Kohatu kokkulepe. Kasey Michaels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rel="nofollow" href="#n3b58d417007f4f20b41ad3152c27397d" type="note">4 kõrgusel mustade ja valgete plaatidega kaetud põranda kohal rippumas.

      Kummalisel kombel – see ei olnud kindlasti kummalisem kui kõik muu, kuid kummaline sellegipoolest – tundus põranda ja kupli vahel rippuvat kolmandiku ulatuses kahepoolne rõdu. Vaatlusplatvorm? Ja ta oli arvanud, et tema kasuisa on veider, kui ta nõudis, et tema landool oleksid kanaarilinnukollased rattad, sest ta oli viimasel külaskäigul Inglismaale sellist Hyde Parkis näinud.

      Mööda jalutas üks isane paabulind, kellele järgnes ilmetu emane paabulind, seejärel ta peatus, et oma kauneid sulgi lahti lüüa, ja liikus siis edasi.

      Kõige selle keskel rügasid kaks livrees teenrit, nad valasid vett, korjasid üles maha langenud sulgi, pühkisid põrandat, ilmselt paabulindude järelt. Üks puuridest oli lahti ning teener oli poolest kerest selle sees, küünitades millegi järele, mida Thea poleks ilmselt tahtnudki tuvastada.

      Kahes hiigelsuures ühesuguses kaminas, mis teine teiselpool määratut ruumi asusid, põles tuli ja kõige keskel oli…

      „Purskkaev? Kosk? Aga… aga see ei ole võimalik.” Thea ei olnud tahtnud midagi öelda, aga kuidas ta sai vait olla?

      Ta soovis, et oleks oma kübara tagasi võtnud, et saaks endale selles kuumas kohas tuult teha.

      Jeremiah Rigby kummardas tema poole. „Mulle on räägitud, et hertsog ja hertsoginna reisisid kunagi palju ringi ning tõid neilt reisidelt alati midagi mälestuseks koju kaasa. Võiksite hiljem väiksekesele öelda, et te pole kunagi leemuritopist näinud.”

      „Topist?” Thea vaatas lähima puuri poole ja nägi kergendustundega, et kaks väikest lindu – mingisugused lembelinnud? – olid ametis kaelustamisega. „Nemad kõik on ju elusad, eks ole, mitte ainult mõned nende seast?”

      „Jah, ning kuna nende hulgas on ka papagoisid ja muid taolisi linde, elavad paljud ilmselt meist kõigist kauem. Mu sõber õhkab nii sageli, kui elevil ta selle üle on.”

      „Te teete nalja, eks ole?”

      „Vägagi. Kardan, et kõik need armsad linnud lähevad kuhugi mujale elama, kui tema end siin sisse seab.”

      „Õhus on tõesti üsna hapu lehk. Ma teadsin, et hertsoginna soovis väga kahte meie kohalikku kurge Inglismaale kaasa võtta, kuid mu kasuisa hoiatas teda, et linnud ei elaks ilmselt merereisi üle. Midagi sellist ei osanud ma hetkekski ette kujutada.”

      Hertsoginna, kes oli oma linde imetlenud, kuulis ilmselt tema sõnu pealt, sest ta tuli Thea juurde selgitusi jagama. „See kõik on Basili geniaalne idee, kas tead. Kui ta hertsogiks sai, siis ma kaebasin, kui nukker ja ülerahvastatud linnumaja on, ning see on tulemus. Just minu armsa nõo kodu Virginias aitas idee tekkimisele kaasa, sest tema meelest oli üsna nutikas paigaldada uksed nii maja ette kui ka taha, et suvel tuul majast läbi käiks, nii et Basil käskis maha lammutada vana umbse töötoa, mis kunagi seal asus, ja lasi pool tosinat klaasust maja tagaossa paigaldada. Me teeme sageli mõlemat poolt uksed lahti, et väliskeskkonda sisse lasta, maheda ilmaga, loomulikult. Paabulinnud kipuvad uitama minema, aga nad tulevad alati tagasi.”

      Lõpuks ütles ka Gabriel Sinclair midagi. „Mu tädi jätab rääkimata, et onu lasi trepi kinni ehitada alles pärast seda, kui ilmnes, et juhuslikult lahti pääsenud linnud kipuvad rändama. Kas oleme piisavalt näinud?” Ta osutas endast paremale jäävatele ustele.

      „Jah, jah, lähme ülakorrusele,” nõustus hertsoginna. „Kuigi ma peaksin kohe Basili juurde minema.”

      „Küll ta jõuab oodata,” lausus Gabriel. „Vähemalt veel paar kuud.”

