Armid. Sharon Sala

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taipamaks, et Wilson McKay polnud just kõige paremas tujus, ning otsemaid pidas ta selle põhjuseks Cati.

      „Tere hommikust,” sõnas ta reipalt, kui mees talle ukse avas.

      „Jah, eks ta ole,” ühmas Wilson ja jätkas lauale osutades: „Ma jätsin sulle teate.”

      LaQueen vaatas esmalt laua ja siis uuesti Wilsoni poole.

      „Jah. Seda ma näen. Aga kui sa juba siin oled ja minagi jõudsin sellesse imelisse asutusse, millele ja nõndasama sinule kavatsen pühendada järgnevad kaheksa tundi oma elust, siis võiksid mulle ise öelda, kuhu sa lähed.”

      Wilson taipas tema hääletoonist, et oli LaQueeni pahandanud. Viimase kahekümne nelja tunni jooksul polnud tal naistega just eriti head klappi olnud.

      „Paulie Beach ei ilmunud paar päeva tagasi kohtusse ja tema telefon ei vasta. Tema ema jääb oma majast ilma, kui ma seda tõbrast üles ei leia. Ema nuttis kümme minutit, enne kui viimaks tunnistas, et teab, kus ta poeg olla võib. Lähen talle järele.”

      LaQueen naeratas. Ta naeratas heakskiitvalt ja patsutas ülemust käsivarrele.

      „Noh, see on ju hea! Mine otsi üles jah see vilets poja aseaine ja pista puuri. Tema mamma on teda sünnitades juba piisavalt kannatanud. Ta pole ära teeninud, et ta poja jamade pärast veel kodust kah ilma jääks.”

      Wilson muigas tahtmatult. LaQueen oli terava keelega.

      „Ma teen oma parima,” kostis ta. „Vabandust, kui ma ebaviisakas olin.”

      LaQueen kergitas kulmu. „Ah tänapäeval nimetatakse seda siis nõndamoodi!”

      Wilsoni naeratus hajus. „Mida nimetatakse?”

      „Sina nimetad seda ebaviisakuseks. Mina ebaõnnestunud ööks naisterahvaga.”

      Wilson turtsatas. „Kas ma olen nii läbinähtav?”

      LaQueen vastas kulmukortsutusega. Wilsoni uhkus oli kannatada saanud ja ta ei tahtnud asja hullemaks teha.

      „Kui sa tagasi tulles mõne poe juurde satud, siis oleks mul väga hea meel, kui sa tooks mulle natuke midagi magusat.”

      See pani Wilsoni tahtmatult naeratama. „Midagi magusat kaunile daamile… hmm, seda annab korraldada.”

      LaQueen noogutas ja lehvitas talle kuninglikult oma laua poole suundudes.

      „Hakka juba minema, sa lased külma sisse.”

      Wilsoni naeratus laienes, kui ta ukse kinni pani ja auto poole suundus. LaQueen oli talumatu, kuid siiski parim sekretär, kes tal kunagi olnud oli.

      Paulie Beach oli ärakasutaja. Ta kasutas ära inimesi, mõnuaineid ja olukordi, et end elust võimalikult vähese vaevaga läbi vedada. Teist korda tema kuritegeliku elu jooksul oli tema ema oma kodu panti pannud, et teda välja lunastada. Aga seekord oli ta jätnud kohtusse minemata, teades suurepäraselt, et kui ta peaks vahele jääma, siis on vanglatee kindlustatud. Mõte, et ema on omadega plindris, häiris teda pisut, kuid selline ta juba kord oli. Tal polnud tahtmist tagasi trellide taha sattuda. Seal oli tal liiga palju vaenlasi.

      Wilson pööras ümber Lääneraja Motelli nurga ja peatas auto. Paulie ema jutu järgi, kes oli viimaks otsustanud, et tema poeg pole väärt, et tema pärast kodust ilma jääda, olevat Paulie eile õhtul sealt helistanud. Wilson ei teadnud, kas linnuke on veel pesas, kuid selle saab ta varsti teada.

      Ta väljus autost ja seadis sammud kontori poole. Leti taga istuv naine vaatas üles, kui ta sisse astus, ja ajas end veidi rohkem sirgu, kui oli teda paremini näinud.

