Kriidimees. C. J. Tudor

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Koolis ei lähe kaua. Lõunaks olen valmis. Korjan oma raamatud kokku, panen need luku taha ja jalutan tagasi kesklinna poole.

      High Streeti nurgal on Sõnn, ainus alles jäänud kohalik pubi. Omal ajal oli Anderburys veel kaks pubi: Draakon ja Nisuvihk. Siis saabusid ketipubid. Vanad kohalikud pandi kinni ja Gavi vanemad olid sunnitud ellujäämise nimel hindu langetama, korraldama naisteõhtuid ja soodustunde ning pereüritusi.

      Lõpuks sai neil kõrini. Nad kolisid Mallorcale, kus neil on nüüd baar nimega Britz. Gav, kes oli kuueteistkümneseks saades pubis tasapisi tööle hakanud, võttis õllekraanid üle ja polegi sealt enam lahkunud.

      Lükkan vana raske ukse lahti ja astun sisse. Hoppo ja Gav istuvad akna all nurgas meie tavalise laua taga. Gav on senini kogukas – piisavalt suur, et aru saada, miks me teda kunagi Peki-Gaviks hüüdsime. Ent nüüd on selles kogukuses rohkem lihast kui rasva. Ta käed on kui puutüved, veresooned esile tunginud nagu sinised pingul traadid. Ta näojooned on klaarid, pöetud juuksed hallid ja hõredad.

      Hoppo pole õieti üldse muutunud. Kui talle möödaminnes pilk heita, võiks teda tema torujüri tunkedes pidada ikka veel kaheteistaastaseks poisiks, kes mängib töömeest.

      Nad on vestlusse süvenenud. Laual on kaks klaasi, millest on vaevalt rüübatud. Hoppol Guinness ja Gavil, kes joob harva, dieetkoka.

      Tellin baarileti taga seisvalt mornilt neiult õlle, mispeale vaatab ta pahuralt algul mind ja siis õllekraani, otsekui oleks see teda kohutavalt solvanud.

      „Vaat on vaja ära vahetada,” pomiseb ta.

      „Hea küll.”

      Ootan. Ta pööritab silmi.

      „Ma toon lauda.”

      „Tänan.”

      Pööran ringi ja kõnnin üle ruumi. Kui ma tagasi vaatan, pole ta ennast liigutanud.

      Istun Hoppo kõrvale logisevale toolile.

      „Päevast.”

      Nad tõstavad pilgu ja ma taipan otsekohe, et midagi on valesti. Midagi on juhtunud. Gav veeretab ennast laua tagant välja. Ta käsivarte lihased on teravas kontrastis nende kärbunud jäsemetega, mis ripuvad lõdvalt üle ta ratastooli serva.

      Pööran ennast toolil. „Gav? Mida …”

      Ta rusikas lajatab mulle näkku, mu vasak põsk tahab valust lõhkeda ja ma kukun uperkuuti põrandale.

      Ta vaatab mulle otsa. „Kui kaua sa oled teadnud?”

      1986

      Ehkki kõige suurem ja meie kamba mitteametlik liider, oli Peki-Gav tegelikult teistest noorem.

      Tema sünnipäev oli augusti algul – pralle keset koolivaheaega. Me kõik olime sellepärast üsnagi kadedad. Mina eriti. Mina olin vanim. Minugi sünnipäev oli vaheajal: kolm päeva enne jõule. See tähendas, et kahe korraliku asemel sain ma peagu alati ühe „suure” või kaks mitte kuigi head kingitust.

      Peki-Gav sai iga kord hunnikute viisi kinke. Mitte üksnes seetõttu, et ta paps ja emps olid pururikkad, vaid tal oli ka miljon sugulast. Tädid-onud, nende pojad-tütred ning vanavanemad ja vaarvanemad.

      Ma olin ka selle pärast natuke kade. Mul olid ainult emps ja paps ja vanaema, keda me kuigi tihti ei näinud, sest ta elas kaugel ja pealegi hakkas ta „pisut nõtruma”, nagu paps ütles. Mulle ei meeldinud tal külas käia. Ta elutuba oli alati liiga soe ja lõhnas pahasti ning ta vaatas telekast alati üht ja sama totakat filmi.

      „Eks olnud ju Julie Andrews kaunis?” ohkas ta hägusel pilgul, ja meie pidime noogutama ja ütlema jah ning sööma pehmeid küpsiseid vanast roostes plekk-karbist, millel oli kujutatud tantsivat põhjapõtra.

