Kirjad tädi Annele. Urmas Vadi

Чтение книги онлайн.

      Ma ootasin ja olin selleks valmis, et kohe-kohe tuleb välja, et tegemist pole Milvi ja Aivar Pihelga pojaga, vaid ma olen hoopiski keegi võõras. Vahel mulle tundus, et ema ja isa ei aima midagi, või siis teevad lihtsalt näo, nagu ma oleksin nende poeg, sest väliselt ma isegi sarnanesin nendega. Sisimas olin ma neile südamest tänulik, et nad on mind hoidnud ja toitnud ja kasvatanud; lugenud mulle enne magamajäämist muinasjutte, mille seast minu kindel lemmik oli see, kus rebane teeskles teeveeres lõpnut ja külamees tuli ja viskas siis rebase naha endale saani, aga siis sõi kaval rebane mehel saanist kalad ära; jaganud minu kui neile põhimõtteliselt võõra inimesega toidulauda. Isegi talongide ajal. Kuigi järjest enam oli mul tunne, et isa nagu aimab midagi. Tundsin, kuidas isa, sellesama pilguga nagu külamees lõpnud rebast vaadates, mind silmitses ja isekeskis arutles: “No mis asi see sihuke küll on, kuidas saab olla, et minul on sihuke poiss, kes, tõsi küll, näeb välja justkui inimene, kaks jalga ja kaks kätt, sõrmed, ühel käel viis, teisel kah viis, varbad, juuksed peas, seda peab küll ütlema, et kui nii vaadata, siis oleks kõik justkui korras. Aga miks siis ometi lasub minul selline kahtlus, et midagi on ikkagi kuidagi väga valesti, on see tema pilk? Ehk tõesti! Oot-oot, on see ehk mõne looma oma? Karu, siili, nirgi? Ei, ei ole. Aga mis siis küll ometi, miks ei hammusta ma katki seda mõistatust nagu üht pähklikoort?”

      Oma käänulistes mõttekoridorides ekseldes jäi isa järjest vaiksemaks ja imelikumaks, oli kord nii pahur, ei rääkinud midagi, siis teine päev oli korraga rõõmus, ostis kõigile jäätist ja emale lilli. Aga ju ta ühel päeval nägi ära, kes ma ikkagi olen, ei öelnud viisaka mehena aga midagi, ja lahkus. Kaks nädalat hiljem ta ainult helistas, et tema enam ei tule. Igal oma sünnipäeval ma üle kõige ootasin ja kartsin, et isa helistab ja siis tuleb naabrimutt, koputab vastu polstrit nagu tuleks surm, ema võpatab ja mind kutsutakse telefonile ja isa on teises otsas.

      “Tere, poiss.”

      “Tere,” vastan mina, teadmata, kas ma võiksin lisada lõppu “isa” või “Aivar”, ja piirdun “terega”. Ja tema siis teisel pool toru jätkab, aga hääl muutub raskemaks.

      “Noh, poiss, asi on nüüd sedaviisi, et sa pead meie juurest välja kolima. Nüüd sa oled juba seitsmene, täismees valmis. Sulle tulevad su oma vanemad järele. Oma asjad, mudelid ja kõik, mis me oleme sulle ostnud, jäta maha, need pakime kokku ja viime lastekodusse, seal saavad paljud lapsed nendest asjadest rõõmu tunda. Ega muud ei olnudki.”

      Aga midagi sellist ei juhtunud. Ei öelnud ema midagi, isa küll helistas igal minu sünnipäeval, või siis päev või paar varem või hiljem, enamasti hiljem, ja siis koputas naabrimutt ja siis ma läksin, võtsin toru ja jäin ootama.

      “Tere, poiss.”

      “Tere.”

      “Noh, poiss, sa juba vana mees, mis?”

      “Jah. Seitsmene.”

      “Vahi! Juba seitsmene!”

      “Jah.”

      “Kooli minek siis, jah.”

      “Jah, sügisel. Septembris.”

      “Aga tead, mis ühel seitsmeaastasel poisil on vaja! Mis see võiks olla?”

      “Ma ei tea.”

      “Kas see võiks olla taskuarvuti, mis!”

      “Taskuarvuti?”

      “Üks taskuarvuti, mis mahub peaaegu peo sisse ära, ja see on selline arvuti, millel ei ole vaja patareisid vahetada, sest see töötab päikesepatareidega!”

      “Töötab päikesepatareidega!”

      “Just. Isegi öösel, kui väljas on pime, paned lambi põlema ja muudkui arvutad. Ma olen praegu Leningradis ja mul on see arvuti juba ostetud, ja kui ma Tartu tulen, toon ma sulle selle arvuti ära.”

      “Aitäh.”

