Sisemaa. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aura, ei saanud juhil mitte kuidagi kahe silma vahele jääda.

      Ta jooksis edasi, jätkates vehkimist, jõudis kraavipervele ja võttis kraavist üle hüppamiseks viimase jõu kokku. Buss lähenes, talle tundus hetkeks, et juht vaatas talle silma.

      Aga ei võtnud kiirust maha.

      Buss ei võtnud kiirust maha.

      Ta puudutas käega bussi lumist külge, tõmbas käe küünisena konksu, nagu tahaks kõik need tonnid üksnes tahtejõuga peatada. Buss jõuras temast mööda, ilma et selle kiirus oleks vähimalgi määral muutunud. Ta nägi lauget kurvi võtva bussi lumisel küljel selgesti viit ebakorrapärast jutti – oma viie sõrme jälgi.

      Ta silmitses külmast kanget paremat kätt, veriseid sõrmeotsi, aga ei tundnud midagi. Mitte midagi. Ta vajus põlvili. Ei jaksanud enam karjudagi.

      Kaugusse kaduv buss jättis endast maha läbitungimatu pilve; mees viibis äkilise lumetormi keskmes. See vaibus tasapisi, õige tasapisi.

      Lumehämu tagant ilmus miski nähtavale. Liikumine; justkui oleks sel temaga mingit pistmist. Ilmusid kaks olevust, kaks õlakat meest. Üks neist andis ikka veel bussile märku edasi sõita, nagu oleks aeg liigestest täiesti lahti.

      Teine tuli üle tee, tõstis rusika ja andis talle hoobi näkku. Ta oli kindel, et oli juba enne hoopi meelemärkuseta.

      Viimasena kuulis ta tasakesi läbi maailmaruumi langevat lund.

      3

Teisipäev, 12. november kell 17.48

      Valge pind. Seal ei toimunud midagi, sealt ei olnud võimalik mingeid märke välja lugeda.

      Aga vaatevälja laienedes ilmus valevusse paralleelsete valgustorude paar. Üks neist vilkus, õrnalt, aga kiirelt, ja laotas valgele laele närviliselt pulseerivat valgust.

      See valgus oli talle tuttav. Ta oli seda varem näinud. Siiski ei saanud seda õieti mälestuseks nimetada.

      Esimene teadlik mõte: kui imelik on olla nii tühi, nii ilma kõigeta. Ainult keha. Selles peitus groteskne vabadus. Minevikuta vabadus.

      Aga nüüd ka hoopis teistsugune tunne. Nagu paotuksid tema ajus üksteise järel uksed. Justkui tahaks ta esimest korda tõesti mäletada.

      Üks mehehääl lausus autoriteetselt:

      „Tõsine alajahtumine, aga otseseid külmakahjustusi ei ole.”

      Ta pööras pilgu laest allapoole. Valgesse riietatud mees, kellel oli ka ohtralt valgeid karvu, käänas sideme ümber tema parema käe ja kinnitas selle paari teibijupiga. Vaatas talle siis otsa.

      Mees vaatas talle pikalt silma, kissitas mõtlikult ja ütles:

      „Mina olen doktor Stenbom, kas sa tundsid mu ära, Sam?”

      Ta raputas pead. Ta ei tundnud seda valget meest. Kuigi miski ütles talle, et peaks tundma.

      „Käsi näeb igatahes hea välja,” ütles doktor Stenbom ja pani sellesama käe õigupoolest väga õrnalt tema reiele tagasi.

      „Side ei ole külmakahjustuste pärast, vaid su sõrmeotsad said kannatada, kui sa proovisid kohaliku liinibussi külge küüntega lõhki kiskuda; me sidusime iga sõrme eraldi kinni. Bussi kiirus olevat olnud vähemalt kaheksakümmend kilomeetrit tunnis, mis seletab haavade iseloomu. Aga need paranevad paari nädalaga. Kas mäletad, et sa proovisid bussi kinni püüda, Sam?”

      Oma üllatuseks ta noogutas. Ta mäletaski. Mäletas kogu seda hullumeelset retke. Mäletas kööki, suitsunurka, rõdu, välja. Mäletas lund, mis täitis tema suu. Mäletas bussi. Mäletas kahte õlakat meest.

      „Aga ma ei saa hästi aru,” jätkas doktor Stenbom näpuga näidates, „miks sul on näol muljumisvigastused.”

      Mina saan küll aru, mõtles patsient ja muheles. Muigas endale habemesse. Sealjuures tõmbus nägu imelikult pingule. Ta katsus seda – pea tundus olevat üleni sidemetes.

      „Kas sa mäletad, kuidas sa need näovigastused said?” küsis arst.

      Ta raputas pead.

      Doktor Stenbom omakorda noogutas aeglaselt, mureliku-

      malt.

      „Mulle tundus äsja, et ma nägin su pilgus uut selgust, Sam, aga nüüd paistab, et mälu veab sind ikkagi alt. Kas tead, mis nädalapäev täna on?”

      Ta raputas pead. Ta ei olnud selleski kindel, et teab kõiki nädalapäevi. Neid oli vist seitse?

      „Esmaspäev,” ütles ta.

      „Seda just mitte,” vastas doktor Stenbom kulmu kortsutades.

      „Teisipäev,” jätkas patsient. „Kolmapäev, neljapäev, reede, pühapäev.”

      „Sa unustasid laupäeva, Sam.”

      Ta vaatas uuesti lakke. Ta oli unustanud laupäeva. Ei osanud seitsmenigi lugeda.

      „Sul on ajuvapustus, Sam,” sõnas doktor Stenbom. „Võimalik, et asi on pigem selles kui … sinu varasemas seisundis. Oskad sa öelda, mis su nimi on?”

      „Sam Berger,” ütles ta.

      „Väga hea. Ja kas sa mäletad, kuidas sa siia sattusid?”

      Ebamäärane liikumine seespool, pigem kuklas kui pealael. Seljaajus? Pilt: äge lumesadu vastu tuuleklaasi, põgus peegeldus selsamal tuuleklaasil, juuksepahmakas. Jälle tühjus.

      Ta raputas pead. Doktor Stenbom noogutas.

      „Aga seda mäletad, et sa proovisid põgeneda?”

      Ta noogutas.

      „Siililegi selge, et proovisin põgeneda,” ütles ta. „Ma ei tea ju, kus ma olen. Põhjapoolusel?”

      Doktor Stenbom pahvatas naerma, aga muutus kohe jälle tõsiseks.

      „Kas sa mäletad, kes su siia tõi?”

      Jälle ebamäärased mälestused, puudulikud pildid, justkui katki rebitud fotod. Ta raputas pead.

      „Mäletad sa, kas see oli mees või naine?”

      „Naine,” ütles ta otsekohe, oma üllatuseks.

      „Väga hea, Sam. Mäletad sa, milline ta välja nägi?”

      „Blond.”

      „Meil on peaukse turvakaamera pildid,” ütles doktor Stenbom. „Peab igati paika, et siin käis üks blond naine. Aga ta jättis su välja, lumme. Me pidime välja tulema ja sind sisse tassima, Sam. Kes ta oli?”

      Ta tundis, et pilgutab silmi. Iga pilgutus tõmbas sideme pingule. Kas tema pea on tõesti üleni sidemesse mähitud?

      „Ma ei tea,” ütles ta.

      „Meie ka ei tea,” sõnas doktor Stenbom käsi laiutades. „Meil ei ole ühtegi lähedast inimest, kellega ühendust võtta, nüüd, kus sa paranema hakkad.”

СКАЧАТЬ