Põhjala müüdid. Нил Гейман

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilmapuu otsa ei roni. Nad liiguvad maailmade vahel mööda Bifrösti, vikerkaaresilda. Mööda vikerkaart saavad liikuda ainult jumalad, see põletab jalad kõigil härmahiidudel ja trollidel, kes üritavad mööda seda üles Asgardi pääseda.

      Need on üheksa maailma:

      Asgard, aaside kodu. Just sinna asub elama ka Odin.

      Alfheim, kus elavad helehaldjad. Helehaldjad on kaunid nagu päike või tähed.

      Nidavellir, mida mõnikord kutsutakse ka Svartalfheimiks, kus mägede all elavad härjapõlvlased (keda tuntakse ka tumedate haldjatena) ja loovad oma imepäraseid meistritöid.

      Midgard, mis on naiste ja meeste maailm, inimeste maailm, kuhu oleme oma kodu teinud meie.

      Jötunheim, kus hulguvad ja elavad härmahiiud ja mäehiiglased, seal on nende kojad.

      Vanaheim, kus elavad vaanid. Aasid ja vaanid on jumalad, keda ühendavad rahulepped, ning paljud vaanist jumalad elavad Asgardis aaside juures.

      Niflheim, pime udumaailm.

      Muspell, leekidemaailm, kus ootab Surtr.

      On ka paik, mis on saanud nime selle valitsejanna järgi – Hel, kuhu lähevad surnud, kes ei langenud vapralt lahingus.

      Maailmapuu viimane juur läheb allika juurde jumalate kodus Asgardis, kuhu on oma kodu teinud aasid. Siin tulevad jumalad iga päev nõupidamiseks kokku ning just siia kogunevad nad ka maailma viimastel päevadel, enne viimsesse Ragnaröki lahingusse suundumist. Seda allikat nimetatakse Urdi kaevuks.

      Seal on kolm õde, norni, teadjaneitsit. Nemad hooldavad kaevu ning vaatavad, et Yggdrasili juured oleksid märja mullaga kaetud ja hoolitsetud. Kaev kuulub Urdile, tema on saatus ja ettemääratus. Tema on ka minevik. Temaga koos on Verdandi – tema nimi tähendab „see, mis juhtub praegu” – ja temale kuulub olevik, ning Skuld, kelle nimi tähendab „see, mis peab juhtuma”, ja tema päralt on tulevik.

      Nornid otsustavad, mis kellegi elus juhtub. Lisaks neile kolmele on norne veelgi. Norne on hiiglaste ja haldjate seas, härjapõlvlaste ja vaanide hulgas, on häid norne ja halbu ning nemad otsustavad, milliseks kellegi saatus kujuneb. Mõned nornid annavad hea elu, teised raske elu, lühikese elu või käänulise elu.

      Seal Urdi kaevu juures vormivad nad meie saatust.

      MIMIRI PEA JA ODINI SILM

      Jötunheimis, hiiglaste kodus, asub Mimiri kaev. Selle vesi kerkib pinnale sügavalt maa seest ja see toidab ilmapuud Yggdrasili. Mimir, tark hiiglane, mälu valvur, teab palju. Tema kaevus on tarkus, ja kui maailm oli alles noor, jõi Mimir kaevust igal hommikul, kastis Gjallarhornina tuntud sarve vette ja jõi tühjaks.

      Kaua-kaua aega tagasi, kui maailmad olid noored, tõmbas Odin pika kuue selga, pani kübara pähe, sammus rändurina läbi hiiglaste maa ja pani tarkust otsides elu kaalule, et jõuda Mimiri juurde.

      „Palun luba mul oma kaevust juua, onu Mimir,” sõnas Odin. „Muud ma ei palu.”

      Mimir raputas pead. Kaevust ei joonud keegi peale Mimiri enda. Ta ei öelnud midagi – need, kes vaikivad, eksivad harva.

      „Ma olen sinu õepoeg,” jätkas Odin. „Minu ema Bestla oli sinu õde.”

      „Sellest ei piisa,” lausus Mimir.

      „Luba mul juua üksainus kord. Kui ma saan sinu kaevust juua, Mimir, saan ma targaks. Ütle oma hind.”

      „Minu hind on sinu silm,” vastas Mimir. „Pane oma silm minu vette.”

