Võõras sinu majas. Shari Lapena

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilma põhjuseta vastu posti sõita? Karen on suurepärane juht. Ta pole kunagi avariid teinud. Keegi teine pidi selleks põhjust andma.” Tom märkab talitsetud ilmet politseiniku näol. Mida see mees talle rääkimata jätab?

      „Juhil polnud isikut tõendavat dokumenti,” märgib Fleming.

      „Ta jättis rahakoti koju. Ja telefoni.” Tom tõmbab kätega üle näo, üritab end valitseda.

      Fleming kallutab pea küljele. „Kas teie ja te naise vahel on kõik korras, härra Krupp?”

      Tom vaatab talle kohkunult otsa. „Jah, muidugi.”

      „Kas teil ole olnud mingit tüli, kus asi läks veidike käest?”

      „Ei! Mind polnud koduski.”

      Politseinik Fleming istub tugitooli Tomi vastas ning naaldub ettepoole. „Sest asjaolud – noh, on väike võimalus, et naine, kes juhtis autot ja tegi avarii, ei olegi teie naine.”

      „Mida?” küsib Tom jahmunult. „Kuidas? Mida te silmas peate?”

      „Kuna naisel polnud isikut tõendavat dokumenti, ei tea me tegelikult senini kindlalt, kas see oli teie naine, kes autot juhtis, vaid üksnes seda, et auto on tema oma.”

      Tom jõllitab teda sõnatult.

      „Avarii toimus linna lõunaosas Prospecti ja Davis Drive’i nurgal,” jätkab politseinik Fleming Tomile tähendusrikkalt otsa vaadates.

      „Pole võimalik,” sõnab Tom. See on linna üks halvima kuulsusega kante. Karenit ei saaks sealt tabada isegi päise päeva ajal, saati siis veel pimedas ja üksipäini.

      „Kas teate mõnd põhjust, miks teie naine Karen võis sõita hoolimatult – ületada kiirust ja kihutada punase tule alt läbi – tolles linnaosas?”

      „Mida? Mida te tahate öelda?” Tom vaatab politseinikule uskmatult otsa. „Karen ei viibiks selles linnaosas. Ja ta ei ületa kunagi kiirust – ta ei sõidaks iial punase tule alt läbi.” Tom vajub diivani seljatoe najale. Ta tunneb, kuidas kergenduslaine temast üle uhkab. „See ei ole minu naine,” lausub ta veendunult. Ta tunneb oma naist ning Karen ei teeks kunagi midagi seesugust. Tom peaaegu naeratab. „See on keegi teine. Keegi nähtavasti varastas tema auto. Jumal tänatud!”

      Ta heidab jälle pilgu politseinikule, kes jälgib teda endiselt sügava murega. Ja siis ta taipab, paaniline hirm taas võimust võtmas. „Aga kus siis mu naine on?”

      KOLMAS PEATÜKK

      „On vaja, et tuleksite minuga koos haiglasse,” ütleb politseinik Fleming.

      Tom ei suuda toimuvaga päris hästi sammu pidada. Ta tõstab pea. „Vabandust, mida te ütlesite?”

      „On tarvis, et tuleksite kohe praegu minuga haiglasse kaasa. Nii või teisiti tuleb meil isik tuvastada. Meil on vaja teada, kas too naine seal haiglas on teie abikaasa. Ja kui pole, siis tuleb ta üles leida.” Ta lisab: „Te ütlesite mulle, et helistasite numbrile 911, sest teda polnud kodus.”

      Tom noogutab tõtakalt, nüüd taibates. „Jah.”

      Värisevi käsi kahmab ta kähku rahakoti ja võtmed ning järgneb mundrimehele majast välja, kus ta poetab end tänavale pargitud must-valge patrullauto tagaistmele. Kui nad mööda tema kodutänavat minema sõidavad, vaeb Tom endamisi, kas mõni naabritest võib teda jälgida. Peast käib läbi põgus mõte, et mismoodi see välja paistab – tema politseiauto tagaistmel.

