Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele. Ренсом Риггз

Чтение книги онлайн.

      Isegi mu ainus ja parim sõber Ricky ei uskunud mu juttu, ehkki tema oli seal koos minuga. Ta vandus kõigi võimalike asjade nimel, et ei näinud sel ööl metsas mingit elusolendit, isegi mitte siis, kui ma seda taskulambiga valgustasin. Nii rääkis ta ka võmmidele. Tõsi, ta oli haukumist kuulnud. Seda me kuulsime mõlemad. Niisiis polnud eriline üllatus, kui politsei teatas, et mu vanaisa tappis metsistunud koerte kari. Ilmselt oli neid penisid mujalgi nähtud ja nädal varem oli üks Century Woods’is jalutanud naine pureda saanud. See oli juhtunud öösel. „Just siis on olendeid kõige raskem näha!” ütlesin. Ricky vaid vangutas pead ja pomises midagi teemal, et ma peaksin hulluarsti juurest läbi astuma.

      „Sa mõtled psühhiaatrit,” vastasin. „Ole südamest tänatud! Tore, kui on nii toetavaid sõpru.” Istusime meie maja katuserõdul ning vaatasime, kuidas loojuv päike merre vajub. Ricky oli end vedruna kokku kerinud üle mõistuse kallile adirondacki toolile, mille mu vanemad reisilt amishite maale kaasa olid toonud. Ta oli jalad enda alla tõmmanud, käed kõvasti vaheliti põiminud ja suitsetas süngelt otsustaval ilmel ühe sigareti teise järel. Sõber näis end alati minu pool ebamugavalt tundvat, kuid see, kuidas ta iga kord minu poole vaadates tegelikult minust mööda vaatas, reetis, et seekord ei tekita temas ebalust mitte mu vanemate rikkus, vaid minu isik.

      „Igatahes ma ütlen sulle ausalt,” sõnas ta, „et kui sa koletistest edasi räägid, topitakse sind hullumajja. Siis oled sa omadega nii põhjas, et võid end täie õigusega Tuukriks nimetada.”

      „Ära kutsu mind Tuukriks.”

      Ta nipsutas sigareti otsast tuha maha ja sülitas suure läikiva tubakaläraka üle rõdupiirde.

      „Kas sa suitsetasid ja närisid tubakat ühekorraga?”

      „Oled sa mu ema või?”

      „Kas ma näen niiviisi välja, et magatan rekkajuhte toidutalongide eest?”

      Ricky oli emanaljade suhtes niigi tundlik, aga see ületas ilmselt tema taluvuspiiri. Ta kargas toolilt püsti ja oleks mu peaaegu katuselt alla tõuganud. Karjusin, et ta uttu tõmbaks, aga ta läks juba niigi.

      Möödus mitu kuud, enne kui teda jälle kohtasin. Nii palju siis sõpradest.

      Viimaks viisidki vanemad mu hulluarsti juurde. See oli vaikne oliivikarva nahaga mehike, keda kutsuti doktor Golaniks. Ma ei tõrkunud vastu, sest teadsin ise ka, et vajan abi.

      Pidasin end raskeks juhtumiks, kuid doktor Golan sai minuga üllatavalt kiiresti hakkama. Ta rahulik ja siiras toimuva seletamise viis oli peaaegu hüpnotiseeriv. Ta suutis mind vaid kahe visiidiga veenda, et olend polnud miski muu kui mu ülesköetud kujutlusvõime looming ning et vanaisa surma tekitatud trauma oli pannud mind nägema asju, mida tegelikult polnud olemas. Doktor Golan selgitas, et vanaisa Portmani jutustused olid selle olendi mu mällu tekitanud, ning et laipa kallistades põlvitamine, mis oli kõige hullem šokk mu noores elus, kutsuski välja vanaisa enda loodud kolli.

      Seisundil oli isegi oma arstiteaduslik nimi: äge stressireaktsioon. „Ma ei leia küll, et see olukord äge oleks,” kommenteeris ema mu uut uhkeltkõlavat diagnoosi kuuldes. Ta nali ei riivanud mind üldse. Peaaegu kõik kõlas paremini kui h u l l u k s kuulutatud saada.

      Ma ei uskunud enam, et koletised on päriselt olemas, kuid ega see mu seisundit parandanud. Õudusunesid nägin endiselt. Olin kergesti ärrituv ja paranoiline ega saanud enam inimestega suheldud. Seepärast palkasid vanemad mulle koduõpetaja, nii et pidin kooli minema vaid siis, kui ise tahtsin minna. Viimaks lubasid nad mul ka apteegitöölt ära tulla. Minu uueks tööks sai paranemine.

      Üsna varsti otsustasin, et on aeg ka sellelt töölt kinga saada. Niipea kui mu ajutise meeltesegaduse põhjused said päevavalgele toodud, jäi doktor Golani peamiseks tööks mulle retseptide kirjutamine. Ikka veel näed halba und? Mul on selle vastu rohi olemas. Koolibussis tuli paanikahoog peale? See ravim peaks probleemi likvideerima. Sa ei saa magada? Suurendame doosi. Rohud tegid mu paksuks jobuks. Olin endiselt õnnetu ja suutsin öösel vaid kolm kuni neli tundi magada. Seepärast hakkasingi doktor Golanile valetama. Teesklesin, et tunnen end suurepäraselt, ehkki igaüks, kes mulle otsa vaatas, võis märgata kottis silmaaluseid ja seda, kuidas ma ootamatu heli peale võpatasin nagu arg kass. Võltsisin isegi ühe nädala unepäevikut, kirjutades sinna lihtsaid igavaid unenägusid, mida normaalne inimene võiks näha. Üks lugu oli hambaarsti juures käimisest, teises ma lendasin. Rääkisin psühhiaatrile, et nägin kaks ööd järjest und sellest, et olen koolis ihualasti.

      Ta katkestas mu jutu. „Kas olendeid ka näinud oled?”

      Kehitasin õlgu. „Neist pole jälgegi. Küllap see tähendab, et ma paranen, või mis?”

      Doktor Golan toksis hetke pastakaga vastu lauda ja kirjutas siis midagi. „Loodetavasti ei räägi sa praegu seda, mida ma sinu meelest kuulda tahan.”

      „Muidugi mitte,” vastasin, ise seinal rippuvaid raamitud kutsetunnistusi silmitsedes. Need kõik tõestasid, et mees on erinevate psühholoogiavaldkondade ekspert. Kindla peale oli ta ekspert ka rasket stressi põdeva teismelise valede paljastamises.

      „Räägime nüüd korraks peamisest.” Ta pani pastaka lauale. „Sa üritad mulle väita, et sa pole selle nädala ühelgi ööl õudusunesid näinud?”

      Valetada СКАЧАТЬ