Spioonide pärand. Джон Ле Карре

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eskordib eelnimetatud rõõmsameelne tüdruk mind markeeringuta lifti juurde, küsides, kas mul oli ka kena päev. Ei olnud. Ega olnud ka kena öö, kui ta teada tahab, aga ta ei taha. Tänu A. Butterfieldi kirjale magasin halvemini kui seda viimase kümne aasta jooksul juhtunud on, aga ei saa talle ka seda öelda. Ma olen õueloom, või olin. Minu loomulik tegevuskeskkond oli spioneerimine lageda taeva all. Nüüd, nii-öelda küpses eas, avastan ma, et paduootamatult saabunud familiaarne kiri, mis nõuab mu viivitamatut Londonisse ilmumist, paiskab mu hinge öisele rännakule.

      Oleme jõudnud tunde järgi ülemisele korrusele, aga miski ei osuta sellele. Tolles maailmas, kus mina kunagi elasin, asusid suurimad saladused alati kõige ülemisel korrusel. Minu nooruslikul saatjal on kaelas punt paelu elektrooniliste kaartidega. Ta avab märgistuseta ukse, ma astun sisse ja ta suleb ukse mu järel. Katsun käepidet. Uks ei avane. Olen elu jooksul nii mõnigi kord luku taga istunud, aga ikka vastaspoole kambris. Aknaid ei ole, on vaid lapsikud joonistused lilledest ja majadest. A. Butterfieldi järeltulijate töö? Või mu varasemate saatusekaaslaste graffiti?

      Ja kuhu kõik hääled kadusid? Mida rohkem ma kuulan, seda hullemaks vaikus läheb. Ei mingit masinakirjutajate lõbusat jutuvada, ei ühtki helisevat telefoni, mida keegi vastu ei võta, ei ühtegi päevinäinud kaustakäru, mis piimamehe autoloksuna kriiksudes mööda laudpõrandaga koridore müriseks, ei ühtegi vihast mehehäält, mis kärataks lõpeta see kuradi vilistamine! Kuskil Cambridge Circuse ja kaldapealse vahel on midagi kaduma läinud ja see pole ainult kaustakärude kriiksumine.

      Nõjatan taguotsa terasest ja nahast toolile. Lehitsen mingit määrdunud Private Eye’d ja küsin endalt, kes meist on kaotanud huumorimeele. Tõusen, katsun uuesti ust ja istun teisele toolile. Nüüdseks olen veendunud, et A. Butterfield teostab parajasti minu kehakeele süvauuringut. Noh, kui teostab, siis õnn kaasa, sest selleks ajaks, kui uks lahti lüüakse ja lühikese soenguga, range kostüümiga, üle neljakümnene vilgas naisterahvas sisse lendab ning steriilse klassitunnusteta aktsendiga ütleb: „Oeh. Hei, Peter, suurepärane. Mina olen Laura. Tuleksid nüüd sisse?” – selleks ajaks olen ma kiirelt läbi elanud iga möödalasu ja läbikukkumise, millesse olen olnud segatud enam kui poole sajandi pikkuse sanktsioneeritud tüssamistegevuse käigus.

      Me marsime üle tühja koridori ja siseneme valgesse, udupuhtasse, pakettakendega kabinetti. Rõõsajumeline, prillidega, särgiväel, traksidega ja ebamäärases vanuses inglise erakoolipoiss hüppab laua tagant välja ja haarab mu käe.

      „Peter! Jessas! Küll sa näed reibas välja! Ja poole noorem! Kuidas sõit läks? Kohvi? Teed? Ausalt ei soovi? No küll on hea, et sa tulid. Sellest on suur abi. Lauraga kohtusid? Muidugi kohtusid. Nii kahju, et pidime laskma sul seal oodata. Kõrgemalt poolt helistati. Aga kõik kombes. Toeta ennast maha.”

      Kõigele sellele lisanduvad veel usalduslikud, hingelähedust sugereerivad pilgupaitused ja ta juhatab mind püstise seljatoega tugitooli juurde, mis on mõeldud otsekui sõnakuulmatule lapsele kahetsemiseks ja pikemaks istumiseks. Siis istutab ta iseennast uuesti teisele poole lauda, mis on täis vanu, maailma kõigi riikide lipuvärvidega märgistatud Tsirkuse-aegseid kaustu. Toetab siis oma särgivarrukais küünarnukid nende vahele, kuhu minu pilk ei ulatu, ja paneb lõua vaheliti sõrmedele.

      „Muide muuseas, mina olen Bunny,”6 teatab ta. „Kuradi nõme nimi, aga see käib mul lapsest saati kannul ja ma ei saa temast lahti. Ilmselt ka põhjus, miks ma üldse siia jõudsin, kui järele mõelda. Inimene ei saa ju kuskil Ülemkohtus tähtsalt ringi patseerida, kui talle pidevalt järele joostakse ja kisatakse „Bunny! Bunny!”, eks ole?”