      Mercy haiglasse saabudes sisenevad Tom ja politseinik Fleming erakorralise meditsiini osakonna uksest sumisevasse, rahvast tulvil ootesaali. Sellal kui politseinik Fleming püüab leida kedagi, kes oskaks neile öelda, kus on avariiohver, marsib Tom närviliselt piki siledat läikima löödud põrandat edasi-tagasi. Oodates Tomi ärevus kasvab. Peaaegu kõik istekohad on hõivatud ning patsiente jagub ka veel ratastel kanderaamidele, mis palistavad seinaääri. Politseinikud ja kiirabitöötajad tulevad ja lähevad. Pleksiklaasi taga töötab väsimatult haigla personal. Suurtel laest alla rippuvatel ekraanidel mängib vahetpidamata mõni vaimu nüristav video rahvatervisest.

      Tom ei tea, mida nüüd loota. Ta ei taha, et vigastatud naine oleks Karen. Too võib olla väga raskes seisus. Sellele ei taha Tom mõelda. Teisest küljest pole sugugi parem mitte teada, kus tema naine on, karta halvimat … Mis pagan küll õhtul toimus? Kus on Karen?

      Viimaks viipab Fleming teda üle rahvast täis ootesaali. Tom tõttab tema juurde. Flemingi kõrval seisab tülpinud ilmega haiglaõde. Ta lausub leebelt, vaadates otsa Tomile ja seejärel politseinikule: „Vabandage, aga talle tehakse praegu MRT-d. Teil tuleb oodata. See ei tohiks kuigi kaua aega võtta.”

      „Me peame naise isiku tuvastama,” käib Fleming peale.

      „Ma ei hakka MRT-uuringut katkestama,” lausub õde resoluutselt. Ta heidab Tomile kaastundliku pilgu. „Teate mis,” jätkab ta. „Minu käes on riided ja ehted, mida naine kandis, kui ta haiglasse toodi. Kui soovite, siis võin neid teile näidata.”

      „See oleks küll abiks,” arvab Fleming Tomi poole vaadates. Tom noogutab.

      „Tulge minuga kaasa.” Õde juhatab nad mööda pikka koridori lukustatud ukseni, mille ta võtmega avab. Siis tuulab ta mitmes ülearu täis topitud kapis, kuni tõmbab välja nimesildiga läbipaistva kilekoti ning asetab selle terasest lauale. Sedamaid kleepub Tom pilk koti sisu külge. Selles on mustriline pluus, mille ta kohe ära tunneb. Teda läbib iiveldushoog. Karen oli seda samal hommikul tööle minnes kandnud.

      „Ma pean maha istuma,” ütleb Tom ning neelatab.

      Politseinik Fleming tõmbab tooli lähemale ja Tom vajub raskelt istuma, jõllitades läbipaistvat kilekotti, mis sisaldab tema naise asju. Õde, kes kannab nüüd kummikindaid, tõmbab ettevaatlikult kotist lauale esemeid – kirju pluus, teksased, jooksukingad. Püksid ja pluus on üleni verepritsmeid täis. Tomil tõuseb veidike maosisu kurku ja suhu, ent ta neelab selle uuesti alla. Tema naise rinnahoidja ja püksikud, samamoodi vereplekilised. Väikeses suletavas kotikeses on naise kihla- ja abielusõrmus ning üheainsa teemandiga kuldkaelakee, mille Tom oli talle nende esimeseks pulma-aastapäevaks kinkinud.

      Uskmatu pilguga jõllitab Tom enda kõrval seisvale politseinikule otsa ning kostab siis katkeval häälel: „Need on tema asjad.”

*

      Veidi hiljem naaseb korravalvur Fleming politseijaoskonda ning saab einelauas kokku ametivend Kirtoniga. Nad haaravad kohvitassid kaasa ja leiavad endale vabad kohad.

      Kirton tähendab: „Nii et auto polnudki varastatud. Too naine juhtis nõnda uljalt omaenda autot. Mida põrgut?”

      „Täiesti segane lugu.”

      „Ta pidi olema pilves või purjus.”

      Fleming rüüpab kohvi. „Mees on šokis. Kohe, kui kuulis, kus ja kuidas avarii juhtus, ei suutnud ta uskuda, et tegemist on tema naisega. Tal õnnestus ka mind peaaegu veenda, et tegu on kellegi teisega.” Fleming raputab pead. „Ta paistis olevat jalust rabatud, kui naise riided ära tundis.”

      „Jah, noh, paljudel koduperenaistel on uimastite salasõltuvus, millest nende kaasad midagi ei tea,” märgib Kirton. „Vast sellepärast ta sealkandis oligi – siis tõmbas end pilve ja pööras autos täiesti segi.”

      „Võimalik.” Fleming СКАЧАТЬ