      „Soovite tuba?” küsis ta blondeeritud juuksekiharat sõrmitsedes.

      Wilson näitas ametimärki. „Ma otsin Paulie Beachi. Kas ta on ikka veel 216. toas?”

      Naise naeratus kustus. „Oma klientide kohta me infot ei anna.”

      Wilson nõjatus üle leti. „Proua, see vend, keda ma otsin, tahab, et tema ema jääks kodutuks, sest tema ei viitsinud oma tagumikku kohtusse vedada. Ma pole eriti heas tujus, nii et ära hakka oma klienti õigustama. Me mõlemad teame, et sa annad tube enamasti välja tunniks, ja kui sa ei taha, et ma oma sõpradele sinu väikesest kõrvalärist räägin, siis lase tulla.”

      Naise ilme muutus trotslikuks, kuid ta ei hakanud sõnu loopima.

      „Jah, ta on ikka veel seal, aga kui te teda kinni võttes midagi ära lõhute, siis maksate ise kinni.”

      „Ja olgu öeldud, et kui helistad Pauliele ja teda hoiatad, siis luban, et saad kaela paragrahvi kurjategija varjamise ja abistamise eest.”

      Ta kahvatas, tõstis käed ja taganes, kui Wilson ruumist väljus.

      Mees kadus kiiresti trepi varju, heitis kärme pilgu teise korruse käiguteele ja pikale reale numbritoaustele. Külm õhk segunes tema sooja hingeõhuga, moodustades väikese valge pilve. Külmast hoolimata tundis ta lähedalasuvast prügikastist tõusvat lehka ja kirtsutas vastikusest nina.

      Trepist üles ronides nägi ta koristaja käru ja taipas, et tubade koristamine on alanud. Ta ei uskunud, et Paulie oleks relvastatud, kuid ta ei tahtnud, et süütud inimesed viga saaks. Roninud teisele korrusele, tõttas ta avatud uksega toa juurde, kus töötas koristaja, ja näitas oma ametimärki.

      „Püsige toas,” sõnas ta kiiresti.

      Naise näol peegeldus hirm, kui ta ukse sulges, ning Wilson tõttas 216. toa poole.

      Kerge härmatisega kaetud akendel olid kardinad ette tõmmatud. Ta seisis ukse kõrval ja kuulatas, kuid sees valitses vaikus ning mingit liikumist polnud märgata. Liiga külm, et oodata, Wilson teadis, et Beachi äratamiseks oli vaid üks moodus ja välja pääses vaid üht teed pidi.

      Ta koputas uksele, kuid ei saanud vastust. Ta koputas uuesti, kuid seekord juba valjemini ja kauem.

      „Tõmba uttu,” kostis teisest toast.

      „Paulie! Ma olen Wilson McKay. Roni välja.”

      Järgneva pika hetke vältel valitses vaikus, siis kuulis Wilson liginevaid samme. Ta pani käed puusa ja põrnitses kardinaid, teades, et Paulie vaatab välja. Nähes kardinate liikumist, käratas ta veel kord.

      „Tee uks lahti, Paulie. Sa tegid mulle tünga. Ma tulin sulle järele.”

      Paulie Beachi näol peegeldus segu üllatusest ja pahameelest, kui ta uskumatul ilmel Wilsonit tuiutas.

      „Ei kavatsegi,” käratas ta ning laskis kardina tagasi vajuda.

      See oli kõik, mida Wilson näha tahtis. Kannatamatu, külmetav ja tige maailma kui sellise peale, lõi ta ukse jõulise hoobiga sisse. See paiskus lahti, paljastades parajasti pükse jalga tõmbava Paulie.

      „Hoorapoeg,” kriiskas Paulie ja pages vannitoa poole.

      Wilson haaras tal püksivärvlist. „Suu kinni,” lausus ta mehel käest haarates ja teda näoli voodile tõugates.

      Ta vajutas käerauad kinni ja tõmbas vanduva ja vastupunniva Paulie uuesti püsti.

      Wilsonil polnud tuju tema vaidlemist kuulata.

      „Jää СКАЧАТЬ