Sinu tuhat palet. Claudia Gray

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elliskiviseinast tuge otsiv käsi väriseb. Taevast, mida ma kunagi varem näinud ei ole, langeb nahale külm ja torkiv vihm. On raske hingata, raske aru saada, kus ma olen. Tean ainult, et Tulilind töötas. See ripub rännakukuumusest hõõgudes mul kaelas.

      Mul pole palju aega. Võib-olla mõni minut või mõni sekund või veel vähem. Kompan meeleheites harjumatuid rõivaid – lühikesel kleidil ja läikival jakil pole ühtegi taskut, aga õlal kõlgub mul väike käekott. Sobran kirjutusvahendit otsides kotis ja leian pastaka asemel huulepulga. Värisevate sõrmedega keeran selle lahti, et kritseldada oma sõnum tänavaäärsele müürile kleebitud räbaldunud plakatile. Ma pean selle kirja panema, selle ainsa eesmärgi, mida pean mäletama ka pärast seda, kui ülejäänu minust kaob.

      Tapa Paul Markov.

      Seejärel jääb mul üle ainult surma oodata.

      Surm pole päris õige sõna. Kopsud hingavad edasi. Süda lööb edasi. Aga see Marguerite Caine, kes siis seda keha asustab, ei ole enam mina.

      Keha läheb tagasi selle õiguspärasele omanikule, sellele Marguerite’ile, kes tegelikult siinsesse dimensiooni kuulub. Dimensiooni, kuhu ma Tulilinnu abil astusin. Kohe-kohe võtavad tema mälestused võimust, ja ehkki ma tean, et ühel hetkel ärkan jälle, on hirmutav oma teadvust kaotada. Kaduda. Tema sees lõksus olla. Või mis iganes siis teise dimensiooni rändavate inimestega juhtub.

      Siis jõuab mulle kohale. Tulilind töötab päriselt. Paralleelmaailmade vahel rändamine on võimalik. Ma just tõestasin seda. Kaotusvalu ja hirmu vahel hõõgub uhkusekübe nagu tilluke söetükike ja see näib maailmas ainsa soojuse või lootusena. Ema teooriad vastavad tõele. Mu vanemate töö on end ära tasunud. Oleks isa ometi seda näinud.

      Theo. Teda pole siin. Minust oli rumal seda loota, aga ma lootsin ikkagi.

      Palun tee nii, et Theoga oleks kõik korras, ütlen mõttes. See võiks kõlada nagu palve, kui ma veel millessegi usuksin, aga eile õhtul suri ka mu usk jumalasse.

      Toetun vastu telliskivimüüri, käed laiali, nagu oleks see politseiauto, mille najal ma vahistamist ootan. Süda peksleb rinnus. Keegi pole varem dimensioonide vahel rännanud ja see tähendab, et keegi ei tea, mis minuga nüüd juhtub. Mis siis, kui Tulilind ei saa mind enam tagasi minu enda dimensiooni viia?

      Mis siis, kui ma niimoodi surengi?

      Eile samal ajal esitas isa endale ilmselt sama küsimuse.

      Pigistan silmad kõvasti kinni ja külm vihm seguneb mu näol kuumade pisaratega. Üritan küll peletada kujutluspilte sellest, kuidas isa suri, aga need pressivad end üha uuesti mulle mõtetesse: veega täituv auto, vastu tuuleklaasi loksuv pruunikas jõevesi, isa, kes, avariist ilmselt šokis, püüab ust siiski lahti suruda, kuid tulutult. Ta ahmib viimaseid autosse jäänud õhuriismeid, mõeldes minust ja emast ja Josiest…

      Ta tundis arvatavasti tohutut hirmu.

      Peapööritus lööb pinna mu jalge all kõikuma ja teeb jäsemed nõrgaks. Ongi käes. Ma kaon.

      Sunnin end silmi avama ja veel kord sõnumit vaatama. Ma tahan, et see oleks esimene asi, mida teine Marguerite näeb. Tahan, et see sõnum jääks talle iga hinna eest meelde. Kui ta seda näeb, kui ta neid sõnu mõttes kordab, äratab see minu temas sama kindlalt, kui Tulilind seda teeks. Mu raev ületab dimensioonid, ületab mälu, ületab aja. Raev teebki nüüd minust selle, kes ma olen.

      Pööritus tugevneb ning ümbrus muutub halliks ja hägusaks, sõnad Tapa Paul Markov kaovad…

      … aga siis mu nägemine selgineb. Sõna tapa hüppab teravalt fookusesse.

      Segaduses astun sammu müürist eemale. Tunnen end väga ärksana. Ärksamana kui kunagi varem.

      Ning seal lombis seistes ja oma kõrgeid kontsi silmitsedes mõistan, et ma ei kao kuskile.