      Peki-Gavi vanemad korraldasid talle iga aasta suure peo. Sel aastal oli neil grillipidu. Plaanis oli ka mustkunstnik ja hiljem veel disko.

      Emps pööritas silmi, kui ta kutset nägi. Ma teadsin, et ega Gavi vanemad talle eriti meeldi. Kuulsin kord, kuidas ta ütles papsile, et noil kipub „nina seljas” olema. Suuremaks saades sain aru, et ta pidas selle all silmas nende suurustlemist, aga ma uskusin aastaid, et see kujutab endast mingit salapärast haigust.

      „Disko, Geoff?” küsis ta papsilt imelikul toonil. Ma ei saanud aru, kas see tähendab head või halba. „Mis sa sellest arvad?”

      Paps tuli kraanikausi juurest, kus ta oli nõusid pesnud, ja heitis kutsele pilgu. „Kõlab lahedalt.”

      „Sina ei saa tulla, paps,” ütlesin ma. „See on laste pidu. Teid ei ole kutsutud.”

      „Tegelikult on küll,” teatas emps ja näitas kutsele: „„Emad-isad on oodatud. Võtke kastet kaasa”.”

      Vaatasin uuesti kutset ja jäin nõutuks. Emad-isad laste peol. See ei tundunud mulle hea mõte. Üldsegi mitte hea mõte.

      „Mis sa siis Peki-Gavile sünnipäevaks kingid?” küsis Hoppo.

      Istusime pargis turnimisraamil, kiigutasime jalgu ja imesime mahlapulka. Hoppo vana must labrador Murphy lamas meie juures maas ja tukastas varjus.

      See oli juuli lõpupoole, peagu kaks kuud pärast seda jubedat laadapäeva ja umbes nädal enne Peki-Gavi sünnipäeva. Kõik hakkas jälle normaalseks muutuma ja ma olin rõõmus. Ma ei olnud just seda tüüpi laps, kellele meeldiksid ootamatud draamad ja põnevus. Ma olin – ja olen tänini – inimene, kellele meeldib rutiin. Isegi kui olin kaksteist, oli mu sokisahtel alati kenasti korras ja mu raamatud ning kassetid olid sätitud tähestiku järjekorras.

      Võib-olla oli asi selles, et kõiges muus valitses meie majas midagi kaosesarnast. Esiteks ei olnud maja lõpuni valmis. See oli jälle üks neid minu isa-ema ja teiste laste vanemate iseloomulikke erinevusi. Enamik mu kooliõdesid-vendasid elas ilusas moodsas majas, mille juures oli kena ruudukujuline aed, mis nägi kõigil ühesugune välja.

      Meie elasime koledas vanas Victoria-aegses majas, mille ümber olid pidevalt tellingud. Maja taga oli suur umbekasvanud aed, mille lõpuni ei õnnestunud mul iialgi teed murda, ja ülakorrusel oli vähemalt kaks tuba, kus läbi lae paistis taevas.

      Emps ja paps olid ostnud selle kapitaalremonti vajavana, kui ma olin päris väike. See oli kaheksa aasta eest ja minu arusaamist mööda vajas see ikka veel kõvasti remonti. Eluruumid olid enamvähem elamiskõlblikud. Aga esikus ja köögis oli seintel ainult krohv ning majas polnud ühtki vaipa.

      Ülakorrusel oli alles vana vannituba. Eelajalooline emailvann ühes püsielanikust ämblikuga, tilkuv kraanikauss ja iidvana kempsupott, mille kõrge loputuskasti küljes rippus pikk kett. Ei mingit dušši.

      Kaheteistaastasele lapsele oli see tapvalt piinlik. Meil polnud isegi elektrikaminat. Isa pidi päriselt õues halge raiuma, need tuppa tooma ja põlema panema. Nagu oleks elanud mingil kuradi keskajal.

      „Millal me maja lõpuks valmis saame?” küsisin ma mõnikord.

      „Ehitustööd nõuavad aega ja raha,” vastas paps.

      „Kas meil siis ei ole üldse raha? Emps on arst. Peki-Gav räägib, et arstid ajavad roppu raha kokku.”

      Paps ohkas. „Me oleme seda juba arutanud, Eddie. See СКАЧАТЬ