Sisemaa. Arne Dahl
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sisemaa - Arne Dahl страница 5

Название: Sisemaa

Автор: Arne Dahl

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789949622474

isbn:

СКАЧАТЬ Sukk ja saabas. Ta sundis end neist kinni hoidma, kuigi nad liikusid laua poole. Suurem oli ta ise, see oli Sam Berger, ja tema kõrval oli üks naine. Aga mitte blond naine, vaid tumeda peaga, üsna väike, paažisoenguga. Ta proovis edutult tema nime meelde tuletada. Desiré?

      Jah, see oli õige, aga ometi täiesti vale. Teine nimi, võib-olla hüüdnimi? Jaa. Deer. Oli ju nii? Ja siis nägi ta neid äkitselt kõrvalt, Sam ja Deer, sukk ja saabas.

      Politseinikud.

      Siis istusid nad ülekuulamislaua ühel poolel. Sam ise vasakul, Deer paremal. Rosenkvist. Desiré Rosenkvist.

      Ta nägi oma ilmet, sünget. Nägi Deeri ilmet, julgustavat. Good cop, bad cop. Ta nägi Sam Bergeri mõnitavat žesti.

      Naisi oli kolm. Üks neist istus liikumatult toolil möbleerimata ruumis, kus vihm trummeldas vastu aknaklaase ning põrand oli verine ja kuuliauke täis.

      Või oli neid neli?

      Või veel rohkem?

      Ja siis kadus kõik.

      Järsku. Justkui oleks treenimata, vapustatud aju saanud muljete üledoosi ja lülitunud lihtsalt välja.

      Ta vääratas astudes. Tilgutijalg kukkus kummuli. Haav, milles oli kanüül, tõmbus pingule. Ta vaatas plaastrit käsivarrel. Paistis, et midagi polnud juhtunud. Ta ootas. Lõpuks tuli väikesest plaastritunnelist välja tilk läbipaistvat vedelikku.

      See toimis endiselt.

      Ta keeras ringi ja silmitses palatit. Ta oli jätnud põrandale jälgi. Aga mitte verejälgi, vaid üksikute läbipaistvate tilkade rodu. Tilgaraja. Vedelikuraja. Ta lootis, et see jõuab ära kuivada, enne kui keegi tema palatisse tuleb.

      Ta koperdas voodi poole. Seal oli padi, ilma püürita ja selge vereplekiga. Ta katsus patja. Plekk oli ikka veel märg. Ta pani püüri padja kõrvale ja otsustas, et ei pane seda padjale ümber enne, kui veri on hüübinud.

      Et ta ei jätaks jälgi. Verejälgi.

      Ta läks voodi ümbert ringi ja naasis lähtepunkti. Istus voodiservale, tõstis jalad voodisse ja heitis pikali.

      Ta vahtis lakke. Närviliselt pulseeriva kuma taga oli kõik valge. Ja ometi oli seal rohkesti märke. Märke, mis hakkasid meenutama mälestusi.

      Ta võtab vaheaja. Teeb aju uuesti tühjaks, paneb selle laadima. Ja siis peab ta hakkama meelde tuletama.

      Tõsiselt meelde tuletama.

      4

Reede, 13. november kell 7.33

      Ruumil ei olnud aknaid. Seda rohkem oli seal aga inimesi. Veelgi rohkem monitore. Nad oleksid nagu viibinud allilmas. Või igatahes maa all.

      Suure, palavikuliselt töise ruumi ühes nurgas istusid kaks meest teistest pisut eraldi; nad istusid ühe kirjutuslaua taga, üks ühel, teine teisel pool, ja nägid teineteise nägu peaaegu niisama tihti kui arvutiekraani. Üks neist istus näoga seina, teine ruumi poole; nad vahetasid aeg-ajalt, sest mõlemad eelistasid istuda näoga ruumi poole.

      Suurt kasvu mees, kellel oli sel nädalal ebaõnn istuda näoga seina poole, vaatas oma jämedale randmele kinnitatud odavat sukeldujakella. Justkui oleks ta äsja pinnale tõusnud ja tahaks näha, kui kaua tal õnnestus hinge kinni hoida. Ta hingas paar korda sügavalt sisse ja sukeldus taas. Sügavale arvuti sisemerre.

      Tema monitori kõrval seisis messingsilt, mis teatas, et mehe nimi on Roy Grahn.

      Teiselt poolt lauda heideti talle kiire pilk. Kumbki ei tahtnud seda õieti tunnistada, aga nende kahe mehe vahel käis pidev jõukatsumine, omavaheline rebimine, kumb saavutab esimesena ametliku positsiooni ja siseressursiks edutamise.

      Nad olid nimelt ikka veel välisressursid.

