Põhjala müüdid. Нил Гейман
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Põhjala müüdid - Нил Гейман страница 3

Название: Põhjala müüdid

Автор: Нил Гейман

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Мифы. Легенды. Эпос

Серия:

isbn: 9789985343319

isbn:

СКАЧАТЬ Ta polnud ei mees ega naine, vaid oli korraga mõlemad.

      See olend oli kõigi hiiglaste esivanem ja ta võttis endale nimeks Ymir.

      Ymir ei olnud ainus elusolend, kes jää sulamisel tekkis – seal oli ka sarvedeta lehm, hiiglaslikum, kui meel jõuab haarata. Lehm lakkus soolaseid jääkamakaid, et süüa ja juua saada, ning piim, mis tema neljast nisast jooksis, voolas jõgedena. See piim kosutaski Ymirit.

      Hiiglane jõi piima ja kasvas.

      Lehmale andis Ymir nimeks Audhumla.

      Lehma roosa keel lakkus jääkamakatest välja mehe – esimesel päeval ainult tema juuksed, teisel pea, kolmandal aga ilmus nähtavale terve mehekuju.

      See oli Buri, jumalate esiisa.

      Ymir magas ning magades sünnitas ta mitu olendit – Ymiri vasakust kaenlaalusest sündisid mees- ja naishiid ning jalgadest kuuepealine hiiglane. Neist, Ymiri lastest, põlvnevad kõik hiiglased.

      Nende hiiglaste hulgast võttis Buri naise ning neil sündis poeg, kellele nad panid nimeks Bor. Bor abiellus Bestlaga, hiiglasetütrega, ning neil sündis kolm poega: Odin, Vili ja Ve.

      Odin, Vili ja Ve, Bori kolm poega, kasvasid meheikka. Kasvades nägid nad kaugel Muspelli leeke ja Niflheimi pimedust, kuid nad teadsid, et mõlemas paigas ootaks neid surm. Vennad olid sunnitud jääma igaveseks Ginnungagappi, tohutusse kuristikku tule ja udu vahel. Sama hästi oleksid nad võinud olla mittekusagil.

      Ei olnud merd ega liiva, rohtu ega kive, maapinda, puid, taevast ega tähti. Tol ajal polnud maailma, taevast ega maad. Kuristik oli eikusagil, ainult tühi koht, mis ootas, et ta elu ja olemisega täidetaks.

      Oli aeg kõik luua. Ve, Vili ja Odin vaatasid üksteisele otsa ja rääkisid, mida tuleks seal Ginnungagapi kuristikus teha. Nad rääkisid maailmast ja elust ja tulevikust.

      Odin, Vili ja Ve tapsid hiiglane Ymiri. Seda pidi tegema. Muidu poleks saanud maailmu luua. See oli kõige algus, surm, mis tegi kogu elu võimalikuks.

      Nad torkasid tohutu hiiglase surnuks. Ymiri surnukehast purskas kujuteldamatus koguses verd, verejoad, mis olid soolased nagu meri ja hallid nagu ookeanid, purskasid välja nii äkilise, nii võimsa ja nii kõrge tulvana, et see pühkis minema ja uputas kõik hiiglased. (Ellu jäid ainult üks hiiglane, Bergelmir, Ymiri pojapoeg, ja tema naine, kuna nad ronisid puidust kasti peale, mis kandis neid nagu paat. Kõik need hiiglased, keda me tänapäeval näeme ja kardame, põlvnevad just neist.)

      Odin ja tema vennad tegid Ymiri lihast maa. Ymiri kondid kuhjasid nad mägedeks ja kaljudeks.

      Meie kivid ja kivikesed, liiv ja kruus, mida näha võib – need on Ymiri hambad ja tükikesed tema luudest, mille Odin, Vili ja Ve võitluses Ymiriga murdsid ja purustasid.

      Mered, mis ümbritsevad maailmu – need olid Ymiri veri ja higi.

      Vaadake üles taevasse ja te vaatate Ymiri pealuu sisemust. Tähed, mida näete öösel, planeedid, kõik komeedid ja langevad tähed, need on Muspelli leekidest lennanud sädemed. Ja pilved, mida näeb päeval? Need olid kunagi Ymiri ajud, ja kes teab, mis mõtteid need praegugi mõtlevad?

III

      Maailm on lapik ketas ja selle serva ümbritseb meri. Maailma serval, kõige sügavamate merede ääres, elavad hiiglased.

      Hiiglaste eemalhoidmiseks ehitasid Odin, Vili ja Ve Ymiri ripsmetest müüri ja paigutasid selle maailma keskele. Müüri sees oleva paiga nimetasid nad Midgardiks.

