Sinu tuhat palet. Claudia Gray
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sinu tuhat palet - Claudia Gray страница 7
Название: Sinu tuhat palet
Автор: Claudia Gray
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949597727
isbn:
Minu kodu, mu õige kodu, on Californias.
Meie maja ei asu rannal, see on mõnusalt mäe jalamil puude varjus. See on alati puhas, aga mitte laitmatu. Riiulid, mis ääristavad peaaegu kõiki ruume, on raamatute all lookas, igas nurgas ja orvas vohavad ema toataimed ning aastate eest katsid vanemad kogu esiku tahvlivärviga, mis on mõeldud lastetubadesse, kuid sobib hästi ka füüsikavalemite jaoks.
Kui olin väike, sattusid mu sõbrad vaimustusse, kui rääkisin, et mu vanemad teevad suurema osa oma teadustööst kodus, ja esimesel külastusel vahtisid nad ringi, otsides mullitavaid kolbe või dünamoid või mida iganes teadussaated olid õpetanud neid ootama. Peamiselt tähendab see hoopis igale siledale pinnale kuhjatud pabereid. Muidugi olid meil viimasel ajal ka mõned seadmed, aga tõesti ainult mõned. Keegi ei taha kuulda, et teoreetilisel füüsikal on vähe pistmist särava laserivärgiga ja rohkem pistmist numbritega.
Suure toa keskmes on söögilaud, määratu ümmargune puidust laud, mille ema ja isa Goodwillist odavalt ostsid, kui meie Josiega alles väikesed olime. Nad lasksid meil selle vikerkaarevärvidega katta, lihtsalt peoga värvid sinna peale plätserdada, sest neile meeldis meie naer, ja ka seepärast, et nad on ainus paar, kes ei hooli oma mööbli seisukorrast. Josie meelest oli lõbus sõrmedega keeriseid vedada. Minu jaoks oli see aga esimene kord, kui märkasin, mis saab värvidest, kui need kokku segada või kontrastsena üksteise kõrvale panna. See võis olla hetk, kui armusin maalimisse.
„Mulle tundub, et sinu arvates pole maalimine sama tähtis kui füüsika,” ütlesin molberti tagant Paulile tol korral, kui ta mind töötamas vaatas.
„Sõltub sellest, mida sa tähtsa all mõtled,” vastas ta.
Oleksin võinud ta tookord välja visata. Miks ma seda ei teinud?
Mälestustest saab unenägu, kui endalegi märkamatult uinun. Näen terve öö enda ees Pauli nägu, mind jõllitamas, mulle küsimusi esitamas, kavatsemas midagi, mida ma ei oska ära arvata. Kui ma järgmisel hommikul selles kõledas võõras voodis ärkan, ei mäleta ma neist unenägudest midagi. Tean ainult, et üritasin Paulile järgneda, aga ei suutnud end liigutada.
Üllataval kombel ei teki mul mingit segadust. Samal hetkel, kui silmad avan, tean, kus ma olen, kes ma olen ja kes ma pean olema. Mäletan, mida Paul mu isaga tegi ja et ma ei näe isa enam kunagi. Lamades seal keset käkras valgeid linu, adun, et ei taha ennast sugugi liigutada. Lein tundub nagu köidik, mis mind voodi külge aheldab.
„Tule nüüd, kullake!” hüüab tädi Susannah. „Sul on aeg end ilusaks teha!”
Ainult juhul, kui tehnoloogia teeb siinses dimensioonis imesid. Tõusen istukile, näen silmanurgast aknal peegeldust oma magamisjärgsest kahupeast ja oigan.
Kuuldavasti läheme heategevuseinele, ehkki tädi ei hooli vähimatki sellest, millele see heategevus suunatud on, ta isegi ei mäleta, mis see heategevus on. Tegu on seltskondliku üritusega, kus tuleb kohal olla ja ennast näidata, ja muust tädi Susannah ei hooli.
Tean, et pean paigal püsima ja Theod ootama. Kui tahan Pauli peatada, vajan igakülgset abi, ja Theo on ainuke, kes mind aidata saab. Nii et terve ühe päeva pean elama siinse Marguerite’i elu.
Seni nähtu põhjal saan aru, et lõbus see just pole.
„Tule nüüd, kallis.” Tädi Susannah tipib munakiviteel oma kõrgetel kontsadel väledalt nagu kaljukits. „Me ei tohi hilineda.”
„Ei tohi või?” Mõte veeta kogu see seltskonnaüritus enda teise versioonina on üsna pelutav.
Tädi heidab üle õla mulle segaduses pilgu. „Ma ju tahtsin, et sa tutvuksid hertsoginnaga. Tema õetütar Romola töötab Chanelis. Kui sa tahad ühel päeval moekunstnikuks saada, pead hakkama juba nüüd sidemeid looma.”
Selles reaalsuses tahan ma moekunstnikuks saada? Noh, vähemalt on see loominguline ala. „Jah. Muidugi.”
„Ära teeskle, nagu oleksid nii elukogenud, et tiitlid sulle muljet ei avalda,” ütleb tädi Susannah. Kui ta tunnetab väljakutset, siis ta muutubki selliseks – energiliseks ja pisut põlglikuks. „Sa oled veel suurem snoob kui mina ja sa tead seda. Täpselt nagu su ema.”
„Mida sa ütlesid?”
„Ma tean, ma tean, su vanemad on pühakud ja peavadki olema. Ma ei ütle, et nad polnud absoluutselt kenad inimesed. Aga see, kuidas su ema muudkui jahvatas, et põlvneb Vene aadlikest! Võiks arvata, et ta põgenes isiklikult Romanovite juveelidega Punaarmee eest.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.