Armid. Sharon Sala

Чтение книги онлайн.

      „Ei mingit sind. Ei mingit mind. Ainult meie. Kuidas oleks sellise väikese võlutrikiga?”

      „Mulle see nii väike ei tundu,” pomises Cat ja surus end ettepoole.

      Wilson surus hambad kokku, surus alla ohke ja tegi kõik tagasi. Ta tungis naisesse helluse ja viisakuseta ning viis naise niivõrd jõulise ja kiire haripunktini, et too oleks karjatades peaaegu lämbunud.

      Cat tundis, nagu oleksid kõik luud tema kehas tolmuks pudenenud. Ta polnud kunagi – mitte kunagi oma elus – tundnud nii kiiret ja täielikku rahuldust.

      „Oh Wilson, see oli… see oli…”

      „See oli see, mida sa tahtsid,” vastas Wilson. „See oli seks.”

      Ta võttis naise näo pihkude vahele, langetas näo ja tõmbas huultega üle naise suu.

      Ta libistas huuled mööda naise kaela alla, suudles orgu rindade vahel, enne kui asus keeleotsaga ringjalt nibusid silitama.

      Ikka veel vapustavast orgasmist oimetu, üllatas Cati ootamatu iha veel saada.

      „Wilson… ma…”

      „Kuss,” vastas mees, tõstis pea ja vaatas talle otsa. „Sa tahtsid seksi ja said selle. Nüüd on käes minu kord. See on see, mida ma mõtlen armastuse jagamise all.”

      Enne kui Cat midagi vastata jõudis, kattis mees tema huuled uuesti, võttes keha hingetuks ja mõistuse peast. Ta oleks hakanud pabistama selle pärast, mida mees talle just äsja öelnud oli, kuid tal polnud aega mõelda – sai vaid tunda.

      Ainuski lapike naise kehast ei jäänud puutumata, kui ta huulte ja kätega seda mööda liikus. Kahel korral püüdis Cat ohje haarata, ärgitades meest teda võtma, kuid kahel korral keeldus mees maheda sosinaga, seejärel ohkega.

      „Kuss, kuss,” sõnas mees, libistas käed tema puusade alla ja langetas pea.

      Cati süda hakkas kiiremini lööma, kui naine tundis mehe keelt tegevat ringe oma nabal. Ent tundes keeleotsa libisemas mööda kõhtu allapoole, ta oigas. See oli intiimsus, millega käis kaasas usaldus – midagi, mida tal polnud ühegi seksuaalpartneriga, midagi, mida ta kunagi lubanud polnud.

      Aga ka nüüd keeldus ta tunnistamast, et nende vahel oli midagi enamat kui ühine huvi seksi vastu, kuigi teadis, et mees ei teeks talle kunagi haiget.

      Pinge kasvades hakkasid naise lihased värisema.

      „Oh… oh, jeerum, Wilson…”

      Wilson oli tahtnud sellega Catile näidata erinevust iha ja läheduse vahel, kuid naise tungiv hääl ja tema värisev keha olid justkui mõnuaine, millest on võimatu keelduda.

      Korraga tundis ta, kuidas naise lihased kokku tõmbusid, ikka tihedamalt ja tihedamalt vältimatu orgasmi poole. Just seda märguannet oligi ta oodanud. Ta tõusis kõrgemale ja sisenes naise kehasse.

      Tunne oli vapustav ja see oli alles algus. Ta võttis naist aeglaselt, tungides sügavale temasse, seejärel peatudes ja tunnet nautides. Cat oigas ja see hääl murdis mehes kõik tõkked. Ta ratsutas selle tunde harjal ja kui viimaks saabus orgasm, läks ta sellega kaasa. Pärast kõike jäi ta kurnatult ja värisedes lamama, suutmata end liigutada.

      Veidi aja pärast heitis ta pilgu aknale. Vihmapiisad pärlendasid klaasi välispinnal, kuid tundus, et torm oli möödas.

      Cat liigutas.

      Mehele tundus, et ta kuulis pehmet ohet, kuid siis veeretas naine end temast eemale ja ronis voodist välja.

      „Kas sa enne minema hakkamist kohvi ka tahad?”

      Tema silmad tõmbusid pilukile ja ninasõõrmed laienesid. Ta ajas end istuli, toetas jalad üle voodiserva maha ja vahtis uskumatult enda ette.

