Название: Kullakene
Автор: Tiit Sepa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789949843817
isbn:
„Ah soo. Mul vist ka pole,“ haigutas Synne ja läks pesema.
Arnold oli viiekümne seitsme aastane, kuid paistis välja vanem. Muidugi ei jäta vangilaagrid inimesesse eriti rõõmsaid noote. Tema näos olid korralikud armid ja ilme oli ka selline, nagu oleks teda läbi prügikastide veetud. Muidugi pole inimese välimuse järele otsustamine just kõige õigem asi, aga ma ei leidnud midagi muud enamat selle lüheldast kasvu ja longu vajunud mehe juurest.
Alevis sai Arnold raha kätte ja kadus kohe Maximasse, mille juures me olime. Ka mina läksin sinna ja ostsin endale, Synnele ja Sainale ühtteist. Sõitsime Naistevalda tagasi ja Arnold tuli jälle meie juurde. Varsti vajus ka Riina siia ja seltsis kiiresti Arnoldiga. Kaalu ja kasvu poolest olid nad küll väga erinevas mõõdus, kuid ega see ei takistanud nende lähedust. Koos kadusid nad kaksikute tuppa ja hakkasid seal edasi mulisema.
Synne hakkas pesu pesema, aga meie läksime koos Sainaga üle põllu Kadakamarja vaatama. Saina paitas Lontut ja mina läksin tuppa. Kadakamari istus laua taga ja vaatas hajevil silmadega aknast välja.
„Kas midagi on pahasti?“ ehmatasin, sest noore naise nägu oli morn ja nukker.
„Ei ole. Ma lihtsalt jäin mõttesse. Nägin täna öösel kummalist und ja see pani mind arutlema,“ seletas Kadakamari. „Nimelt tundus mulle, et teatud ajahetkel võime minna kas tulevikku või kaugesse minevikku. On vaja ainult leida see sobiv punkt, millele toetuda. Maailm on oma olemuselt tegelikult näilisus ja me teame seda. Ometi usume tõelisusse ja selle olemusse. Kõik on aga kõrgema tasandi pettus, mis tahab meid reaalsusesse uskuma panna. Tegelikult pole ju midagi. Kõik on tühisus, nagu Koguja ütleb, ja tema teadis seda juba siis.“
„Kas sa oled piiblit lugenud?“ üllatusin.
Kadakamari noogutas.
„Loomulikult. See on võib-olla ainus raamat, mille ma olen täiesti läbi lugenud.“
3
Oktoobri alguses olid ilmad ikka veel kaunis soojad. Puud langetasid aga lehti ja mets sädeles oma värvikülluses. Istusin maja taga ja vaatasin loodust. Kadakamari toimetas kasvuhoones ja ma nägin läbi klaaside, kuidas ta seal sahmerdas. Riina oli läinud koos Arnoldiga tema koju Via Baltika ääres. Selle maja teisel korrusel oligi mehe kahetoaline korter, mille vald talle andis. Mind pani lausa imestama, kuidas hoolitseti vabaks saanud vangi eest, kui samas ma teadsin alevis mitut inimest, kes tõepoolest abi vajasid. Neile poetati abi ainult näpuotsaga. Kohtusin ühel päeval koolivennaga. Ajasime juttu ja ta kurtis, et oli jäänud tööta. Kuna aastaid oli ka juba omajagu ja alevis tööd polnud, siis ajas ta nüüd läbi pisukese tööturahaga. Esialgu polnud tal sedagi ja sööki hakkas napiks jääma. Ta käis vallas toetust küsimas, et natukene abi saada. Just samal ajal oli tulnud Euroopa Liidu toiduabi. Nimekiri vaadati üle, aga tema nime seal polnud. Üldse on ta joonud (kuigi mees oli täiesti kaine) ja mingu parem minema. Ainult üks töötaja, Katrin, oli inimlik ja lubas teada anda, kui midagi on võimalik saada. Samas olid aga toidulao ukse taga kaks meest – sellised kaltsus ja haisvad – ning jõid rahumeeli õlut. Nemad polnud purjus ja said oma sotsiaalabi kätte. Samuti teadis ta ühte meest, kes sai vallalt toetust küttepuude ostmiseks. Ta jõi rahumeeli selle raha maha ja puud jäidki toomata.
Mul hakkas kunagisest koolivennast kahju. Kutsusin ta poodi ja ostsin talle suure laari sööki. Andsin talle veel raha ja viisin ta siis autoga koju. Ta kutsus mind tuppa ja pakkus kohvi. Istusin mitu tundi tema juures ja me ajasime juttu. Tal oli ka poeg, kellega koos ta elas. Poiss oli suur mees, kuid kahjuks samuti tööta. Nad rääkisid, et on paljudes kohtades käinud tööd küsimas, aga tuluta. Isegi pojale pole. Ehk suve poole õnnestub saada. Oma autot neil polnud ja alevist kaugemale tööle käimine nõudis juba nuputamist. Kui, siis ehk Raplasse, sest sinna sai ka bussidega üsna hästi. Aga Raplas polnud samuti tööd. Koolivennal oli seal küll tutvusi, kuid ikkagi…
Andsin talle oma telefoninumbri ja palusin helistada, kui mehel tõepoolest kitsas käes on. Tal oli piinlik, kuid ta lubas seda teha.
