa –, kus isaga koos käisin, ja kuidas inglid mulle rääkisid, et Pat, üks õngitsejatest, oli palunud jumalalt märki, mis annaks talle lootust, et temal ja tema perekonnal läheb kõik hästi, et asjad laabuvad.

      Sel korral püüdis isa kala koos umbes kümne teise mehega ja nad liikusid piki jõe kallast. Inglid andsid Patile märgi iga kord, СКАЧАТЬ