Itaallase naine. Kate Hewitt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „See pannakse kinni.” Ta avas mobiili klapi. „Nüüd helistan ma politseisse.”

      „Signor di Agnio…” sosistas Meghan lämbunult. Ta oli ikka veel vapustatud ja ta püüdis end koguda. Ta tõmbas sügavalt hinge ja silus sassis juukseid. „Palun ärge helistage politseisse.”

      Alessandro vaatas teda teravalt. „Mis on? Kas te olete seadusega pahuksis?”

      Meghan oleks äärepealt naerma hakanud. „Ei. Ma lihtsalt ei taha neid asjasse segada. See tähendab mõttetut ajaraiskamist. Hoolimata sellest, mis teie sõna Spoletos maksab, tuleb koostada raport.”

      Alessandro uuris tema nägu, nagu otsides vastust esitamata küsimusele. Meghan vaikis.

      „Palun, ärge tehke seda.”

      Alessandro vaatas teda pingsalt. Paulo jälgis neid oma laua tagant nagu lõksus olev hiir, kes haistab vabadust ja ohtu.

      Alessandro sulges mobiiliklapi. Ta ei vaadanud Paulo poolegi, kui teatas: „See võõrastemaja pannakse täna kinni. Igaveseks. Ma ei taha teid enam Spoletos näha.”

      Ta läks välja ja Meghan oli sunnitud järgnema.

      Mehe auto seisis töötava mootoriga tee ääres. See polnud elegantne sportauto, nagu Meghan oli arvanud ja millest unistas suur osa Itaalia meestest. Tänaval seisis hoopis luksuslik sedaan. Alessandro avas ukse ja laskis Meghani kõrvalistmele. Kõik mehe liigutused andsid märku vaevu talitsetud kannatamatusest.

      Meghan vaatas teda suurte silmadega. „Te pidite ju juhi saatma.”

      „Otsustasin siiski ise tulla.”

      See ei üllatanud Meghanit. Alessandro di Agnio oli mees, kes oli alati olukorra peremees. Alati. Ta istus sõnatult autosse.

      Autos oli jahe ning nahkiste pehme ja meelitav. Meghan toetas pea seljatoe vastu ja sulges silmad. Ta ei tahtnud rääkida ning tema kergenduseks ja üllatuseks oli ka Alessandro vait. Mees astus autosse ja hakkas liikuma, sõites Spoleto õhtuses liikluses ülimalt enesekindlalt.

      Meghan avas silmad ja vahtis pimestatult sõidukeid – autod ja mopeedid sõelusid kitsastel munakivitänavatel. Kui nad linnast välja said ja liiklus hõredamaks muutus, paistis nende ees Umbria mäestik, mida ümbritses lillakas hämarus. Linnamelu asendus aasade ja põldude vaikusega.

      Meghan piilus Alessandro poole. Mehe selgelt välja joonistunud pingul lõug, võimsad õlad samas tumehallis ülikonnas, rooli pigistavad käed – kõigest kiirgas jõudu. Enesekindlust. Võimu.

      Meghani üle.

      Ei. Seda ei tohi juhtuda.

      Ometi tundus, et olukord oli väljunud tema kontrolli alt hetkel, mil Alessandro võõrastemajja sisenes.

      Ei, mõistis Meghan ohates. Hetkel, mil mees teda ettekandjaks kutsus.

      Kui ta oligi julgenud arvata, et tema valitseb olukorda, seda meest, siis oli ta tõsiselt eksinud.

      Meghan ei valitsenud midagi – kõige vähem oma hullunud emotsioone.

      Alessandro heitis talle terashallide silmade kõrvalpilgu ja pigistas huuled kokku.

      „Kas te olete terve?” küsis ta ja Meghan võpatas üllatunult.

      „Mis asja?”

      Alessandro osutas tema randmele. Õrnale nahale oli ilmunud sinikas. Meghan vaatas seda ja kehitas õlgu.

      „Mul pole midagi viga. Oleksin pidanud teadma, et Paulo üritab midagi. Arvasin, et ta on liiga arg, et oma räpaseid sõnu teoks teha…”

      „Miks te sinna jäite?” küsis Alessandro järsult. „Spoletos on küllalt võõrastemaju, odavaid hotelle. Te ei pea tema jälkusi taluma.”

      Meghan kehitas taas õlgu. „See oli odav ja sobis mulle,” vastas ta, vahtides aknast välja.

      „Odav tõepoolest. Ime, et seda maja veel maha lõhutud pole. Sobiv? Ei. Mis on sobivat ahistamises? Vägistamises?”

      „Mind ei vägistatud.”

      „See oleks võinud juhtuda.”

      „Kas ma pean teid nüüd tänama?” küsis Meghan sapiselt. „Vabandage, aga ma pole mingi hädine preilike.”

      „Seda ma juba nägin.” Mehe häälest kostev pilge tegi Meghani relvituks. Ta vajus istmel kössi.

      „Mul on kahju.”

      „Minul mitte. Mul on hea meel, et sattusin õigel ajal sinna.”

      Meghan puudutas sõrmega muljutud rannet. „Minul ka,” tunnistas ta vaikselt. Alessandro vaatas teda, nägu heidutavalt sünge. „Vähemalt ei pea selles linnas enam ükski naine Paulot taluma,” pomises ta rohkem endamisi ja Meghan ajas end kohe sirgu.

      „Te siis kavatsete tõesti tema võõrastemaja sulgeda?”

      Alessandro näis solvuvat. „Loomulikult. Kas te arvasite, et ma blufin?”

      Kindlasti mitte, tunnistas Meghan endamisi. „Aga te ei saa ju seda niisama lihtsalt teha. Ta ütles, et see on tema maja.”

      „Ta valetas. See maja kuulub ühele kohalikule ärimehele. Ma kontrollisin enne tulekut.”

      Loomulikult, mõtles Meghan. Olukorra peremees. Jällegi. „Kui see pole teie maja, kuidas te siis saate selle kinni panna?” ei jätnud Meghan teda rahule ja Alessandro kehitas kannatamatult õlgu.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAIBAQIBAQICAgICAgICAwUDAwMDAwYEBAMFBwYHBwcGBwcICQsJCAgKCAcHCg0KCgsMDAwMBwkODw0MDgsMDAz/2wBDAQICAgMDAwYDAwYMCAcIDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAz/wgARCAMgAewDASIAAhEBAxEB/8QAHQABAAEEAwEAAAAAAAAAAAAAAAcEBQYIAQIDCf/EABsBAQADAQEBAQAAAAAAAAAAAAACAwQFAQYH/9oADAMBAAIQAxAAAAHWfnjt83+pc88doz55cp88ufJc9nPkueeO3k3bjtGTlz5Pntx28lyqc/rqjnnMbX7RZO1X5+6PHtUU8dfZxU+T8O3HZPnnn2i8AmAAAAAAAA456PHTniUOOjiUOOrqhxw6yr4444lC1duO1/OdnPknbjss57de8fXbjsnycxlz245jN2dkuJWsmRZeZXQ94d7bueeO3vU55cp9K6lkaOHG7HV5Qz2PvdMT8u96P1N4eaAAAAAAAAecdOeso8deevsePPvLFmOIus34xZmjbq616uOHX2Fv7cdrsTlyl2549fJdedh4AuxePbjnN0nbjv5Nzx28lzzx38nMEPZLaacNH247WdLnt1rY+0lRd83jzrhg0vQfTy6nL7Fh9nS9B73Dr2AegAHXl5yyHHvIB7YAA689PYusr4JHm2Hq4t29csxK7z СКАЧАТЬ