Kadakamari tuli kasvuhoonest ja istus minu juurde pingile.
„Kas sul on paha olla?“ küsis piiga.
„Ei. Miks?“
„Sa oled nii murelik ja nukker,“ tähendas neiu.
„Lihtsalt mõtlesin,“ vastasin. Rebisin maast rohukõrre ja närisin seda.
„Siin sa siis oledki,“ leidis Synne koos Laurisega toast tulles. „Tavaliselt istud sa köögis ja jood kohvi, aga nüüd konutad siin. Kas sa ikka mäletad, et me pidime täna linna minema? Signe ootab meid.“
„Mäletan,“ noogutasin ja tõusin. „Las Lauris tuleb ka koos meiega. Oleme ikkagi üks pere,“ tunnistasin ja vaatasin hellalt Saina poole. Tüdruk oli minu hommikumantli endale ümber võtnud ja tuli uksest välja nagu mingisugune hernetont, hommikumantli saba järel lohisemas. Teraselt vaatas ta oma pruunide silmadega meid ja tema ümar nägu lausa säras hommikusest rahulolust ja soomanofiilia ootuses.
Lauris tuli samuti õue ja istus. Ta haigutas ja ringutas. Rääkisin talle, mis meil plaanis oli, ja poiss oli sellega nõus. Sõime ja istusime siis autosse. Enne aga viskasime Arnoldi ja Riina majast välja, sest polnud vaja, et nad siia jooma jäävad. Olin veendunud, et nad lähevad Kadakamarja juurde, ja helistasin naisele.
„Kadakamari, kui Riina ja see Arnold tulevad, siis on targem, kui sa neid sisse ei lase. Arnold on varas ka veel pealekauba ja mingu nad, kuhu tahavad. See on ikkagi sinu kodu ja hoolitse selle eest,“ rääkisin.
„Küll ma hoolitsen,“ lubas Kadakamari. Hiljem sain teada, et piiga oli läinud Einari juurde ja laenanud tema käest suure hundikoera, Lontu ema, ja pannud selle trepi ette ketti. Kadakamari sai koeraga hästi läbi, aga võõraste vastu oli too saatan, mis saatan. Riina ja Arnold olidki läinud töllerdades Kadakamarja juurde. Riina tahtis kohe tuppa minna ja sai koera käest korralikult komposteerida. Kadakamari oli toas ja pidas peenikest naeru. Vahele ta ei läinud. Lõpuks nägi „paarike“, et Kadakamarja juurde nad ei saa, ning nad seadsid sammud esialgu alevi poole ja pärast tagasi Arnoldi koju. Kadakamari läks aga hiljem oma lambaid ja kanu toimetama. Einar ütles, et koer võib terve päeva ja öö tema juures olla, kui seda vaja on. Lontu oli alles kutsikas ja temast valvekoera veel polnud.
Sõitsime linna ja läksime Rästiku tänavale. Signe teadis, et tuleme, ja ootas meid. Ka Egar oli seal ja põrnitses meid tigedalt.
„Kes see veel on?“ küsis ta üleolevalt ja torkas üsna tugevasti Laurisele rusikaga rindu. See oli aga viga. Lauris võis teinekord olla üsna äkilise iseloomuga ja hetk hiljem saigi Egar sellise paugu vastu nägemist, et lendas kolinal terrassi nurka. Lauris oli tugev poiss ja see paistis igast otsast välja. Ime, et Egar üldse teda torkima läks. Võib-olla tahtis ta näidata oma üleolekut. Selliste inimestega oli meil ka enne kokkupuudet olnud, kuid seni polnud asi füüsiliseks läinud.
Naised ehmatasid ja kiljatasid. Saina lutsis aga rahulikult oma pulgakommi ja vaatas naervate silmadega alt üles.
Signe kutsus meid tuppa ja me läksime. Istusime elutoas ja ma silmitsesin suurt klaverit, mis nurgas oli. Mulle meeldis see pill ja ma kahetsesin, et ma ise suuremat mängida ei osanud. See plõnnimine, mis ma vahel Synne sünteka peal tegin, ei läinud arvesse.
„Kuidas Samantal läheb?“ pärisin Signe käest selleks, et lihtsalt juttu alustada. Tegelikult teadsime seda isegi.
„Ilusasti. Täna СКАЧАТЬ