      Hertsoginna laksas talle mängeldes vastu käsivart. „Ulakas poiss! Ta ei sure, ükskõik kui väga ta on endale selle tobeda needuse olemasolu sisendanud. Ja kui sureb, siis noh, ma keeldun pealt vaatamast, kuidas ta seda siin peidus olles teeb. Ja sellest ma tahangi rääkida. Tule, kallis Thea – sina mängid selles suurt rolli.”

      Nüüd vaatas hertsoginna sugulane teda jälle niimoodi, mida iganes see tähendas. Äkki hakkasid mehel silmad kissi jääma? Tõesõna, see oli äärmiselt häiriv. Ta ei vajanud Gabrieli. Mitte väga. Ta teeb seda, mida ta teha kavatses, ega palu mehe abi, ükskõik mida hertsoginna arvab.

      Ta lasi taas kord Sir Jeremiah’l endale käsivart pakkuda. Üks teenritest kiirustas kahepoolset ust lahti lükkama ning Thea leidis end üles vaatavat kunagi ilmselt muljetavaldava trepi poole, mis üles suure saali poole lookles. Thea järgnes kohusetundlikult mehele.

      „Teist vasakule jääv uks, preili Neville, viib rõdule, mis viib lindude kohale, läänetiiba ja samasuguse trepi juurde. Teist paremale jääb sissepääs suurde salongi. Tädi?”

      „Ma tean, et see näeb kohutav välja, päikseke, aga see oli vajalik.”

      „Mitte miski selle juures ei olnud vajalik.”

      Theal tuli Gabriel Sinclairiga nõustuda. Kui inimene soovib džunglis elada, siis võib lihtsalt džungli otsida ja, noh… seal elada. Tal hakkas isegi mehest kahju. Võib-olla ei olnud hertsogi pärija päris selline, nagu tundus.

      Ta tabas korraks mehe pilgu, kui nad olid läinud suurde salongi ning ta oli hertsoginna kõrval üsna kenal triibulise satiiniga kaetud diivanil istet võtnud. Kui Gabriel Sinclair talle otsa vaatas, naeratas Thea, loodetavasti armsalt, seejärel võttis käest kindad ja asetas käed sülle. Nad jätavad möödunud kohmetud hetked selja taha ja alustavad otsast.

      „Kas teil oli meeldiv merereis?” küsis Gabriel küsimust talle suunates.

      Ahaa, mees on temaga ühel nõul. Nad alustavad otsast.

      „Väga tore, jah, härra. Me lahkusime Virginiast enne, kui hilissuvised troopilised tormid end ilmutada jõudsid, ja terve reis oli õndsalt sündmustevaene.”

      Nii. See oli viisakas, informatiivne ja kui mees tundus tema selge, täpse ja kultuurse inglise keele kasutuse peale veidi üllatunud olevat, siis näitas ta seda vaid hetkeks välja.

      Hertsoginna sahmerdas juba teekandiku kallal, mille üks teenijatest oli tuppa toonud, ta valas teed välja ja ulatas kõigile õhukesi kurgivõileibu.

      „Milline õnn. Ja kas see on teie esimene reis Inglismaale, preili Neville?” Jah, mees oli kindlasti uudishimulik. Kas ta arvas, et ta venitab samuti laisalt igat täishäälikut, nagu tema poolõed olid ema suureks meelehärmiks harjunud tegema?

      „Jah, on küll.”

      Sir Jeremiah vaatas sõbrale otsa, nagu nad oleksid mingi järelduseni jõudnud. Thea ei olnud kindel, kas see järeldus oli rõõmus või kurb, kuid midagi olid nad otsustanud.

      „Ma olen varem Inglismaalt vaid ära sõitnud.”

      Taas vahetati pilke. Võimalik, et otsus kuulus muutmisele.

      Tõesõna. Kui ebaviisakas neist. Thea lootis, et hertsoginna sekkub ja selgitab asja, aga tundus, et ta loendas süvenenult suhkrutükke, mida tee sisse panna.

      „Ma sündisin Inglismaal, härra. Minu vend ja mina, mõlemad, kuid tema oli minust vanem ja kuna mina olen kahekümne kahe aastane, oli see väga ammu. Ta suri palaviku kätte enne minu sündi. Igatahes, me lahkusime Inglismaalt, et seada end sisse Virginiasse, kus mu vanemaid ei ootaks iga nurga taga kurvad mälestused. Ema oli kohutavalt endast väljas, ta kartis, et ma ei naase kunagi, et Londoni hooajast СКАЧАТЬ