Kirjad tädi Annele. Urmas Vadi

Чтение книги онлайн.

      “Kelle?”

      “Ütle kelle?”

      Kristiina avas isast jäänud plaadikapi ja tõmbas riiulist biitlite “Let It Be” plaadi, mille onu Hellar Rootsist saatis ja mida võis ainult Kristiina või ema peale panna, kuna mina kriibin alati plaadi ära! See oli ka tõsi, sest kõik minu Onu Remuse ja Pille-Riini lood hüppasid. Kristiina hoidis plaati ja säras võidukalt ja salapäraselt:

      “John Lennon!”

      “John Lennon?”

      “Jah! Ta suri eelmisel aastal. Üks tema austaja lasi ta maha, mingi hull!” õhetas Kristiina.

      “Muidugi kutsume!”

      Me hoidsime käsi taldriku kohal, korra puutus mu näpp vastu Kelly kätt, ta pidi seda kindlasti märkama, aga ei teinud midagi, Kristiina rääkis hauataguse häälega.

      “John Lennon, kas sa kuuled meid?”

      Kõik hoidsid oma käsi, midagi ei juhtunud, Kristiina kordas:

      “John Lennon, kas sa kuuled meid?”

      Ja siis korraga taldrik liikus, ma võpatasin, kindlasti ka Kersti. Teised olid aga põnevil, Kelly sosistas:

      “Ta kuuleb meid!”

      “Mis ma küsin, mis ma küsin,” hakkas Kristiina sahmima, ise hirmunud, pea korraga tühi.

      “Küsi, kas ta tahab meiega rääkida,” soovitas Kersti.

      “John Lennon, kas sa tahad meiega rääkida?”

      Ja taldrik liikus jälle. Keegi ei puudutanud taldrikut, aga taldrik liikus! John Lennon tahab meiega rääkida!

      “Kas sa oled surnud?”

      Taldrik liikus.

      Kükitasin vaibal liikumatult, hoidsin kramplikult oma käsi taldriku peal, tundsin, kuidas sel hetkel midagi juhtus, kuidas kardin liikus, keegi oli toas ja tuli raskete sammudega, tuli üle minu ja ma ei saanud enam ennast liigutada. Korraga olid Kristiinal küsimused otsas ja Kelly jätkas:

      “Kas sa oled kurb, et sa surnud oled?”

      Taldrik ei liikunud.

      “Ta ei ole kurb,” pistis hirmunud Kersti vahele.

      “Või ei taha ta seda öelda.”

      Ma tundsin meeletut hirmu ja seda, kuidas see keegi on meie toas, otse mu selja taga, aga Kelly jätkas:

      “Kas sul oli valus surra?”

      Taldrik liikus.

      “Kas sa tahaksid kätte maksta?”

      Ja John Lennon tahtis kätte maksta! Ta oli meie toas, kättemaksuhimuline, kuuliauk peas, kleepunud juustega, hüübinud verenire jooksmas üle ümmarguste prilliklaaside, let it be. Kas John Lennonile meeldiks ühes Ida-Euroopa paneelmaja lastetoas väikeseid tüdrukuid ja poisse kägistada? Või peksta meid hoopiski valimatult hiiglasliku puuhaamriga? Või lõikuda suure kööginoaga meie süütuid sõrmi ja jalgu ja käsivarsi väikesteks ketasteks, mis veerevad üle toa laiali, ilma et me oleks saanud veel üksteist puudutada! Miks ometi küsisid sa just seda, miks kutsusite te selle verejanulise hipi, kes tuli mulle nüüd järele, kes kakerdades ja liibates, verised juuksed kord vasakule, kord paremale rippumas, haarab mul oma luidra käega õlast:

      “Noh, poiss, on aeg! Siin ma nüüd olen, Lõpnud Rebane, see siin ei ole sinu koht. Ma tulin sulle järele, sa oled nüüd juba täismees valmis, sinust saab kena krae. Mina olen sinu päris isa ja nüüd on aeg koju minna. Mul on üksi hirmus igav surnud olla, hea, kui sa oleks mulle vähe seltsiks ja soojendaksid mu õlgu ja kaela.”

      Ja juba olid ta pikad käed mul ümber, ma ei suutnud end liigutada ega ümber pöörata, olin känkras nagu kivi.

