Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele. Ренсом Риггз

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kähedat tuututamist. Möödaminnes teatasin Shelleyle halba uudist: tema Stay-Tite’i torn peab homseni ootama.

      „Perekondlik hädaolukord,” seletasin.

      „Oh muidugi,” vastas tema.

      Astusin lämmatavasse õhtukuumusse ja nägin Rickyt mõlkis auto kapotil istudes suitsu tõmbamas. Ta mudakoorikuga kaetud saapad, viis, kuidas ta suitsurõngaid puhus ja rohelistele juustele kumav loojanguvalgus meenutasid millegipärast mässumeelset maakat James Deani. Ta oli ainult Lõuna-Floridas võimaliku veidrate kultuuriilmingute ühtepõimumise värvikas esindaja. Mind nähes hüppas ta kapotilt maha. „Sind vallandati?” hõikas ta üle kogu parkimisplatsi.

      „Kuss!” keelasin tema poole joostes. „Nad ei tea mu plaanist!”

      Ricky müksas mind vastu õlga. See oli mõeldud julgustava patsutusena, kuid lõi peaaegu hinge kinni. „Ära muretse, Tuuker, ehk homme veab paremini.”

      Ta kutsus mind Tuukriks, sest ma osalesin paaris süvaõppeklassis. Rickyle tegi see sõnamäng kohutavalt nalja. Meie sõprus koosnes suuresti teineteise kallal norimisest ja teineteise toetamisest. Koostöö osa moodustus sõnatust kokkuleppest, mille põhjal mina aitasin tal inglise keele tundides vee peal püsida ja tema jälgis, et mõni kooli koridorides uitav steroide täis psühhopaat mind maha ei lööks. Mulle meeldis ka see, et mu vanemad tundsid end Ricky seltsis üpris ebamugavalt. Küllap ta oligi mu parim sõber. See kõlas vähem haledalt kui ülestunnistus, et ta oli mu ainus sõber.

      Ricky virutas oma Crown Vic’i ukse pihta. See lihtsalt avanes niiviisi. Ronisin autosse. Vic oli vapustav masin, see väärinuks kohta muuseumis kui tahtmatult tekitatud asjaarmastuslik kunstiteos. Ricky oli masina ostnud linna prügimäelt purgitäie veeranddollariliste eest – või vähemalt nii ta väitis. Seda päritolu ei suutnud isegi peegli külge riputatud lõhnakuusk varjata. Istmed olid teibiga üle tõmmatud, et turritavad vedrud tagumikku ei torgiks. Auto välimus oli muidugi klass omaette. Kere oli mõlke ja auke täis roostes kuumaastik, mille oli tekitanud plaan teenida bensiiniraha, lubades napsitanud pidulistel golfikurikaga autot peksta, dollar löögi eest. Ainus piirang materdamisele oli see, et ei tohtinud klaasosade pihta lüüa.

      Mootor läks valju mürinaga käima ja õhku kerkis sinine suitsupilv. Kui olime parkimisplatsilt välja keeranud ja sõitsime pikast poerivist mööda vanaisa Portmani maja poole, hakkasin muretsema, mis olukorra võin sealt eest leida. Kõige hullematel juhtudel võis leida jahipüssiga vanaisa ihualasti tänaval ringi jooksmas, majaesisel muruplatsil suust vahtu välja ajamas või malakaga kedagi varitsemas. Absoluutselt kõik oli võimalik ja kuna see oli Ricky esmakordne kohtumine mehega, kellest ma harda austusega rääkisin, olin eriti närvis.

      Taevas hakkas värske sinika karva minema, kui vanaisa kodukanti jõudsime. See oli pöörane käänuliste umbtänavate labürint, mida tunti Circle Village’i nime all. Peatusime territooriumi värava juures, et oma saabumisest teada anda, kuid valvuriputkas istuv vanamees norskas ja värav oli lahti. Seda juhtus ilmast ilma, nii et sõitsime lihtsalt sisse. Isa saatis sõnumi ning mu telefon piiksatas. Paps küsis, kuidas mul läheb, ja selle natukese aja jooksul, mis mul vastamiseks kulus, oskas Ricky meid täielikult ära eksitada. Kui ütlesin, et mul pole meie asupaigast halli aimugi, hakkas ta vanduma ning tubakat aknast välja sülitades kummide vilinal kõiki tänavaid järjest läbi sõitma. Mina otsisin tänavaservadest tuttavaid kohti. See polnud üldsegi lihtne, ehkki olin taadil lugematu arv kordi külas käinud. Kõik majad olid ühesugused kandilised karbid, mis erinesid vaid üksikute detailide poolest. Mõni maja oli plekiga üle löödud, mõni tumeda puitlaudisega. Mõne maja esikülge ehtisid kujuteldamatult maitsetud kipssambad. Tänavasiltidest oli vähe abi, sest pooled neist olid päikese käes loetamatuks pleekinud. Ainsateks maamärkideks, mille järgi sai tõesti orienteeruda, olid veidrad värvikad mustrilised lillepeenrad. Circle Village’i oleks võinud vabalt lillemustrite vabaõhumuuseumiks nimetada.

