Võõras sinu majas. Shari Lapena

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Arst sekkub. „Laseme teil nüüd puhata,” teatab ta. Ta räägib vaiksel häälel õega ning viipab siis Tomi endaga kaasa.

      Tom järgneb arstile palatist välja, heites üle õla veel viimase pilgu oma naisele haiglavoodis. See tuleb kindlasti peavigastusest, mõtleb ta murelikult. Ehk on asi tõsisem kui arvatakse.

      Mõtted tormlevad tal peas. Ta kõnnib dr Fultoni järel koridori lõppu. Valitseb kõhedust tekitav vaikus – Tomile meenub, et on südaöö. Arst leiab vaba ruumi õdede toa taga.

      „Võtke istet,” pakub arst ning istub tühjale toolile.

      „Miks ta ei mäleta, mis juhtus?” nõuab Tom paaniliselt.

      „Istuge,” kordab dr Fulton otsustavalt. „Püüdke rahuneda.”

      „Muidugi,” sõnab Tom, istudes ainsale ülejäänud toolile ahtas ruumis, kuid leiab, et tal on raske rahuneda.

      Arst jätkab: „Selles pole midagi ebatavalist, et peatraumaga patsiendid kannatavad retrograadse amneesia all, lühiajaliselt.”

      „Mida see tähendab?”

      „Pärast peapõrutust või isegi emotsionaalset traumat ei pruugi patsient ajutiselt mäletada, mis juhtus vahetult enne traumat. Mälukaotuse korral võib esineda kergemaid või raskemaid tagajärgi. Üldjuhul kaasneb peapõrutusega, nagu antud juhul näeme, veel teine amneesialiik – probleemid lühimäluga pärast õnnetust. Tõenäoliselt kogete, et samuti lühiajaliselt. Ent mõnikord võib see olla küll taastuv, kuid samas ulatuslikum. Arvan, et seda võimegi siinkohal täheldada.”

      Arst ei paistnud ülemäära murelik. Tom üritab endale sisendada, et see peaks olema julgustav. „Kas ta saab oma mälu tagasi?”

      „Noh, ma usun, et kindlasti,” sõnab arst. „Olge lihtsalt kannatlik.”

      „Kas saaksime kuidagi omalt poolt kaasa aidata, et Kareni mälu kiiremini taastuks?” Ta tahab meeleheitlikult teada, mis Kareniga juhtus.

      „Õigupoolest mitte. Aga ta vajab puhkust. Aju peab saama aega paraneda. Iga asi omal ajal.”

      Arsti piipar kutsub, ta heidab sellele pilgu ning palub vabandust ja jätab Tomi oma mõistatustega üksi.

      VIIES PEATÜKK

      Järgmisel hommikul istub Brigid Cruikshank, Kareni lähedane sõber vastasmajast, Mercy haigla neljanda korruse ootesaalis, kudumistöö süles, ning harutab oma jalge kõrval lebavast käsitöökotist kollast lõnga. Ootesaal, mida valgustab avar aken vaatega pilgeni täis autoparklale, pole liftidest kaugel. Naisel on käsil titejakk, ent ta leiab end üha silmi vahele jätmas ning vihastab kudumi peale, ehkki teab, et jakk pole see, mis teda tigedaks teeb.

      Ta silmab Tomi – teksades ja tavalises T-särgis, pikk ja nurgeline, juuksed sassis – liftide poole suundumas. Kui mees teda märkab, näib too segadusse sattuvat. Võib-olla polegi ta naabrit siin kohates rõõmus. Teda see eriti ei üllata. Ehk soovivad nad Kareniga privaatsust. Mõned inimesed lihtsalt on sellised.

      Aga ta tahab teada, mis toimub, seepärast püüab ta mehe pilgu ja hoiab seda kinni, nii et too võtab pikkamisi suuna sinnapoole, kus naine istub.

