Spioonide pärand. Джон Ле Карре

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juurde jõudma. „Kas ma panin kuninglikud sadamatehased põlema?”

      „Oh, mis jutt, millisest süüdistuskokkuvõttest sa räägid, Peter!” protesteerib Bunny sama rõõmsalt. „Asjad tuleb ära klaarida, muud midagi. Luba ma esitan sulle enne kõike muud ühe küsimuse. Kas tohib?” Jälle see pilgupaitus. „Operatsioon Windfall. Kuidas see käivitati, kes seda juhtis, kuskohas see nii kiiva kiskus ja milline oli sinu osa selles?”

      Kas siis, kui sa mõistad, et sinu kõige halvemad eelaimused on täitunud, läheb süda kergemaks? Minu puhul mitte.

      „Windfall, ütlesid sa, Bunny?”

      „Windfall.” Kõvemini, juhuks kui see pole mu kurtidesse kõrvadesse jõudnud.

      Võta tempo maha. Meenuta, et sa oled vana. Mälu ei ole enam su tugevaim külg. Võta endale aega.

      „Mis see Windfall õieti oli, Bunny? Anna mingi vihje. Mis ajast umbes on jutt?”

      „Laias laastus kuuekümnendate algus. Kui täna öelda.”

      „Operatsioon, ütled?”

      „Salaoperatsioon. Nimega Windfall.”

      „Kelle vastu sihitud?”

      Katmata küljelt sekkub Laura: „NLiidu/satelliidi. Sihitud Ida-Saksa salaluure vastu. Tuntud Stasi nime all.” – mulle vastu tulles karjudes.

      Stasi? Stasi? Üks hetk, palun. Ah jaa, Stasi.

      „Mis eesmärgiga, Laura?” pärin ma, olles lõpuks taibanud.

      „Sooritada pettemanööver, vaenlane valejälgedele juhtida, kaitsta esmatähtsat allikat. Tungida Moskva Keskusse eesmärgiga tuvastada oletatav reetur või reeturid Tsirkuses.” Ta pani sisse otseselt kaebliku käigu: „Ainult et meil on selle kohta täpselt null koma null toimikut. Kõigest peotäis ristviiteid dokumentidele, mis on jäljetult haihtunud. Tundub et kadunud, arvatavasti varastatud.”

      „Windfall, Windfall,” kordan pead raputades ja naeratades nagu vanad mehed ikka teevad, isegi kui nad polegi nii vanad, kui mõni arvab. „Anna andeks, Laura. Ei koida nagu miskit.”

      „Isegi mitte kauget kuma?” küsib Bunny.

      „No mitte vähematki. Täielik pimedus.” – peletades samal ajal mälestusi noorest iseendast, kui ma oma õpipoisitsikli laiade lenkstangide kohale kummardunult, seljas pitsapoisi vorm, kihutan hilisõhtuse erikäsu peale Tsirkusest kuskile x-kohta Londonis.

      „Ja juhuks, kui ma seda ei maininud või kui sa seda ei kuulnud,” lausub Bunny kõige kiretumal toonil, „siis lisan, et meie teada hõlmas operatsioon Windfall su sõpra ja kolleegi Alec Leamasi, kellest sa võiksid hädavaevu mäletada, et ta lasti maha Berliini müüri ääres, kui ta parajasti kiirustas appi oma tüdrukule Elizabeth Goldile, kes juba oli sellesama müüri ääres maha lastud. Või oled sellegi unustanud?”

      „Muidugi mõista ei ole ma seda unustanud,” nähvan vastu. Ja alles siis, seletuse korras: „Sa küsisid minult Windfalli, mitte Aleci kohta. Ja vastus on ei. Ma ei mäleta seda. Pole kuulnudki. Tuhat vabandust.”

*

      Eitus on kõigi ülekuulamiste pöördepunkt. Unusta varem vahetatud viisakused. Niipea, kui sa oled eitanud, muutuvad asjad jäädavalt. Salapolitseiniku tasemel kipub eitus tähendama viivitamatut kättemaksu, mille üheks peapõhjuseks võib pidada asjaolu, et keskmine salapolitseinik on rumalam kui tema ülekuulatav. Seevastu peenekoelisem uurija, nähes ust nina alt mürtsuga kinni tõmmatavat, ei püüa seda otsekohe jalaga sisse lüüa. Ta üritab jõud ümber paigutada ja läheneda eesmärgile teise nurga alt. Ja otsustades Bunny rahuloleva muige järgi, kavatseski ta nüüd midagi sellist teha.

