Inglid minu sõrmeotstel. Lorna Byrne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Jah, peaingel Miikael. Ma tean, et seda juhtub väga harva. Ma just mõtlesin sellest. Mäletan, et kaua aega tagasi nägin kaitseinglit puudutamas teist inglit. Kas ma võin sellest rääkida?”

      Peaingel Miikael ütles: „Jah, Lorna, ja mina aitan sul seda meenutada.”

      Tol ajal töötasin ma isa alluvuses Grosvenori teenindusjaamas Rathminesis. Küsisin isalt, kas ma võiksin töölt kell kaks ära minna. Sõitsin bussiga Dublini kesklinna. Bussis meeldib mulle alati istuda ja kuulata inimesi vestlemas ja näha neid ümbritsevaid ingleid, kaitseinglid muidugi kaasa arvatud. Näha ingleid sama füüsilistena nagu inimesi on minu jaoks üsna tavapärane.

      Tulin bussist maha O’Connelli silla kaugemas otsas ja jalutasin piki O’Connelli tänavat. Tegelikult oli mu siht Penneys of Mary tänav. Olin mõne naela kokku hoidnud, nüüd võisin midagi uut selga osta. Lootsin leida pluusi ja seeliku. Pöörasin Henry tänavale ja sammusin läbi rahvamassi eesmärgi suunas. Jõudsin Moore’i tänavani, kus on rikkaliku puu- ja köögiviljavalikuga turg. Alailma on kuulda müüjate hõikeid: „Õunad! Apelsinid! Banaanid! Siin müügil!”

      Silmitsesin seda tänavat alati huviga, sest mõnikord lasksid inglid puu- ja köögiviljadest tulvaval energial valguspallidena ringi hüpelda.

      Sel päeval ostis üks noor naine päris tänava nurgal puuvilju. Seisatasin, sest nägin, kuidas ta kaitseingel käe välja sirutas. Näis, nagu puudutaks ta sõrmeotstega kõrval seisva ingli kätt.

      „Kas mul on õigus, peaingel Miikael?” küsisin. „Kui noore naise kaitseingel sirutas käe teise ingli poole, siis tundus, et nende sõrmed puudutasid teineteist nii kergelt, et justkui üldse ei puudutanud.”

      „Jah, Lorna,” ütles peaingel Miikael. „Võib küll öelda, et nad ei puudutanudki teineteist, aga nad siiski puudutasid. Seda võib vaevalt puudutuseks nimetada. Ühelgi inglil pole vajadust teist inglit puudutada. Inglid ei tunne tarvidust üksteist kallistada.”

      „Peaingel Miikael, aga kas peainglid üksteist puudutavad?”

      „Ainult kui jumalal on seda vaja, ja ainult siis. Mul pole tarvis teist peainglit või ükskõik millist inglit puudutada. Aga jumal lubab meil puudutada inimolendeid: mehi, naisi ja lapsi. Nagu sa tead, Lorna, ei ole see puudutus otsene.”

      „Jah,” ütlesin. „Kui ma laps olin, pani mu kaitseingel oma käe minu käe peale. Kaitseingli käe valgus oli see, mis mind puudutas. Mitte päriselt käsi.”

      Peaingel Miikael ütles: „Jah, sul on õigus, Lorna.”

      Ma ütlesin: „Isegi kui sa kätlesid, ehkki tundus, et mu käsi sinu kätte kadus, ei puutunud meie käed tegelikult kokku. Minu käe ümber oli ainult sinu käe valgus. See soojus, see sinu käest kiirgav armastus laskis mul tajuda su käe ja sõrmede kuju, ehkki need minu kätt tegelikult üldse ei puudutanud.”

      Peaingel Miikael küsis: „Mida sa veel mäletad Moore’i tänava nurgal nähtud kaitseinglist, kes puudutas sõrmeotstega kõrval seisvat inglit?”

      Ma ütlesin: „Seda on raske seletada. Hetkel, mil kaitseingli sõrmeotsad teist inglit puudutasid, tulvas kaitseingli sõrmedest välja valgus, otsekui valguse plahvatus. See oli noore naise kaitseingli vasak käsi. Selle kaitseingli käsi oli säravam kui ükski teine seni nähtud kaitseingel, aga ainult ta käsi. Nagu oleks kõik toimunud hetke jooksul. Mäletan, et noore naise kaitseingel vaatas minu poole, kes ma seal tänaval seisin. Tal oli seljas punakaslilla, rohelise ja kuldsega rüü. Inglil oli noore naise kaitseinglist hea meel.”