      Ta silmitseb meest murelikult. „Tom. Rõõm sind näha. Olen püüdnud sulle helistada. Nii kurb kuulda –”

      „Jaa,” katkestab mees teda järsult. Ta võtab naise kõrval istet, kummardub ettepoole ja toetab küünarnukid põlvedele. Ta näeb kohutav välja, justkui poleks viimased kakskümmend neli tundi silma kinni saanud. Võib-olla polegi. „Olin mures,” märgib naine. Tom oli helistanud talle eelmisel õhtul kaks korda – esimesel korral uurimaks, kas tal on aimu, kus Karen võiks olla, ja teisel korral hiljem haiglast teatamaks, et Karenil oli juhtunud autoavarii. Aga too kõne oli olnud lühike ning mees oli selle järsult üksikasju selgitamata lõpetanud. Nüüd tahab ta meeleheitlikult teada. Ta tahab kuulda kõigest. „Räägi, mis juhtus?”

      Mees põrnitseb otse enda ette ega vaata naise poole. „Ta sõitis autoga vastu laternaposti.”

      „Mida?”

      Mees noogutab aegamisi pead, nagu oleks lõpmata väsinud. „Politsei ütleb, et ta ületas kiirust, et sõitis punase tule alt läbi. Kuidagiviisi põrkas ta vastu posti.”

      Brigid jõllitab teda terve minuti. „Mis tema oma jutu järgi juhtus?” uurib Brigid.

      Nüüd tõstab mees pilgu naisele ning too märkab mehe silmis justkui mingit abitust. „Ta ütleb, et ei mäleta. Ei õnnetust ega midagi, mis selleni viis,” tunnistab Tom. „Ta ei mäleta möödunud õhtut üldse.”

      „Tõesti?”

      „Jah, tõesti,” kinnitab Tom. „Arst seletas mulle, et pärast vigastust nagu temal on see tavaline.”

      Brigid pöörab pilgu tagas kudumile. „Noh ja – kas ta saab oma mälu tagasi?” pärib Brigid.

      „Nii nad arvavad. Ma loodan küll. Sest kuradima kindlalt sooviks ma teada, mida ta tegi.” Ta kõhkleb, justkui poleks kindel, kas tahab midagi rohkemat rääkida. Siis lisab ta: „Ta lahkus ilma rahakotita ja unustas ukse lukustada. Nagu oleks kiirustanud.”

      „See on küll imelik,” tähendab Brigid. Ta on viivu vait. Viimaks sõnab: „Kindlasti saab ta terveks.” See kõlab nii küündimatult. Mees ei paista märkavat.

      Ta ohkab raskelt ning jätkab: „Ja mul tuleb politseiga tegemist.”

      „Politseiga?” küsib Brigid kähku, tõstes taas pilgu. Ta silmab mehe näos vagusid, mida polnud varem märganud.

      „Nad uurivad avariid,” selgitab Tom naisele. „Talle võidakse esitada süüdistus.”

      „Oi!” sõnab Brigid ning paneb kudumi kõrvale. „Mul on nii kahju, Tom. Seda poleks sulle küll praegu vaja, ega ju?”

      „Ei.”

      Naise hääl maheneb. „Kui vajad õlga, siis tead ju, et olen sinu jaoks olemas? Teie mõlema jaoks.”

      „Selge see,” sõnab mees. „Tänan.” Ta tõuseb püsti. „Lähen toon kohvi. Kas tahad ka?”

      Naine raputab pead. „Tänan ei, minuga kõik on korras. Aga kas annaksid Karenile teada, et ma olen siin?”

      „Loomulikult. Ent sa vist raiskad ilmaasjata aega. Ei usu, et ta täna oleks valmis kedagi nägema. Ta kannatab suurte valude käes ja nad annavad talle tugevaid valuvaigisteid. Ta on kaunis uimane ja liimist lahti. Vahest peaksid lihtsalt koju minema.”

      „Ootan veel veidike. Juhuks, kui ta peaks valmis olema,” ütleb Brigid ning võtab näputöö taas käsile. Kui Tom on selja pööranud ja liftide poole liigub, tõstab naine pilgu kudumilt ning saadab meest silmadega. Ta ei usu, et Karen ei tahaks teda näha, kasvõi hetkeks. Ta ei jääks kauaks. Kui Tom lifti kaob ning kuuldub uste sulgumist, korjab ta oma asjad kokku ja suundub 421. palati poole.

      Karen liigutab valgete linade vahel kärsitult jalgu. Ta on tõusnud patjade najale istuma. Täna hommikul tunneb ta end juba märksa paremini ning tema pea ja jutt on selgemad. Teda huvitab, kui kaua ta peab siin veel lamama.

      Kostab kerge koputus paokil uksele СКАЧАТЬ