      „Nii, Peter,” lausus ta minu selgitustest hoolimata vaegkuuljatele mõeldud häälega. „Kui jätta operatsioon Windfalli teema hetkeks kõrvale, siis kas sa paned väga pahaks, kui me Lauraga esitame sulle mõned taustaküsimused, mis puudutavad laiemat teemat?”

      „Mis teema see on?”

      „Individuaalne aruandekohustus. Vana probleem – kus lõpeb kuuletumine ülemuse käskudele ja algab vastutus isikliku otsuse põhjal tehtud tegude eest. Jälgid mu mõtet?”

      „Raskustega.”

      „Operatsioon käib, sina tegutsed. Peakontor on sulle näidanud rohelist tuld, aga kõik ei lähe plaanikohaselt. Valatakse süütut verd. Näib, et kas sina või sinu lähedane kolleeg on volitusi ületanud. Kas sa oled kunagi sellisele olukorrale mõelnud?”

      „Ei.”

      Ta on kas unustanud oma arvamise, et ma ei kuule, või otsustanud, et siiski kuulen.

      „Ja sa ei suuda kujutleda, sina isiklikult ja täiesti abstraktsel tasandil, kuidas selline pingeline olukord võiks tekkida? Meenutades neid arvukaid kitsikushetki, millesse sa oma pika karjääri jooksul kindlasti oled sattunud?”

      „Ei. Ei ole. Tuhat vabandust.”

      „Mitte ainsamatki hetke, mil sa oleksid tundnud, et nüüd oled sa peakontori seatud piiridest üle läinud ja käivitanud midagi, mida sa peatada ei saa? Asetanud oma tunded, vajadused – isegi himud – ehk kõrgemale kohusetundest? Põhjustades sellega kohutavaid tagajärgi, mida sa võib-olla ei soovinud ega osanud ette näha?”

      „No aga see oleks ju pidanud kaasa tooma peakontori noomituse? Või Londonisse tagasikutsumise. Või päris raskel juhul uksenäitamise,” küsin vastu ja kortsutan korralekutsuvalt kulmu.

      „Püüa vaadata asju pisut laiemalt, Peter. Ma räägin sellest, et keegi võib olla kannatada saanud. Mõni lihtne inimene väljastpoolt, kes – mõne sinu teo tagajärjel – mingi tuulepäiselt tehtud vea või ütleme et olukorra tõttu, kus liha oli nõder – sattus kaasohvriks? Mõni inimene, kes võib aastaid hiljem, võib-olla terve inimpõlve järel, otsustada, et tal on täitsa rammus kaasus selle Teenistuse kohtusse kaebamiseks? Kas kahju tekitamise eest või kui see ei õnnestu, siis privaatkaebuse esitamiseks tapmise või millegi hullema peale. Kas Teenistuse kui terviku või koguni…” – kulmud kerkivad võltsimestuses – „… teeneka eruliikme vastu. Sa pole iial mõelnud, et selline asi on võimalik?” – see ei kõlagi nii väga advokaadi moodi, pigem arsti moodi, kes püüab pehmendada juba õige halba uudist.

      Võida aega. Kratsi oma vana pead. Ikka ei midagi.

      „Küllap olin liiga hõivatud vastasele tusa tegemisega,” lausun veterani väsinud naeratusega. „Vaenlane vahib silma, peakontor istub kukil – pole eriti aega filosofeerida.”

      „Kusjuures neil on kõige lihtsam alustada parlamentaarse protseduuriga ja sillutada kohtuasjale teed hoiatusavaldusega, aga mitte veel täispangale minna.”

      Ikka mõtlen veel, kulla Bunny.

      „Ja kui parlamentaarne protseduur on käivitatud, kaasneb sellega ka muidugi parlamendi uurimiskomisjon. Mis kohtule vabad käed annab.” Ta ootab, näeb et see on asjata, ja keerab vinti peale:

      „Ja Windfall ei meenuta endiselt midagi? Üle kolme aasta kestnud salaoperatsioon, milles sina mängisid märkimisväärset – mõni ütleks kangelaslikku – rolli? Ja kohe mitte midagi?”

      Nii küsib minult ka Laura oma pruunide nunnalikult pilkumatute silmadega, СКАЧАТЬ