Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk. Victoria Aveyard

Чтение книги онлайн.

      Cal nii karm ei ole. Ta noogutab nõusolevalt. „Kuningas ei ootagi, et alla annaksime,” vastab ta. „Lennukid matavad meid rusude alla ja ülejäänud sõdurid nopivad ellujäänud ära. Seda ei saa nimetada millekski muuks kui veresaunaks.”

      Isegi praegu, kohutavalt lõksuaetuna, on Farley uhkuse kehastus. „Mida sa siis soovitad?” küsib ta Cali kohale kummardudes. Tüdruku sõnad nõretavad põlgusest. „Täielikku alistumist?”

      Üle Cali näo libiseb midagi jälestusetaolist. „Maven tapab teid ikkagi. Ükskõik kas kongis või lahinguväljal, ellu ei jäta ta meist kedagi.”

      „Siis parem sureme võideldes.” Kilorni hääl on valjem, kui tarvis oleks, kuid ta käed värisevad. Ta näeb välja nagu iga teinegi mässuline, kes on valmis eesmärgi nimel kõike tegema, kuid mu sõber tunneb siiski hirmu. Ta on alles poisike, vaevu kaheksateist. Tal on liiga palju, mille nimel elada, ja liiga vähe põhjust surra.

      Cal muigab Kilorni sunnitud, kuid jultunud avalduse peale põlglikult, ent ei lausu rohkem sõnagi. Ta teab, et veelgi piltlikum kirjeldus meie eesootava huku kohta ei tee kellelegi head.

      Farley poisi tundeid ei jaga ja tõrjub otsemaid käeviibutusega mõlema noormehe jutu. Minu selja taga seisev vend on sama otsusekindel.

      Nad teavad midagi, mida meie ei tea ja nemad veel avaldada ei soovi. Maven on meile kõikidele õpetanud, mida võib tähendada vale inimese vastu ülesnäidatud usaldus.

      „Mitte meie ei sure täna,” on kõik, mida tüdruk ütleb, enne kui rongi esiosasse marsib. Ta saapad mürtsuvad kangekaelse otsusekindlusega vastu metallpõrandat nagu vasarad.

      Tunnetan rongi aeglustumas enne, kui seda reaalselt tunnen. Elekter taandub ja nõrgeneb, kui maa-alusesse jaama libiseme. Ma ei tea, mida võime ülalt taevast leida – valget hägu või oranžitiivulisi sõjalennukeid. Teised ei näi selle vastu huvi tundvat ja väljuvad otsusekindlalt allmaarongist. Vaikivad relvastatud ja maskides kaardiväelased näevad välja kui tõelised sõjaväelased, kuid olen paremini kursis. Neist ei ole vastast sellele, mis meid ees ootab.

      „Ole valmis,” kahistab Cal mulle kõrva ja toob mulle külmavärinad kehale. See meenutab ammumöödunud päevi, mil kuuvalguses tantsu keerutasime. „Pea meeles, kui tugev sa oled.”

      Kilorn trügib läbi rahva minu kõrvale ja lahutab meid, enne kui jõuan Calile vastata, et mu enda jõud ja oskused on ainuke, milles veel kindel olen. Mu soontes särisev elekter võib olla ainus asi, mida siin maailmas usaldan.

      Tahan uskuda ka Ergavasse Kaardiväkke ja kindlasti Shade’i ja Kilorni, kuid ei luba endal seda teha. Mitte pärast kaost, millesse mu usaldus, mu pimedus Maveni suhtes meid paiskas. Cal ei tule üldse kõne alla. Ta on vang, Hõbedane, vaenlane, kes meid esimesel võimalusel reedaks, kui tal oleks kuhugi mujale põgeneda.

      Kuid ikka tunnen tema vastu millegipärast tõmmet. Mäletan kohustuste all ägavat poissi, kes andis mulle hõbemündi ajal, mil olin eikeegi. Selle üheainsa liigutusega muutis ta mu tulevikku ja hävitas enda oma.

      Ja meid seob üks liit – ebakindel liit, mille on sepistanud veri ja reetmine. Oleme ühendatud, liidetud Maveni vastu, kõikide vastu, kes on meid petnud. Ja maailma vastu, mis end peagi ise tükkideks rebib.

      Meid ootab vaikus. Naercey varemete kohal ripub hall, niiske udu, mis surub taeva nii maadligi, et võiksin seda puudutada. Sügisene jahedus, muutuste ja surma aeg muudab õhu külmaks. Veel ei kummita taevalaotuses midagi. Veel ei ole seal sõjalennukeid, millelt sajaks juba niigi laastatud linnale vihmana alla uut hävingut. Farley juhatab meid kiirel sammul rööbastelt ülesmäge laiale hüljatud avenüüle. Varemed haigutavad kui kanjon, hallima ja lagunenumana kui mäletasin.