      Midgard oli tühi. Maa oli kaunis, kuid keegi ei kõndinud aasadel ega püüdnud selgetest vetest kala, keegi ei avastanud kaljuseid mägesid ega vaadanud üles pilvede poole.

      Odin, Vili ja Ve mõistsid, et maailm ei ole valmis, kuni seal pole elanikke. Nad uitasid inimesi otsides kõikjal, kuid ei leidnud midagi. Viimaks leidsid nad kiviklibuselt rannalt mere äärest kaks puunotti, mida meri oli loopinud, mis olid tõusudega randa ujunud ja kaldale heidetud.

      Esimene nott oli saarepuust. Saarepuu on paindlik ja ilus ja tema juured lähevad sügavale. Saarepuitu annab hästi nikerdada, see ei lõhene ega murdu kergesti. Saarepuust saab tööriistale hea käepideme või odale varre.

      Teine nott, mille jumalad leidsid rannalt esimese kõrvalt, sellele nii lähedalt, et nad puutusid peaaegu kokku, oli jalakapuust. Jalakas on kaunis, kuid tema puit on nii tugev, et sellest saab teha kõige sitkemaid laudu ja talasid – jalakast saab ehitada kena elumaja või suurkoja.

      Jumalad võtsid kaks puunotti. Nad seadsid need liivale nii, et need olid püsti, inimese pikkused. Odin võttis neist kinni ja puhus neisse elu. Enam ei olnud need surnud puunotid rannal, nüüd olid nad elus.

      Vili andis neile tahte, ta andis neile arukuse ja püüdlused. Nüüd said nad liigutada ja nad said tahta.

      Ve voolis puunotte. Ta andis neile inimkuju. Ta nikerdas neile kõrvad, et nad saaksid kuulda, ja silmad, et nad saaksid näha, ja huuled, et nad saaksid rääkida.

      Kaks notti seisid rannal, kaks alasti inimest. Ühele oli Ve nikerdanud mehe kehaosad, teise oli ta voolinud naiseks.

      Kolm venda tegid naisele ja mehele rõivad, et nad saaksid end katta ja soojendada seal külmas mereveepihus rannal maailma serval.

      Viimasena andsid jumalad kahele enda tehtud inimesele nimed – mehele panid nad nimeks Ask ehk Saarepuu, naisele panid nad nimeks Embla ehk Jalakas.

      Ask ja Embla on meie kõikide isa ja ema, iga inimene võlgneb elu oma vanematele ja nende vanematele ja nende vanemate vanematele. Kui minna ajas küllalt kaugele tagasi, ongi meie kõigi esivanemad Ask ja Embla.

      Embla ja Ask jäid Midgardi, Ymiri ripsmetest ehitatud müüri taha, kus neil oli ohutu. Midgardis tegid nad endale kodu, kaitstuna hiilgaste ja koletiste ja kõigi kõnnumaal ootavate ohtude eest. Midgardis said nad rahus lapsi kasvatada.

      Just sellepärast nimetatakse Odinit kõigeisaks. Sellepärast, et ta on jumalate isa ja sellepärast, et tema puhus eluhinguse sisse meie vanavanemate vanavanemate vanavanematele. Olgu me jumalad või surelikud, Odin on meie kõikide isa.

      YGGDRASIL JA ÜHEKSA MAAILMA

      Saarepuu Yggdrasil on vägev saarepuu, kõige täiuslikum ja kaunim kõigist puudest ning ka suurim. Yggdrasil kasvab üheksa maailma vahel ja ühendab neid, igaüht igaühega. See on suurim ja ilusaim kõigist puudest, mis maailmas on. Selle oksaotsad ulatuvad taevast kõrgemale.

      Yggdrasil on nii suur, et selle juured on kolmes maailmas ja saavad toitu kolmest kaevust.

      Esimene juur ja kõige sügavam sirutub allmaailma, Niflheimi, paika, mis oli olemas enne teisi paiku. Selle pimeda maailma keskel on alati kobrutav allikas Hvergelmir, mille hääl on nii vali, et meenutab keema hakkava paja kohinat. Selle vetes elab lohe Nidhöggr, kes närib alati ilmapuu juurt.

      Teine juur läheb härmahiidude kuningriiki, kaevu, mis kuulub Mimirile.

      Maailmapuu kõrgeimate okste vahel ootab kotkas, kes teab paljut, tema silmade vahel aga istub haugas.

      Maailmapuu otsas elab ka orav Ratatosk. Tema kannab kuulujutte ja sõnumeid Nidhöggri, hirmsa laibasööja, ning kotka vahel. Orav valetab neile mõlemale ja rõõmustab, kui tal õnnestub nad vihale ajada.

      Ilmapuu tohututel okstel söövad neli sokku, õgivad selle lehti ja koort. Puu jalamil on loendamatul arvul madusid, kes hammustavad СКАЧАТЬ