      „Enne kui ma minema hakkan?”

      Cat vaatas tema poole, pöörates siis pilgu kõrvale, saades suurepäraselt aru, kuidas see kõlab, kuid mees oli ise selles süüdi. Meelitades teda tegema asju, mida ta ei tahtnud.

      Wilson seisis, kõrgudes tema kohal, peatununa voodi jalutsis. Siis haaras mees oma riided ja hakkas neid selga toppima sama kiiresti, kui oli ennist ära võtnud.

      „Tont võtaks, ma ei taha mingit kohvi, Catherine. Ma ei taha sinult midagi peale selle kepi.”

      See kõlas jämedalt, kuid mitte jämedamalt kui see, mis naine oli öelnud talle.

      „Olgu siis,” vastas Cat ja suundus vannitoa poole.

      Sealt väljununa seisatas ta vaikust kuulates keset magamistuba ja teadis, et mees on läinud. Ent heitnud pilgu voodi poole, läbistas tema südant valu. Ta vaatas seda üksisilmi, kuni silme eest häguseks läks ja pisarad kõri nöörisid. Sügavalt sisse hingates kummardus ta ettepoole ja korjas kokku raha, mille mees oli voodile visanud.

      Sada dollarit kahekümnestes rahatähtedes.

      Tal polnud aimu, milline on praegu müüdavate naiste taks, kuid ta sai žesti mõttest aru.

      „Neetud,” pomises ta, hingates aeglaselt, värisedes sisse, keeldudes tunnistamast, et mees oli talle ära teinud.

      Enda peale vihaselt korjas ta raha kokku, torkas sahtlisse, tõmbas voodi alt välja kohvri ja lõpetas pakkimise. Aeglasel sammul läks ta kabinetti, et heita pilk arvutile. Täpp seisis paigal, mis oli iseenesest hea, kuid kaardi järgi otsustades oli see mingis tundmatus kolkas.

      Olles liiga väsinud ja nördinud, et täna sellest rohkem mõelda, lülitas ta arvuti välja ja suundus tagasi magamistuppa. Mõne hetke pärast oli ta voodis, äratuskell kuueks helisema pandud. Ta sulges silmad ja püüdis uinuda, kuid und ei tulnud. Ta ei suutnud unustada haavumist Wilsoni näol ega sedagi, et see oli tema süü. Ta pööras teise külje, andis padjale mitu vihast hoopi ning tänu oskusele, mille ta oli omandanud pahameelt ja meeleheidet tulvil aastate jooksul, heitis kõrvale kõik mõtted ja jäi magama.

      Kaks

      Ikka veel oimetu Cati keeldumisest, läks Wilson tema juurest otsejoones oma kontorisse. Koidikuks oli tal käes hea juhtlõng Paulie Beachi kohta. Ta oli selle tüübi eest kautsjoni maksnud ja too polnud kohtusse ilmunud ning nüüd valmistus Wilson jooksikut ise tagasi tooma. Nagu tavaliselt kandis ta särgi all kuulivesti ja ametimärki ketiga kaelas. Jope ühes taskus oli tal gaasiballoon ja teises elektrišokiaparaat, käerauad vöörihma küljes ja püstol kaenla all kabuuris.

      Beach oli juba kolmandat korda vahistatud murdvarguse eest. See oleks pidanud Wilsonile selgeks märgiks olema, et Paulie pole just seda sorti mees, kes oma vigadest õpiks, kui ta nõustus tolle eest kautsjoni tasuma.

      Wilson oli just haaranud kaasa Beachi toimiku ja suundus ukse poole, kui tema sekretär LaQueen Baldwin sisse astus.

      LaQueen oli üle saja kaheksakümne sentimeetri pikk ja umbes sada kilo kaaluv jamaikalasest kaunitar, kellel oli oma arvamus iga asja kohta, ka Wilsoni vallalisuse kohta. Ta oli Wilsoni juures töötanud neli aastat ning oli parim sekretär, kes Wilsonil kunagi olnud, ja tuletas talle seda ka iga päev meelde.

      Kuigi mees oma isiklikest asjadest ei rääkinud, teadis LaQueen tema kiindumusest Cat Dupree vastu. Ta teadis, kuidas nad jõulude ajal olid jäävangis olnud, СКАЧАТЬ