      Marsime mööda tänavat itta udusse mähkunud kaldajoone poole. Pea kohal kõrguvad poolenisti kokku varisenud ehitised, mille aknad justkui jälgiks meid möödumas. Võib-olla on Hõbedased juba lagunenud tühimikes ja varjulistes kaarkäikudes ootamas, valmis Ergavat Kaardiväge hävitama. Võib-olla sunnib Maven mind vaatama, kuidas ta mässulisi ükshaaval maha niidab. Võimalik, et ta ei paku mulle luksust surra lihtsalt ja kiirelt. Või läheb veel hullemini, mõtlen endamisi. Ta ei lase mul üldse surra.

      See mõte tarretab vere mu soontes nagu Hõbedasest jäätaja puudutus. Kui palju Maven mulle ka valetanuks, tunnen siiski väikest osakest ta hingest. Mäletan, kuidas ta minust läbi kongitrellide värisevi käsi kinni haaras ega lahti lasknud. Mäletan ka nime, mida ta endaga kaasas kannab ja mis tuletab mulle meelde, et ka tema rinnus lööb siiski süda. Ta nimi oli Thomas ja vaatasin pealt, kuidas ta suri. Maven ei suutnud toda poissi päästa. Kuid oma väärastunud moel saab ta päästa minu.

      Ei. Ma ei paku talle eales niisugust rahuldust. Pigem suren.

      Kuid kui väga ma ka püüaksin, ei suuda ma unustada ähmast mälestust sellest, kelleks olin teda pidanud – segaduses ja unustatud printsiks. Soovin, et see inimene oleks olemas. Soovin, et ta elaks ka kuskil mujal kui mu mälestustes.

      Naercey varemed kajavad kummaliselt vastu, vaiksemalt kui peaks. Ühtäkki mõistan põhjust. Põgenikud on kadunud. Tuhamägesid kokku pühkiv naine, torudesse varjuvad lapsed, mu Punaste vendade ja õdede varjud – nad kõik on põgenenud. Oleme jäänud vaid meie.

      „Arva Farleyst mida tahes, kuid ta ei ole rumal,” lausub Shade mu küsimusele vastates veel enne, kui jõuan selle esitada. „Ta andis eile õhtul pärast Archeonist põgenemist evakueerumiskorralduse. Ta arvas, et sina või Maven hakkaksite piinamisel rääkima.”

      Ta eksis. Polnud mingit vajadust Mavenit piinata. Tema jagas oma teavet ja mõtteid täiesti vabatahtlikult. Ta avas emale oma pea ja laskis kuningannal sobrada kõiges, mida too seal nägi. Allmaarong, salajane linn, nimekiri. Nüüd on see kõik kuninganna valduses, nagu ka Maven on alati olnud.

      Ergava Kaardiväe sõdurite rivi meie taga venib pikaks, korratuks relvastatud meeste ja naiste massiks. Kilorn marsib otse minu kannul, silmad vilamas, ning Farley juhib teed. Kaks tursket sõdurit hoiavad Cali tugevalt kahelt poolt hoides jalgel. Oma punaste näorättidega oleks nad justkui õudusunenäost välja astunud. Kuid meid on nüüd nii vähe, võib-olla kolmkümmend, kõik haavatud. Nii vähesed jäid ellu.

      „Meid ei ole piisavalt, et ülestõusu elus hoida, isegi kui suudame uuesti pakku pääseda,” sosistan vennale. Maadligi vajunud udu summutab mu häält, kuid ta kuuleb mind siiski.

      Venna suunurk tõmbleb, püüdes naeratada. „See ei ole sinu mure.”

      Enne kui jõuan talle peale käima hakata, jääb meie ees liikuv sõdur seisma. Ta ei ole ainuke. Rivi eesotsas hoiab Farley rusikat üleval ja piidleb tinahalli taevasse. Ülejäänud teevad sedasama, otsides midagi, mida me ei näe. Vaid Cali pilk püsib maapinnal. Ta juba teab, milline meie hukatus välja näeb.

      Läbi udu tungib kauge, ebainimlik karje. Heli on mehaaniline ja pidev ning teeb meie peade kohal ringe. Ja see ei tulnud üksi. Üle taeva kihutavad kaksteist noolekujulist varju, oranžid tiivad läbi pilvede lõikamas ja aeg-ajalt nähtavale ilmudes. Ma ei ole sõjalennukit kunagi korralikult näinud, mitte nii lähedalt ega päevavalgel, ning mu suu vajub paratamatult lahti, kui need vaateulatusse ilmuvad. Farley haugub kaardiväele korraldusi, kuid ma ei kuule teda. Olen liiga ametis ainiti taevasse vahtimisega, kus tiirutab tiivuline surm. Nagu Cali tsikkelgi on lennumasinad kaunid, võimatult kumerast terasest ja klaasist. Ilmselt oli nende ehitusse kuidagi kaasatud magnetron – kuidas teisiti võiks metall lennata? Nende tiibade all sinakaid sädemeid pilduvad mootorid annavad märku elektrist. Tunnen СКАЧАТЬ