Itaallase naine. Kate Hewitt

Чтение книги онлайн.

      Carla kirtsutas nina. „Milline ta välja näeb?”

      „Lühike, paks, rasvaste juustega.” Meghan surus värina tagasi.

      „Miks ta peaks siia tulema?” küsis Carla uudishimulikult pilgul ja Meghan kehitas tõrjuvalt õlgu.

      „Kes teab? Aga ma ei tunne siin linnas kedagi teist.”

      „See küll tema pole.” Carla hakkas sõlme harutama. „See mees on pikk, tugeva kehaehitusega, laineliste juustega ja küsib sind.” Ta sai paelad lahti ja muigas. „Ta on vapustav. Kas sa oled midagi mulle rääkimata jätnud?”

      „Oleks see nii.” Meghan võttis põlle tänulikult naeratades eest. „Ilmselt on keegi rahakoti kaotanud.”

      Carla kergitas kulmu. „Miks ta siis Angelot ei küsinud?”

      Meghan kehitas õlgu. Tõtt-öelda polnud tal aimugi, miks mingi võõras mees tema järele küsis, ja ta ei tahtnudki teada. Ta ei tahtnud ühegi mehe, tuttava või võõra, tähelepanu endale tõmmata. Mida kiiremini see asi ühele poole saab, seda parem.

      Ta oli kuus nädalat Spoletos ettekandjana töötanud ja teadis vaistlikult, millal on aeg edasi liikuda. Carla meeldis talle ja restoraniomanik Angelo oli nagu jumaldav onu. Meghan oli leidnud mõned sõbrad, aga ta tundis tungivat vajadust linna tolm jalgelt pühkida enne, kui raha otsa saab ja keegi talle liiga lähedale pääseb. Enne, kui minevik ta kätte saab.

      „Kas kohtume homme?” päris Carla ja Meghan teeskles, et ei kuulnud küsimust. Lubadusi pole mõtet anda.

      „Ma lähen räägin selle salapärase mehega,” naljatas ta ja Carla naeris.

      „Tahaksin juba teada, mida ta tahab.”

      Kiirpilk baari peeglisse ütles, et pluusil on plekk ja juuksed, mis olid hommikul kenasti krunnis, olid nüüd pea ümber lendlev mäsu.

      „Sa näed kena välja, cara.” Kuuekümne kolme aastane ja vürtsikaid nalju armastav Angelo muigas. „Kohting?”

      „Ei,” vastas Meghan, üritades naeratada. Ta ei kavatsenud niipea kohtama minna. Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha – kasu sellest küll polnud.

      „Homme näeme.”

      Meghan noogutas, lubamata midagi, ja läks välja.

      Di Angelo restorani punavalgetriibulise varikatuse all ootav mees oli juba kaugelt vaadates rabava välimusega. Tal oli seljas healõikeline tumehall ülikond ja käed olid püksitaskutesse torgatud, nii et pintsak oli võimsate õlgade ümber pingul.

      Kui Meghan lähemale jõudis, tõstis mees pea ja nende pilgud kohtusid. Mehe silmade jõud – võimukus, äratundmine öömustas sügavikus – sundis Meghanit tahtmatult taganema ja süda jättis löögi vahele.

      Meghan tundis mõistagi ära varem restoranis söönud mehe. Mingi tähtis ärimees. Vähemalt oli Angelo tähendusrikas pilk sellele vihjanud, kui ta palus Meghanil mehi teenindada.

      Meghan mäletas, kuidas mees oli teda vaadanud. Põletavalt, märgistades.

      Teades.

      Nagu ta teaks, kes Meghan on. Milline ta on.

      See pole võimalik, rahustas Meghan ennast. Ent üks pilk tumedate kipras kulmude alt andis talle mõista, et see mees oli ta paika pannud – ja unustanud – mõne sekundiga.

      Arvamused ja muljed olid juba moodustunud, ehkki nad polnud sõnagi vahetanud.

      Meghan ajas end sirgu ja tema ilme kalgistus vaistlikult enesekaitseks. Ta peatus rahutult edasi-tagasi marssiva mehe juures.

