Kohatu kokkulepe. Kasey Michaels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsa vaatasid, muutis teda ärevaks ja ta kippus närvi minnes vatrama. Ema tegi kogu aeg selle kohta märkusi. Ta oli tõesti emale suur pettumus, vähemalt enamiku ajast. Vaene naine oleks minestanud tol hetkel, kui tütar oma üsna kõrge ea paljastas.

      Hertsoginna, kes oli viimaks tee segamise lõpetanud, lausus: „Thea emast sai mu südamesõbranna, kui ma esimest korda koos Basiliga Ameerikat külastasin ja oma nõol külas käisin ja viimasel reisil me uuendasime tutvust. Kuigi mul pole kunagi tütart olnud, mõistsin ema valu, kui ta oma kadunud abikaasa tõotusest rääkis, ja pettumust, et tema armastatud vanimale tütrele ei anta võimalust kõrgseltskonna hooajast osa võtta, nagu tema isa ja ema olid nii väga soovinud. Loomulikult oli sellega asi otsustatud. Ma ei saanud teha muud, kui pakkuda välja, et toon Thea endaga siia kaasa.”

      „Ja, ee, see ongi mu üllatus? Kardan, et ma ei mõista,” lausus Gabriel.

      „Mitte päriselt, päikseke. Sinu üllatus on see, et sina aitad mul preili Neville’i saata, kui me kõik, kaasa arvatud Basil, väikeseks hooajaks Londonisse sõidame.”

      „Oi, seda küll mitte,” sõnas Gabriel püsti tõustes ja Thea poole kummardades, kena nägu alla surutud vihast sünge. „Kuigi mul on äärmiselt kahju, et ei saa teid saata, preili Neville, olen kahjuks juba plaaninud merre kõndida ja end ära uputada. Vabandage mind nüüd palun.”

      „Päikseke!” hüüdis tädi talle järele, samal ajal kui Sir Jeremiah Rigby kätega vastu reisi laksas ja valjusti naeris.

      Kuid Gabriel Sinclair ei kõhelnud kunagi, ta lahkus ruumist tagasi vaatamata, jättes Theale kaks mõtet: võimalik, et siin oli teoksil rohkem, kui ta arvas… ja et ainult mõni armas hallipäine vanadaam või täielik idioot tohiks iial julgeda sellele mehele väikseke öelda.

      Kolmas peatükk

      Gabriel ootas hertsoginnat, kui too viimaks hertsogi ruumidest välja tuli. „Ärge jookske kuhugi, teie hiilgus,” lausus ta naise käsivarrest kinni võttes, enne kui too üldse tema sealviibimist märkas. Minu meelest on meil vaja mõni privaatsem nurgake leida. Meil on ju mõningaid asju arutada, eks ole?”

      Hertsoginna vaatas talle naeratades otsa. „Kas sa ei küsi vähemalt, kuidas Basilil täna läheb?”

      „Tahad öelda, et pärast seda, kui Rigby ja mina eile saabusime, on vanapoiss jälle sammuke surmale lähemal?”

      „Me kõik oleme surelikud, päikseke,” märkis naine näppu viibutades. „Jäta see endale meelde.”

      „Aga see ei tohi su ainsaks mõtteks saada, kui plaanid elu nautida, kuniks seda on.”

      Hertsoginna ohkas noogutades. „Seda küll, jah. Ta vist on viimsepäeva ennustamisest tüdinud või tunneb end vähemalt üksikuna. Ta igatses minu järele kohutavalt, mõistad, ja kui ma talle ütlesin, et sõidan Londonisse ega tule tagasi enne tema sünnipäeva? Noh, ma olen ta juba pooleldi reisitõlda saanud. Kui me Londonisse jõuame, loodan, et sina neid kohutavaid mõtteid tema peast eemal hoiad.”

      „Mina? Miks mina?”