      Seina poole pööratud monitori kõrval oli enam-vähem samasugune messingsilt, aga sellel oli nimi Kent Döös. Ja praegu viskus Kent Döös arvutisse, varustatuna umbes samade otsinguparameetritega kui Roy Grahn, et uurida, kas on tekkinud midagi uut.

      Andmeid oli raske leida nagu ikka. Kui kumbki tagaotsitavatest vastu ootusi avalikku ruumi ilmuks, siis üksnes eksikombel. Niisuguseid eksimusi Roy ja Kent otsisidki: pangakaardi kasutamist, internetis viibimist, mistahes vigu oma identiteedi varjamisel.

      Kent Döös mõtles: Molly Blom.

      Roy ja Kent olid temaga koos töötanud, ta oli avaldanud sügavat muljet. Tema ei teeks iialgi mõnda seda laadi viga. Ta oli siseressurss, üks kõige hinnatumaid, peaaegu legendaarseid infiltraatoreid. Ta oli volitatud kasutama mitut salastatud identiteeti, mida ei teadnud isegi kapo, tema suudaks end igavesti varjata. Nõrgem lüli oli tema partner, kui teda võis nii nimetada, endine kriminaalpolitseinik Sam Berger. Peaaegu kogu aur kulus Bergeri võimalike vigade otsimisele. Aga paar viimast nädalat paistis ka tema olevat maamuna pealt kadunud.

      Ilmselt oli Mollyl tema üle täielik kontroll või siis oli ta omal käel põranda alla läinud. See viimane tundus siiski ebatõenäoline. See kuradi Sam Berger teeb mingi vea, möödapääsmatult. Tuli ainult kannatlik olla. Kannatlikkus ei olnud aga ei Kenti ega Roy tugevaim külg.

      Tavapärane otsing, leida kõige kõrvalisemad kohad, need, mille kohta oli netis väga vähe infot. Hotellid, kus külastajaid registreeriti käsitsi, andmeid salastavad raviasutused, sihilikult üksildastesse kohtadesse rajatud treeningubaasid, lennupiletid, mille puhul kahtlased isikutunnistused olid käivitanud hilinenud alarmi, piiripunktid, kust andmed laekusid väga pika viivitusega, peaaegu nähtamatud paigad, kus isikutunnistusi ei kontrollitud, kogu Schengenis. Ja muidugi väljaspool seda. Siiski oli tõenäolisem, et Berger ja Blom viibivad Euroopa Liidus ja Schengeni tsoonis, tõenäoliselt kusagil, kus on praegu, jõledal novembrikuul, kõige mõnusam.

      Kent ei olnud siiski päris veendunud, et välismaale pagemise hüpotees paika peab. Ta oli Molly Blomiga pikalt koostööd teinud. Ta ei uskunud, et Molly oli välismaale pagenud. Ta keskendus Rootsile. Rootsi kõige hämaramatele soppidele. Võib-olla tuleks otsida sisemaalt?

      Roy Grahn ja Kent Döös ei pääsenud kõige konfidentsiaalsemale infole ligi. Niisiis ei teadnud nad täpselt, mida Molly Blom ja Sam Berger olid korda saatnud. Teada oli ainult see, et nad olid kapo tagaotsitavate nimekirja eesotsas.

      Oma mõnesekundilist viivitust tuli Kentil minut hiljem kahetseda, aga ta ei suutnud silme eest tõrjuda hulka paradoksaalseid mälupilte. Ta mäletas selgesti pöörast kähmlust, kui Berger oli Blomi korterisse sisse murdnud. Berger kakles nagu vana rets; nad olid sunnitud ta uinutama. Veel mäletas Kent, kuidas Blom Bergerit karmilt üle kuulas, aga samal ajal ise mingil arusaamatul põhjusel takistas ülekuulamise salvestamist. Lõpuks meenutas Kent tungimist luupainajalikku korterisse Sollentunas. Berger ja Blom olid seal, koos, nad olid läbi viinud kangelasliku päästeoperatsiooni.

      Kenti mälupildid ei tahtnud omavahel kuidagi kokku klappida.

      Aga ta meenutas kerge muigega, et Roy oksendas. Kent ise aga mitte.

      Niisiis ei olnud ta päris valmis, kui otsing tulemuse andis. Ta ei teadnud, kui kaua üks aken oli tema monitori ekraanil plinkinud, aga kui ta seda ükskord silmas, läks kõik seda kiiremini. Ta liikus läbi mitme registri edasi, hiilis paarist tulemüürist mööda, koukis välja paar parooli, ja kui ta oli kohe-kohe sihile jõudmas, nägi ta midagi, mida üldsegi näha ei tahtnud. Kätt.

      Monitori kohale tõstetud kätt. Odava sukeldujakellaga СКАЧАТЬ