      Odin ei küsinud, kas Mimir teeb nalja. Rännak läbi hiiglaste maa Mimiri kaevu juurde jõudmiseks oli olnud pikk ja ohtlik. Kohalejõudmiseks oli Odin olnud valmis oma eluga riskima. Tarkuse saamiseks oli ta valmis tegema veel enamat.

      Odini ilme oli kindel.

      „Anna mulle nuga,” oli ainus, mis ta ütles.

      Kui ta oli teinud, mida vaja, asetas ta oma silma ettevaatlikult kaevu. See jäi teda läbi vee ainiti vaatama. Odin täitis Gjallarhorni veega Mimiri kaevust ja tõstis huultele. Vesi oli külm. Ta jõi sarve tühjaks. Temasse voolas tarkus. Nüüd nägi ta ühe silmaga kaugemale ja selgemalt, kui oli varem eales näinud kahega.

      Pärast seda anti Odinile uued nimed – teda hakati kutsuma nimega Blindr, pime jumal, ja Hoarr, ühesilmne, ja Baleyg, leegitsevasilmne.

      Odini silm on siiani Mimiri kaevus, nägemata midagi ja nähes kõike, ilmapuud toitev vesi hoiab seda.

      Aeg möödus. Kui sõda aaside ja vaanide vahel oli lõppemas ning nad vahetasid sõjamehi ja pealikke, saatis Odin Mimiri vaanide juurde, nõuandjaks aasist jumalale Hoenirile, kellest pidi saama vaanide uus pealik.

      Hoenir oli pikka kasvu ja kena, ta nägi välja nagu kuningas. Kui Mimir oli talle nõu andmas, ta ka kõneles nagu kuningas ning langetas tarku otsuseid. Aga kui Mimirit tema juures ei olnud, paistis Hoeniril olevat raske otsusele jõuda ja vaanid tüdinesid sellest peagi. Nad maksid kätte, kuid mitte Hoenirile, vaid Mimirile – nad raiusid Mimiril pea otsast ja saatsid Odinile.

      Odin ei saanud pahaseks. Ta võidis Mimiri pead maarohtudega, et see mädanema ei läheks, ning luges võlu- ja loitsusõnu, sest ta ei tahtnud, et Mimiri teadmised kaotsi läheksid. Üsna varsti avas Mimir silmad ja hakkas kõnelema. Mimiri nõuanded olid head, nii nagu need alati head olid.

      Odin viis Mimiri pea tagasi kaevu juurde maailmapuu all ning asetas sinna, oma silma kõrvale vette, kus on peidus tarkused tuleviku ja mineviku kohta.

      Gjallarhorni andis Odin Heimdallile, jumalate vahimehele. Sel päeval, kui Gjallarhorni puhutakse, äratab see jumalad, kus nad ka poleks ja kui sügavalt nad ka ei magaks.

      Gjallarhorni puhub Heimdall ainult korra, kõigi asjade lõpus, kui tuleb Ragnarök.

      JUMALATE AARDED

I

      Thori naine oli kaunis Sif. Sif oli pärit aaside hulgast. Thor armastas teda tema enda pärast ja tema siniste silmade ja heleda naha pärast, tema punaste huulte ja naeratuse pärast, ja ta armastas tema pikki, pikki juukseid, mis olid odrapõllu värvi suvelõpul.

      Thor ärkas ja jäi magavat Sifi vaatama. Ta sügas habet. Siis koputas ta tohutu käega naise õlale. „Mis sinuga juhtunud on?” päris ta.

      Sif avas silmad, mis olid suvetaeva karva. „Mida sa mõtled?” küsis ta, siis aga liigutas ta pead ning tema ilme muutus hämmeldunuks. Tema sõrmed puudutasid paljast roosat peanahka ja kompasid seda kartlikult. Ta jäi Thorile õudusega otsa vaatama.

      „Minu juuksed …” oli kõik, mis ta ütles.

      Thor noogutas. „Neid pole enam,” ütles ta. „Ta tegi su täiesti kiilaks.”

      „Tema?” küsis Sif.

      Thor ei lausunud enam sõnagi. Ta tõmbas ümber kere oma väevöö, Megingjördi, mis tema niigi meeletu jõu kahekordistas. „Loki,” ütles ta. „Seda tegi Loki.”

      „Miks sa nii arvad?” küsis Sif, patsutades palavikuliselt oma paljast pead, justkui saaks sõrmede võbisev puudutus tema juuksed tagasi tuua.

      „Sellepärast,” vastas СКАЧАТЬ