      Viimaks nägin tuttavat postkasti hoidvat rauast teenrikuju. Sirge selja ja ülbe ilme kiuste voolasid vennikese põski mööda roostepisarad. Hõikasin Rickyle, et ta vasakule keeraks. Kostis Vic’i kummide vilinat ja ma paiskusin järsust pöördest vastu ust. Ilmselt põrutas see mats mu peas mõned logisevad kruvid paika, sest äkki oskasin suurepäraselt orienteeruda. „Flamingode peo juurest paremale! Jõuluvanade katuse juures keera vasakule! Sõida pissivatest inglikestest mööda!”

      Kui pärast inglikestest möödumist kõrvaltänavale pöörasime, võttis Ricky kiiruse maha ja silmitses kõhklevalt piirkonda, kus vanaisa elas. Akendest ei paistnud mingit valgust, isegi mitte helendavat televiisoriekraani. Parklas ei seisnud ühtegi autot. Kõik naabrid olid lämmatava suvekuumuse eest põhja poole pagenud, jättes aiapäkapikud vohama lastud muru sisse uppuma. Akende tormiluugid olid kõvasti kinni. Majad nägid välja nagu väikesed pastelsetes toonides värvitud pommivarjendid.

      „Vasakult viimane,” ütlesin. Ricky andis uuesti gaasi ja me tuhisesime tänavat pidi edasi. Neljanda või viienda maja juures möödusime muruplatsi kastvast vanamehest, kelle pea oli kiilas nagu muna. Ta seisis hommikumantlis ja toatuhvlites pahkluudeni ulatuval murul ja pihustas vett. Tema maja oli pime ja kinniste luukidega nagu teisedki. Vaatasin taati ja taat näis vastu vaatavat. Taipasin ehmatusega, et ta ei saanud mind näha, sest ta silmad olid täiesti piimvalged. Kummaline, mõtlesin. Vanaisa Portman pole kunagi rääkinud, et tal on pime naaber. Tänav lõppes männivõsa juures ning Ricky keeras järsult vanaisa sissesõiduteele. Ta jättis auto seisma ja me läksime üle kuivanud krabiseva rohu veranda juurde.

      Helistasin uksekella. Kusagil hakkas koer haukuma. Looma hääl kõlas lämbes õhtus kuidagi üksildasena. Kui kellale ei vastatud, hakkasin ust prõmmima, arvates, et äkki on uksekell rikki läinud. Ricky lahmis lakse meie ümber koguneva sääsepilve pihta.

      „Äkki ta läks välja,” pakkus Ricky muiates. „Näiteks mõnele kuumale kohtamisele.”

      „Naera aga pealegi,” vastasin. „Taadil on rohkem lööki kui meil kahe peale kokku. See kant kubiseb kabedatest lesknaistest.” Lõõpisin pigem enda rahustamiseks. Vaikus pani mu muretsema. Otsisin põõsaalusest peidikust varuvõtme välja. „Oota siin.”

      „Põrgutki ma sul ootan. Miks ma peaksin?”

      „Sellepärast, et sa oled kuus jalga ja viis tolli pikk ning roheliste juustega. Mu taat ei tunne sind ja tal on suur tulirelvakollektsioon.”

      Ricky kehitas õlgu ja toppis uue närimistubaka junni põske. Ta sirutas end lamamistoolil välja, mina aga keerasin ukse lukust lahti ja läksin majja.

      Isegi hämaruses paistis, et majast oleks nagu orkaan või vargabande üle käinud. Raamaturiiulid ja kapid olid kraamist tühjendatud, nipsasjad ja suures kirjas Reader’s Digest’i numbrid põrandale loobitud. Sohvapadjad olid laiali ja toolid pikali. Nii külmiku kui sügavkülmiku uksed olid lahti ja nende sulanud sisu tilkus linoleumil laienevatesse kleepuvatesse loikudesse.

      Mu süda vajus saapasäärde. Vanaisa Portman oli tõesti peast täiesti segi läinud. Hõikasin teda, kuid mingit vastust ei tulnud.

      Käisin kõik toad läbi, panin tuled põlema ja vaatasin üle kõik kohad, kuhu paranoiline rauk võis end koletiste eest peita – mööbli taha, pööningule, garaaži töölaua alla… Vaatasin üle ka ta relvakapi. See oli muidugi lukus ja avamiskatsetest kriimuline. Verandal õõtsusid kuivusest pruuniks tõmbunud sõnajalad tuule käes, kui ma põlvili kunstmurul aiamööbli alla piilusin, endal süda värisemas hirmust, mida ma sealt leida võin.

      Siis märkasin tagaõues valgust.

      Jooksin verandauksest välja ja leidsin rohu sisse kukkunud taskulambi. Selle valgusvihk näitas vanaisa õueservast algava metsa poole. Täpsemalt väljendudes СКАЧАТЬ