      „Te soovisite minuga kohtuda?”

      „Alessandro di Agnio,” tutvustas mees end järsult ja sirutas käe.

      Meghan kallutas pead ega võtnud pakutud kätt. Pikad peeneotsalised sõrmed, tugevad kandilised küüned. Ei, ta ei tahtnud seda meest puudutada, ei tahtnud seda ahvatlust tunda.

      „Ma ei tunne teid,” ütles ta, kuna mees vahtis teda kissis silmadega, huuled kokku surutud… Põlglikult? Vastumeelselt? Pahaselt? Igatahes ei meeldinud see Meghanile.

      Mees lasi käel alla vajuda, tajudes kahetsevalt naise tõrjuvat hoiakut.

      „Ei tunne. Veel mitte, aga loodetavasti saate peatselt tundma.” Mehe suu kaardus virilaks muigeks, mis ärritas Meghani närvilõpmeid ja pani südame kiiremini lööma. „Tahan teid õhtuks palgata.”

      Meghan kohkus, hoolimata parimatest kavatsustest ükskõikseks jääda. Mehe sõnad kajasid tema kõrvus. Palgata teid. Sõnade tähendus, silmi tumestav iha, põlglikult kaardus huuled olid üsna selge vihje.

      Meghan ajas lõua ette ja võttis end kokku. „Palgata? Te räägite vale naisterahvaga, signore.”

      Tekkis pinev vaikusehetk, kui mees teda ilmselgelt pilkavalt vaatas. „Võib-olla tõesti. Ma tahan palgata ettekandjat erapeole oma villas.” Mees kergitas kulmu ning tumedates kõiketeadvates silmades segunesid lõbusus ja põlgus. „Või pidasite teie silmas midagi muud?”

      Meghan punastas häbist ja kõhus kõrvetas, ent ta vaatas meest rahulikult, keeldudes laskmast end ärritada. Põlastada. „Võõras mees tahab minuga keset tänavat kohtuda – tahab mind palgata. Mida ma peaksin arvama?”

      „Ma ei oska end teie asemele panna, aga ilmselt ei arvaks enamik naisi kohe, et neid peeti kogemata hooraks.”

      „Enamikule naistele ei meeldiks, kui neid vaadatakse nagu lihakäntsakat,” andis Meghan vastu. See sõna kajas tema tuimas ajus. Hoor.

      Alessandro di Agnio teravatele põsesarnadele tekkis kerge puna ja ta noogutas kergelt. Meghan teadis selliseid mehi hästi ega oodanud vabandust.

      „Andke andeks,” ütles mees teda üllatades. „Te olete kaunis naine ja Itaalia mehed imetlevad ilu. Mõned varjatumalt kui teised. Aga ma luban, et tahan teid oma villasse ainult ettekandjaks palgata. See on erapidu kahele.”

      Kahtlemata sama äripartneriga, mõtles Meghan. Ta oli näinud, kuidas teise mehe helesiniste silmade pilk temast üle käis ja kuidas mehe väike suu ahnes ihas torru läks.

      Aga ta ei kartnud seda meest.

      Ta kartis seda, kes seisis tema ees.

      Kartis mehe jõudu, enesekontrolli, seda, kuidas mees teda vaatas… ja kuidas tema sellele reageeris. Pinguldudes, kiheledes.

      Meghani meelest olid mehel ingli nägu, säravad silmad ja kaunid huuled. Mitte nagu freskodel nähtud ümara näoga keerubil, vaid midagi algelisemat, oma jõus vapustavat. Mehe lõug oli kandiline, põsesarnad kõrged. Ohtlik ingel.

      Meghan vangutas pead. „Miks mina?”

      „Ma tahan ettekandjaks kena tüdrukut.” Mees kehitas õlgu. Häbenemata. „Kedagi, kes õhustiku meeldivamaks ja eriliseks muudaks. See pole ebatavaline palve.”

      Meghani sisikond tõmbus nende sõnade peale kokku. Kena tüdruk. Muud ta polnud. Nii väike, nii tüütu.

      „Õhustiku СКАЧАТЬ