Kullakene. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kauguses ja ootas, millal me ometi minema läheme. Meie ei kavatsenudki seda veel teha ja istusime edasi. Viimaks kutsusime Signe koos endaga linna sööma. Naine kahtles natukene, kuid viimaks tuligi.

      „Kuhu sa lähed?“ küsis Egar mornilt, kui märkas, et Signe ennast valmis hakkas sättima.

      „Linna,“ ühmas naine. „Ma lähen koos Samanta sõpradega sööma.“

      „Aga mina…“ inises Egar ja taganes natuke, kui nägi Laurist, kes esikusse tuli.

      Signe seisatas ja pani käed puusa. Tigedalt vaatas ta mehele otsa. Ma poleks uskunudki, et muidu nii leebena näiva naise nägu võis sedavõrd karm olla.

      „Kes sa selline üldse oled? Hea oleks, kui sa oleksid kadunud, kui me tagasi jõuame, ega muugiks enam siia salaja sisse. Ma pole sulle mingisugune hooldekodu. Kao siit ja ära enam tagasi tule,“ kärtsatas Signe ja toimetas edasi. Endamisi mõtlesin, et ka meil hakkab kiskuma hooldekoduks, kui pidada silmas Riinat ja Arnoldit. Mehel polnud kodus midagi söödavat, sest kõik kulus joodava peale. Sellepärast nad Riinaga aeg-ajalt meile kobisidki, et süüa saada. Ja said ka.

      Sõitsime linna ja käisime ära ka tornis.

      „Uhke korter teil siin,“ kiitis Signe.

      Me ei hakanud rääkima talle maja tegelikust olemusest, vaid nõustusime Signe arvamusega. Kuna alumisel korrusel oli ka restoran, siis arvasime, et polegi tarvis kaugemale minna, vaid oleme siin. Signe oli meeleldi nõus ja me läksime restorani.

      „Nüüd on Egar ka minu vastu vägivaldseks läinud,“ hakkas Signe rääkima. „Kallale pole ta veel tulnud, aga ma kardan teda. Kui midagi talle ei meeldi, hakkab asju lõhkuma.“

      „Nii ei saa ju,“ leidis Synne. „Sa pead ta minema ajama. Kutsu kas või politsei. See on sinu kodu ja sinu asjad.“

      „Seda muidugi, aga ta ei lähe. Ma ei tea üldse, mis asju ta ajab. Vahel kaob hommikul minema. Riideid on tal ainult need, mis tal seljas on. Ta ei pese ennast ja tahab minu kõrvale magama tulla. Ise haiseb. Ajan ta minema ja kamandan elutuppa diivanile magama. Õhtuti on mul kontsert. Kui sealt tagasi jõuan, pole teda teinekord ikka veel. Ta tuleb alles vastu hommikut ja kerib magama. Olen küsinud, kus ta käib, aga ta ei ütle midagi. Ainult nohiseb omaette,“ jutustas Signe ja rüüpas lahjat veini.

      Signel polnud täna ega homme kontserte ja me kutsusime teda lahkesti enda juurde maale. Naine mõtles natukene ja kostis: „Samanta rääkis, et teie juures on väga vahva olla ja te olite tema vastu nii kenad. Mis siis, kui ma tulengi. Saabki linnast ja Egarist mõned päevad eemal olla.“ Sõime kõhud täis ja Synne toimetas tornis veel mõned asjad ning keerasime rattad Märjamaa poole.

      „Ma pole mitte kunagi elus Märjamaal käinud,“ tunnistas Signe. „Ma vaatan, et see on päris ilus alev. Siin on palju puid ja armsad majad.“

      „Eks ta ole. Enne elasin ma Vaimõisas, olen ka Märjamaal elanud ja nüüd elan Naistevallas,“ selgitasin.

      „Naljakas nimi sellel külal,“ arvas Signe.

      „Selline ta juba on,“ muigasin ja keerasin Tammi tee otsast alla.

      Kadakamari istus meie juures trepil ja silitas Pollyt. Süles oli noorel naisel valge kass Taki, kes seal mõnusalt nurru lõi.

      „Kas Riinast ja Arnoldist pole midagi kuulda?“ küsisin ja keerasin ukse lukust lahti.

      „Pole,“ raputas Kadakamari pead ja silmitses blondi naist, kes koos meiega oli.