      „Miks mitte, jumal hoidku? Kuigi ma teda tohutult armastan, on ta paaril viimasel aastal mu tavapäraselt rõõmsameelset olekut rikkuma hakanud, lausa niivõrd, et pean ta aeg-ajalt maha jätma, sest muidu imeb ta mind koos endaga oma meeleheite sügavikku. Imeb mind sügavikku, päikseke.”

      „Jah, sügavikku. Sellisele saatusele ei taha mõeldagi,” nõustus Gabriel. Ta armastas oma tädi, tõesti armastas. Aga mõnikord…

      Hertsoginna ohkas raskelt. „Ma tõesti ei teadnud, mida muud ette võtta. Ta oli kunagi nii lõbus, päikseke. Oi, kui palju me naersime, kuidas me teineteist armastasime! Kas ma olen sulle rääkinud tollest õhtust, kui me hiilisime ühte püramiidi, laotasime teki maha ja…”

      „Kaks korda. Sa oled sellest mulle kaks korda rääkinud. Üks kord, kui olin piisavalt noor, uskumaks, et see oli imeline seiklus, ja teist korda siis, kui ma läksin näost punaseks nagu peet ja tahtsin kõrvad kinni suruda.”

      „Või nii,” sõnas hertsoginna vaikselt, aga siis lõi tema rõõmus loomus taas välja. „Me reisisime kõikjale, nautisime uusi toite, uusi vaatamisväärsusi, oivalisi kogemusi – kas sul on endiselt alles need vasest laulvad kausid, mis me sulle Tiibetist tõime?”

      Gabriel tõmbas käega üle kukla. Tädi tundis teda piisavalt hästi, teadmaks, miks Gabriel oli teda oodanud ja kuhu ta tahtis jutuga jõuda, nii et ta valis selleni minemiseks võimalikult pika tee.

      „Jah, ma arvan, et need on kuhugi kappi topitud. Üks mu koduõpetajatest konfiskeeris need, kui ma veidi liiga entusiastlikult neid puidust kurikaga lõin. Ta teatas, et isegi Big Ben pole kaugeltki nii vali ja ebakõlaline.”

      „Need peaksid meloodilised olema.”

      „Sel juhul ei tohiks neile puidust kurikat juurde panna.” Gabe juhatas tädi väikesesse elutuppa. „Ma pean need üles otsima, eks ole? Rigbyle ilmselt meeldiks neile paar kõmakat anda.”

      „Laulvatele kaussidele ei anta paar kõmakat. Need on mõeldud mediteerimiseks, tasakaalu leidmiseks… Jah, miks ka mitte, tee seda, anna poisile kausid. Me ei toonud sulle vist kunagi kingitusi, mis oleksid väikesele poisile sobinud, ega?”

      „Leemur oli kena mõte,” pakkus Gabriel abivalmilt. „Kuigi ma ei suutnud küünlavalguseta magada vist enne, kui olin vähemalt kümneaastane. Aga räägime sinu kõige viimasest üllatusest, mis?”

      „Dorothea. Kohutav nimi. Ta oleks nagu juba kurb vanatüdruk, kelle saatuseks on liiderlikke jäärasid põrgusse saata.”

      „Kui ta pole kahekümne kahe aastaselt veel riiulile tolmu koguma jäetud, siis ta on juba tooli välja tõmmanud ja hakkab sellele ronima.”

      „Kui julmad te, mehed, võite olla. Ära ainult mööda Mayfairi ringi keksi ja kõigile teada anna, kui kõrges eas ta on, jumal hoidku, siis on kõik hästi. Ta on piisavalt ilus. Aitäh, kullake,” lausus hertsoginna, kui Gabriel talle klaasikese šerrit ulatas. Pilk naise silmis oli selline, mida võib leida haavunud kutsika silmist, kes arvas, et omanikule meeldiks oma ukse alt hirve sisikonda leida. „Igatahes, ma eeldan, et sa tahad Dorotheast rääkida.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Viidatud СКАЧАТЬ