      „Mis sulle veel meelde tuleb, Lorna?” küsis peaingel Miikael.

      Mõtlesin veidi ja ütlesin peaingel Miikaelile: „Ma mäletan, et küsisin kaitseinglilt, miks ta teist inglit puudutas, aga kaitseingel ei vastanud mulle.”

      Nägin, kuidas noor naine maksis puuviljade eest, pöördus ja lahkus leti juurest. Alles sel hetkel sain aru, et teine ingel oli kadunud.

      Ütlesin peaingel Miikaelile: „Tundub, et teie, inglid, ilmselgelt ei vaja kallistamist, seda armastavat või sõbralikku puudutust, mida mehed, naised ja lapsed igatsevad iga päev ja kogu elu. Vahel, peaingel Miikael, ei saa ma inglitest põrmugi aru. Te annate igale mehele, naisele ja lapsele nii palju armastust. Kaitseinglid armastavad meid tingimusteta. Ma soovin, peaingel Miikael, et ka meie võiksime üksteist sama moodi armastada nagu teie, inglid, meid armastate.”

      Peaingel Miikael ütles, et ta peab minema, ja kadus.

      Pöördusin ingel Hosuse poole. „Kas sina pead ka minema?”

      „Ei, Lorna, mina võin jääda.”

      Vaevalt sai ingel Hosus seda öeldud, kui tuppa ilmus veel kolm inglit.

      Naeratasin ja ütlesin neile: „Loodan, et te lubate mind lõunavaheajale?”

      Inglid vastasid kooris: „Kell kolm võid minna jalutama.”

      Naeratasin ja ütlesin: „Tänan teid!”

      KOLMAS PEATÜKK

      Mineviku valu

      ME ELASIME SEL AJAL BALLYMUNIS. Ema võttis mind alati Dublinisse kaasa, et oleksin poeskäigul abiks. Minu käes oli ratastega poekott – see oli nagu käepidemega kott, kaks ratast all. Iirimaal kasutas neid sel ajal peaaegu igaüks. Nad olid nii otstarbekad ja neid tuli lihtsalt järel vedada. Laupäeva hommikul tuli minna bussile. Ema ostis alati Henry tänava ja Mary tänava kauplustest ning kott sai puu- ja köögivilja täis Moore’i tänava naiste lettidelt. Mulle nii meeldis ringi jalutada ning jälgida ümbritsevat tunglemist ja sagimist.

      Erilistel juhtudel läks ema peapostkontorisse, mis asus O’Connelli tänavas. See on suur postkontor ja Dublinis ajalooliselt kuulus hoone, sest see on peamisi kohti, kus 1916. aastal ülestõusmispühade ülestõusu ajal Iirimaa vabaduse eest võideldi. Ma läksin alati närvi, aga sellesse postkontorisse minek oli samas ka erutav, sest iga kord, kui ma sinna sattusin, oli seal hirmpalju rahvast. Iga kassa juures oli alati järjekord. Inglid tavatsesid mulle näidata, mis seal minevikus oli toimunud.

      Enamasti tahtis ema kellelegi helistada. Kui ustest läbi minna – uksed olid väga suured ja rasked –, jäi telefonisaal vasakut kätt. Pidime pöörama ilma ukseta saali, mis oli täis telefonikabiine.

      Võisin tookord olla umbes kümne- või üheteistaastane. Emal oli vaja teatud leti juurde saada ja järjekorrad olid väga pikad. Ema seisis järjekorras ja mina tema kõrval. Mäletan, et hakkasin järjekordades olevaid inimesi kokku lugema ja naeratasin vahetevahel, sest kõikjal inimeste seas seisid inglid.

      Ma rääkisin nendega sõnu kasutamata, öeldes: „Kas te võiksite eest ära minna, et ma lugeda saaksin?”

      Nad ei läinud.

      Siis pöördus ema minu poole ja ütles: „Lorna, paistab, et mul läheb siin järjekorras veel hulk aega. Mine õige ja seisa seal tagumise seina ääres kassa juures!”

      Vastasin: „Hea küll.”

      Ja läksingi.

      Kui ma seal seisin ja ringi vaatasin, jälgides inimesi ja nende seas liikuvaid ingleid, nägin ingel Hosust enda poole tulemas.

      Ta ütles: „Tere, Lorna!”

СКАЧАТЬ