      Lõpuks, kui olen veendunud, et see tõepoolest nii on, astun tänaval sammukese edasi. Tõstan pilgu tormimärja taeva poole ja vihm piitsutab veel valusamalt mu nägu. Madalal linna kohal laiutab ähvardavalt õhuhõljuk nagu veel üks äikesepilv. Nagu selgub, edastab see linna kohal hologrammreklaame. Vahin hämmeldunult uues võõras dimensioonis lauglevat hõljukit, mis näitab taevasse liikuvaid 3D-reklaame: Nokia, BMW, Coca-Cola.

      See meenutab väga minu maailma, aga on samas täiesti võõras.

      Kas Theo on rännust sama rabatud kui mina? Peab olema. Tema lein on peaaegu sama suur kui minul, kuigi isa oli talle ainult juhendaja, sest sellesama dimensioonidevahelise rändamise kallal ta minu vanemate käe all viimastel aastatel töötanud oligi. Kas ka temal jäi mälu alles? Kui nii, siis on kogu selle rännaku ajal kontroll meie käes ja ka paralleelmaailmas jääb meie uusi sündivaid teadvusi juhtima meie enda mõistus. See tähendab, et ema eksis ühes asjas, ja see on päris jahmatav, sest kõik tema ülejäänud teooriad olid just tõeseks osutunud. Aga ma olen selle eksimuse eest tänulik, vähemalt hetkeni, kui mu tänulikkus kuumas vihalaines lahustub.

      Enam ei peata mind miski. Kui Theol samuti kõik õnnestus ja ta mu üles leiab – ja ma loodan meeleheitlikult, et leiab –, siis suudame seda teha. Me suudame Pauli tabada. Me saame tema varastatud Tulilinnu prototüübi tagasi viia. Ja me saame talle kätte maksta selle eest, mida ta mu isale tegi.

      Ma ei tea, kas olen võimeline inimest külmavereliselt tapma. Aga ma kavatsen selle välja uurida.

      2

      Ma pole füüsik nagu mu ema. Ma ei tee füüsikas doktorikraadi nagu Paul ja Theo. Ma olen kahe teadlase koduõppe saanud tütar, kellel olid oma hariduse suunamisel paljuski vabad käed. Ainukese pereliikmena, kellel on dominantne parem ajupoolkera, järgisin oma kirge ja pöörasin märksa rohkem tähelepanu maalimisele kui kõrgema taseme reaalainetele. Sügisel lähen Rhode Islandi Disainikooli, kus mu põhiaine on kunsti restaureerimine. Nii et kui soovite õlivärve segada, lõuendit venitada või Kandinskyst rääkida, võite minu poole pöörduda. Kuid dimensioonidevahelist liikumist uuriv teadus? See pole minu rida. Aga ma tean järgmist.

      Universum on tegelikult multiversum. Eksisteerib lõputu hulk reaalsusi, kõik kihiti üksteise sees. Lihtsuse mõttes nimetagem neid dimensioonideks.

      Iga dimensioon esindab ühte võimaluste komplekti. Põhimõtteliselt on nii, et kõik, mis juhtuda võib, juhtubki. On olemas dimensioon, kus natsid võitsid Teise maailmasõja. Dimensioon, kus hiinlased koloniseerisid Ameerika ammu enne seda, kui Kolumbus sinna jõudis. Dimensioon, kus Brad Pitt ja Jennifer Aniston on ikka veel abielus. Isegi täpselt samasugune dimensioon nagu minu oma, ainult ühel päeval otsustas sealne neljandas klassis käiv Marguerite panna selga sinise pluusi ja mina siin rohelise pluusi. Iga valik, iga kord, kui saatus kulli ja kirja viskab, lõhestab dimensiooni, lisades reaalsusele kihte juurde. See toimub igavesti, lõpmatult.

      Need dimensioonid ei ole kusagil kaugel kosmoses. Need on sõna otseses mõttes kõikjal meie ümber, isegi meie sees, aga kuna need eksisteerivad teises reaalsuses, ei taju me neid.

      Oma karjääri alguses püstitas mu ema doktor Sophia Kovalenka hüpoteesi, et me peaksime olema suutelised neid dimensioone mitte üksnes tuvastama, vaid neid ka jälgima, nendega isegi suhtlema. Kõik naersid. Ta kirjutas ühe töö teise järel, edendas oma teooriat aasta-aastalt, kuid keegi ei kuulanud teda.

      Siis, ühel päeval, kui näis, et ta lõplikult peast põrununa maha kantakse, õnnestus tal avaldada artikkel, mis tõi välja paralleelid laineteooria ja tema dimensionaalset resonantsi käsitleva uurimuse vahel. Terves maailmas suhtus sellesse tõsiselt vist üksainus teadlane – doktor Henry Caine, inglise okeanograaf. Ja füüsik. Ja matemaatik. Ja ilmselgelt üliedukas teadlane. Kui ta artiklit luges, suutis ta seal tabada potentsiaali, mida keegi teine polnud selles teoorias enne näinud. See oli ema jaoks suur vedamine, sest kui neist said teadustööpartnerid, СКАЧАТЬ