      Kas see on tema tavakohane lobajutt? Kas keskmine keskealine salateenistuse jurist räägibki tänapäeval nii? Kord mahlakalt, kord vanapäraselt? Olen uuemas inglise keeles võhik, kuid otsustades Laura näoilme järgi, kes ta kõrval istet võtab, siis jah, nii räägitaksegi. Istudes tundub Laura üsna metsik, valmis kõrri kargama. Parema käe keskmises sõrmes pitsatsõrmus. Issi oma? Või kodeeritud signaal seksuaalse orientatsiooni kohta? Olen Inglismaalt liiga kaua ära olnud.

      Kerge sisutu vestlus, mida veab Bunny. Tema lapsed, mõlemad on tüdrukud, jumaldavad Bretagne’i. Laura on käinud Normandias, kuid mitte Bretagne’is. Ta ei ütle, kellega.

      „Aga sa oled ju seal sündinud!” teatab Bunny järsku täiesti ootamatult. „Me peaksime sind Pierre’iks kutsuma!”

      Peter sobib ka, vastan mina.

      „Niisiis, Peter, meil on siin tegelikult üks õiguslik puder kapsaatika, mis vajab ära klaarimist,” teatab Bunny aeglasemalt ja valjemalt, olles märganud minu valgete lokkide vahelt välja piiluvaid uusi kuuldeaparaate. „Mitte veel kriis, kuid kriitiline olukord ja kardetavasti ebastabiilne. Ning meil on kangesti sinu abi tarvis.”

      Millele ma vastan, et tulen rõõmuga võimalust mööda igati vastu, Bunnyke, ja on meeldiv mõelda, et inimene saab veel nii paljude aastate järel kasulik olla.

      „On selge, et mina olen siin Teenistuse eest väljas. See on minu töö,” jätkab Bunny, nagu poleks ta mind kuulnud. „Ja sina oled siin nagu eraisik, tõsi, kunagine liige, ammu ja kindlasti ka õnnelikult pensionil, aga mida ma ei saa garanteerida on see, et sinu huvid ja meie huvid igas punktis kokku langevad.” Silmad pilukile. Tardunud irve. „Nii et mis ma öelda tahan, Peter, on see: hoolimata sellest, et me sinust sügavalt lugu peame kõigi nende suurepäraste asjade eest, mis sa Teenistuse heaks oled iidsetel aegadel teinud, on see siin ikkagi Teenistus. Ja sina oled sina, ja mina olen tappev advokaat. Kuidas Catherine elab?”

      „Tänan, hästi. Miks sa küsid?”

      Sest mina pole teda nimetanud. Et mind närvi ajada. Mulle selgeks teha, et siidikindad on ära võetud. Ja kuidas Teenistus kõike teab ja näeb.

      „Me siin arutasime, kas tuleks ta lisada sinu lähedaste inimeste küllalt pikka nimekirja,” selgitab Bunny. „Teenistuse eeskirjad ja nii edasi.”

      „Catherine on mu rentnik. Ta on eelmiste rentnike tütar ja pojatütar. Mina otsustasin seal majas elada ja nõnda palju kui see teisse puutub, võin ma öelda, et pole temaga maganud ega kavatse ka. Kas sellest piisab?”

      „Kuhjaga, suur tänu.”

      Minu esimene sujuvalt esitatud vale. Nüüd kiirelt tiibmanööver: „Kõlab nii, nagu läheks mul siin advokaati tarvis,” tähendan ma.

      „Vara veel, ja sa ei saaks seda endale lubada. Tänapäevaste hindade juures küll mitte. Sa oled meil kirjas kord abielumehena, kord vallalisena. On mõlemad õiged?”

      „On küll.”

      „Kusjuures üheainsa aastanumbri sees. Muljetavaldav.”

      „Tänan.”

      Kas ta naljatab? Või provotseerib? Kahtlustan viimast.

      „Nooruserumalus?” uurib Bunny endisel viisakal toonil.

      „Arusaamatus,” vastan ma. „On veel küsimusi?”

      Kuid Bunny ei anna nii kergesti alla ja tahab, et ma seda teaksin. „Selles mõttes, et – laps? Kelle oma see on? Isa?” – Ikka selsamal magusal häälel.

      Teesklen järelemõtlemist. „Tead, mulle tundub, et ma pole ta käest kunagi küsinud,” vastan lõpuks. Ja kuni ta seda seedib: „Kui me siin juba arutame, et kes kellele mida teeb, siis võibolla sa ütleksid, mida Laura siin teeb?”

      „Tema on ajalugu, СКАЧАТЬ