      “No mis sa punnid!” Ja see surnud, kuuliauguga mees, haaras mind enda sülle. “Ei ole viisakas nii kaua võõraste juures olla.”

      Arvatavasti ma karjatasin, sest järgmisel hetkel pandi tuli põlema, ema oli toas, kõik olid hirmunud nägudega. Surnud John Lennon oli korraga kadunud.

      “Mis juhtus?”

      “Midagi,” vastas Kristiina, aga ema ei jätnud seda asja niisama.

      “Kuidas midagi. Aga miks siis Jaak nutab?”

      Kuidas küll emal ikka ja jälle ja alati õnnestus tekitada piinlikkust, mis lõikas luuni välja. Mina nutan, Kelly vaatab, kuidas ma nutan, ja ema küsib, miks Jaak nutab! Ehk oleks olnud siiski parem, kui Lennon oleks mind minema viinud?

      “Me keerutasime taldrikut,” proovis Kristiina kõike lõpe-tada.

      “Ja sellepärast Jaak nutab!” Jumal-jumal!

      “Ma ei nuta!” karjusin vahele ja pisarad lendasid silmist.

      “Me proovisime vaime välja kutsuda,” teatas Angela, kes vist mitte kunagi ei vandunud valet, ihalenud võõrast vara ega võõraid mehi. Või siis lihtsalt rääkis Angela alati ebasobival ajal ja ebasobivaid asju. Praegu töötab ta reisibüroos. Kujutan ette tema nõuandeid esmareisijatele: Jaa, Malaisia on ilus maa, väga eksootiline, kaunis loodus, kuigi hetkel pole seal hooaeg, päevad läbi sajab, sellest ka teie reisipaketi odav hind. Kuid öösel on sellest hoolimata väga niiske ja palav ja ma kohe vaatan, jah, ongi, teie hotellitoas pole ka konditsioneeri, ent akent lahti hoida pole mõistlik, tulevad moskiitod, paar aastat tagasi leiti ühest magamistoast lausa madu. Kindlasti soovitan teil rentida auto, soovitan tuntud firmasid nagu Avis või Sixt. Selleks on vaja küll enamasti krediitkaarti, kust broneeritakse paarteist tuhat, ja see summa avaneb alles kuu-kahe pärast, kui rahvusvahelisest pangast saabub teade teie panka. Seda muidugi juhul, kui rendifirma on teie tagastatud autoga rahul, see tähendab, kui autol pole mõlke, paak on auto tagastamisel täidetud, salongis on kõik alles. Aga kohalike firmade puhul, mis on küll märksa odavamad, võite saada auto, mis kas ei liigu, või teevad nad hiljem krediitkaardi lihtsalt tühjaks. Hoiduge kindlasti taskuvaraste eest! Liikvel on ka üks pussitaja, kaks ebolahaiget, kes määrivad oma haiget verd hotellide ja pankade käsipuudele, trobikond mustlasi, lapsprostituute ja kolm homoseksuaali!

      “Mis asja te lollate! Kas siis midagi targemat ei ole mängida, Jaak on alles veel väike, arvestage sellega!”

      Kui peab tulema surm läbi häbi ja ema kujul, siis mis seal ikka. Kerstile tuli ema järele ja Angela hakkas minema ja Kelly ja kõik läksid esikusse. Ja mina seisin keset tuba ja mõtlesin – siin ma siis seisan, ise vaevalt seitsmene, aga elu juba läbi. Kui korraga oli Kelly meie toas. Ta otsis oma kindaid, ei suutnud neid kuidagi leida, ehk olid nad jäänud tuppa?

      Ma ei osanud ealeski arvata, et ühed huuled võivad olla nii magusad ja lõhnata nagu Donaldi nätsukad…

      KOLMAS KIRI TÄDI ANNELE

      Tere, Anne. Mul on su kirja üle ikka neetult hea meel! See, mida sa mu kahe peatüki kohta ütlesid, oli just see, mida ma vajasin. Ma isegi punastasin su kirja lugedes. Tunnen, et kõik on õige, tunne on õige, ma olen enese jaoks kogu loo, algusest lõpuni läbi mõelnud. Oleksin tõusnud nagu surnust, kes magas aastakümneid. Lasen kohe kolmanda peatükiga edasi. Aga enne seda, see СКАЧАТЬ