      “Ma pean nüüd lõpetama, tervita siis ema ja õde ja ole tubli poiss. Pakaa siis.”

      “Pakaa.”

      Nii helistas isa igal mu sünnipäeval, päev varem või hiljem, ja rääkis taskuarvutist, mis töötab päikesepatareidega. Hiljem juba vastaja kulul.

      TEINE PEATÜKK

      Oma majast kutsusin sünnipäevale Paksu Karoli ja vennad Kreenid, kellest tuli ainult Veljo, mis mulle muidugi meeldis, sest Joel oli lihtsalt üks tüütus, keegi ei saanud aru, miks Veljo teda kaasa veab, olgugi et vend. Pealegi kui nad kahekesi sünnipäevale tulid, tõid nad ikkagi ainult ühe kingituse, aga Kellukest ja Fantat hävitasid nagu loomad. Siis tulid veel Karl ja Tiina, nemad tulevad niikuinii. Allan Muna, pakkuge, kuidas teda koolis kutsuti, ei saanud tulla, sest tema ema ja isa olid komandeeringus ja Allan viidi siis alati vanaema juurde ja sellest oli kahju, sest tema tõi alati mingi väljamaa-asja. Allani vanemad käisid kogu aeg igal pool, tal olid juba neljandas klassis teksad ja Puma tossud ja ega naljalt keegi ikka teda avalikult Munniks ei kutsunud, sest siis ta ei kinkinud, ega vahetanud ega andnud ka mitte nuusutada Donaldi nätsukaid. Ja kui sa olid nii kõva mees, et ei hoolinud Donalditest, kuigi see oli võimatu, ja teda ikkagi Munniks kutsusid, lasi Allan vanematel tüüpidel sulle peksa anda, sest Allan Munal oli pakk paljaste naistega mängukaarte, mida ta ükshaaval välja jagas. Kõrvalmajast tuli veel Kaspar ja professorite majast tuli Mauno.

      Kokku sain ma kaks raamatut, kartautode vesikad ja pruuni värvi Moskvitši mudeli, millel käisid lahti nii esiuksed kui kapott. Lisaks veel riideid, mis ei saa huvitada mitte ühtegi normaalset kuueaastast tüüpi. Kui me Maunoga olime kahekesi, oli igati lahe, mina ja Mauno kuulusime Mantli ja Mõõga Ühingusse, peale meie oli seal toetajaliige Mauno õde Laura, kes tegi meile võileibu ja moosivett. Meil oli plastiliinist isetehtud rüütlite ja elajate kollektsioon ja ma käisin tema juures neid voolimas. Aga mu sünnipäeval oli ta vait, jõi limonaadi ja käis muudkui peldikus ja Paks Karol arvas siis, et Mauno on kusik. Ma olin nagu kohe sellega nõus. Panime tabureti vetsu ukse taha ja kustutasime tule ära ja siis kui Tiina ta välja lasi, läks Mauno minema ja meil hakkas kohe kergem. Pärast seda Mauno minuga enam ei rääkinud. Paar minu plastiliinist sõdurit, mis tema kätte jäid, laskis ta meie postkasti. Ja alati, kui me sattusime ühele bussile, tegime, et me teineteist ei näe.

      Peale Mauno lahkumist tuli varsti ka Paksu Karoli paks ema, sest Karol võttis oma pükstelt traksid, tõmbas need pingule ja lasi traksid meie uude lambikuplisse. Kuppel sadas alla ja üks klaasikild jäi Paksule Karolile hamba vahele. Nüüd toppis Karoli ema nutvale Karolile jopet selga ja ühtaegu vabandas:

      “Jumal küll, on ikka poiss, ma ütlen, viimane kord sul kuhugi minna, ma maksan teile selle kupli kinni, mis see maksis?”

      “Las ta olla, pole midagi,” naeratas ema, kes kohe kindlasti ei arvanud, et sellest pole midagi.

      Ta oli selle kupli just Kaubamaja-Lea käest saanud, Tšehhi kuppel, defitsiit, kust sa enam sellist saad. Aga Paksu Karoli ema ei andnud alla, ise vahepeal Karolile karjatades, et see suud kinni ei paneks, nõudis ta edasi:

      “Kuidas pole midagi, sihuke kuppel, kust selliseid üldse saadakse, suu lahti! Mis see maksis, saame kuidagi hakkama.”

      “Lastel ikka juhtub, see pole midagi.”

      “Minul maksab see kindlasti kahe kuu palga, aga teil see pole ehk tõesti midagi! Näed! Mis ma ütlesin sulle! Nüüd on huul lõhki! Kas sa üldse kuulad, mis ma sulle räägin!”

      Karoli СКАЧАТЬ