      „Tema on Samanta õde,“ valgustasin Kadakamarja.

      „Vaata kui kena. Me saime Samantaga väga hästi läbi.“ Kadakamari hüppas püsti ja kallistas Signet. Kõik toimus nii sundimatult ja spontaanselt, et Signe kohmetus.

      „Mina tahan ka kalli saada,“ sirutas Saina oma väikesed käed üles.

      „Aga muidugi,“ naeris Kadakamari ja kallistas väikest plikat. Too kurises rahulolust.

      Läksime tuppa ja istusime meie suure ümmarguse köögilaua taha. Signe silmitses suurt vankriratast, mille Lauris oli kunagi köögiseinale monteerinud, ja muigas endamisi.

      „Tädi Signe, pärast läheme ratsutama,“ unistas Saina.

      „Kallis laps, täna on juba hilja,“ kinnitas Kadakamari. „Hobune juba puhkab.“

      „Kas teil on hobune ka?“ imestas Signe.

      „Meil ei ole, aga Kadakamarjal küll,“ tõdesin mina.

      „Küll on imelik nimi sellel noorel naisel,“ uuris Signe.

      „Tegelikult on tema nimi Evi,“ kostis Synne, „see on tema töönimi.“

      „Mis töönimi?“ ei saanud Signe aru.

      „Ta on maanõid.“

      Synne keetis teed. Samal hetkel tuli sisse Artur, valge habe õieli, piip suus ja püss üle vasaku õla.

      „Ma vaatan, et teile on vahepeal haldjaid siginenud,“ tähendas mees Signet silmas pidades ja esitles ka ennast. Signe naeris ja lubas koos mehega homme jahile minna. Arturil oli seda kuuldes hea meel ja ka tema võttis tassikese teed. Üldse oleks meil olnud väga mõnus sügisõhtul hämarduvas köögis istuda, kui sisse poleks sadanud Riina ja Arnold. Mõlemad olid korralikult täis ja Arnold lausa karjus, et ma õlle järele sõidaksin.

      Mõtlesin, mida teha, ja lubasin minna. Aga ainult siis, kui nemad samuti kaasa tulevad. Riina ja Arnold olid joonelt nõus.

      „Mul oleks ka natukene poe poole asja,“ mõmises Artur ja popsutas oma piipu, mis küll ei põlenud. „Kas sa võtaksid mind samuti kaasa?“

      „Muidugi Artur. Ainult püss jäta siia,“ soovitasin ja võtsin rahakoti.

      „Mul pole raha kaasas,“ tunnistas Artur.

      „Tühja sellest. Ma ostan sulle, mis vaja. Küll me hiljem klapime,“ laususin.

      Artur pani oma püssi kööginurka, aga ma käskisin Synnel see kusagile mujale viia, sest meil oli ikkagi laps majas ja püss ilmselt laetud. Istusime kõik autosse ja ma sõitsin alevi poole. Meiega tuli kaasa ka Signe, kes tahtis lihtsalt näha veel alevit ja selle poode. Lauris meiega kaasa tulla ei saanud, aga poiss palus, et ma talle õhtuks mõne õlle tooksin. Õhtul tuleb telekast üks hea film ja ta tahab seda vaadata. Mõtlesin, et võtan siis ka endale mõne, hea on istuda ateljees ning õhtul filmi vaadata.

      Alevis jätsin Riina ja Arnoldi Säästumarketi juurde, ise sõitsin edasi ja tahtsin minna Maximasse.

      „Teil on siin päris linn kohe,“ kiitis Signe alevit vaadates ja suurde poodi minnes. Käisime riiulite vahel ringi ja võtsime endale, mis meil vaja oli. Välja tulles istusime autosse ja ma sõitsin hoopis Lauluväljaku tänavale.

      „Aga…“ ehmatas Signe ja näitas käega teisele poole. Olin lubanud Riina ja Arnoldi säästu juurest uuesti peale võtta.

      „Tead, Signe, mul on nende lakkumisest kõrini. Ma joon ise ka vahel õlut. Enne ei joonud ma aastaid tilkagi, aga nüüd ikka vahel võtan. Riina tüütab mind aga iga päev. Nüüd on see Arnold ka veel kaelas ja mul on täiega siiber. Tulgu ise. Mis see viis-kuus kilti neil ikka visata on. Võib-olla СКАЧАТЬ