Kriidimees. C. J. Tudor

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Võib tunduda imelik, et mul on raha vaja. Ma teenin suhteliselt hästi, maja, kus ma elan, olen saanud emalt, ning ma olen kindel, et enamiku inimeste arvates tähendab see mugavat laenupriid elu.

      Kurb tõde on see, et maja on ostetud ajal, kui intressid olid kahekohalised, seda on laenuraha eest renoveeritud, ja eraldi laenu võtsime ka siis, kui isa olukord läks nii halvaks, et tema eest ei olnud enam võimalik kodus hoolt kanda.

      Mina ja ema elasime siin koos, kuni ta kohtas viis aastat tagasi Gerryt, joviaalset ekspankurit, kes otsustas kõik pikalt saata ja asuda elama Wiltshire’i oma kätega ehitatud ökomajja ning kõigega ise toime tulla.

      Ma ei ole sugugi Gerry vastu. Ma ei ole küll ka tema poolt, aga ta tunnukse ema õnnelikuks tegevat ja – kuivõrd meile meeldib valetada – see ongi põhiline. Oletan, et isegi neljakümne kahesena ei taha üks osa minust, et ema oleks õnnelik kellegi teise kui mu isaga. See on lapsik, ebaküps ja isekas. Ja selles olen ma tugev.

      Liiatigi, mu seitsmekümne kaheksa aastane ema ei hooli otse öeldes sittagi. Rääkides mulle, et ta kavatseb Gerryga kokku kolida, ei kasutanud ta täpselt neid sõnu, aga ma sain tagamõttest aru.

      „Ma pean sellest kohast eemale pääsema, Ed. Siin on liiga palju mälestusi.”

      „Sa tahad maja maha müüa?”

      „Ei. Ma tahan, et see jääks sulle, Ed. Kui siia natuke armastust panna, saab sellest ühele perekonnale suurepärane kodu.”

      „Ema, mul ei ole pruutigi, ammugi siis perekonda.”

      „Kunagi pole liiga hilja.”

      Ma ei vastanud.

      „Kui sa seda maja ei taha, siis müü see maha.”

      „Ei. Ma lihtsalt … Ma tahan lihtsalt, et sa oleksid õnnelik.”

      „Kellelt sa siis kirja said?” küsib Chloe, kõndides kohvimasina juurde ja endale tassitäit valades.

      Pistan selle oma hommikumantli taskusse. „Ei kelleltki tähtsalt.”

      „Oo. Salapärane.”

      „Mitte eriti. Lihtsalt … üks vana tuttav.”

      Ta ajab silmad suureks. „Veel üks? Oh sa! Sul tekib neid nagu seeni pärast vihma. Ma ei teadnudki, et sa oled nii populaarne.”

      Olen segaduses. Ja siis meenub mulle, et rääkisin talle oma tänasest õhtusöögikülalisest.

      „Pole vaja üllatust teeselda.”

      „Ma olengi üllatunud. Sinusuguse seltsimatu tegelase puhul on hämmastav, et sul on sõpru.”

      „Mul on sõpru, siinsamas Anderburys. Sa tunned neid. Gav ja Hoppo.”

      „Nemad ei loe.”

      „Miks?”

      „Sest nad ei ole päris sõbrad. Nad on lihtsalt inimesed, keda sa oled kogu elu tundnud.”

      „Kas see pole siis sõbra definitsioon?”

      „Ei, see on kolkaelu definitsioon. Need on inimesed, kellaga sa oled justkui kohustatud koos olema, sest sind seob nendega harjumus ja minevik, aga mitte tõeline soov koos olla.”

      Ta jutus on iva. Mõnes mõttes.

      „Ükspuha,” vahetan teemat, „ma parem lähen panen ennast riidesse. Pean kooli minema.”

      „Kas praegu pole mitte vaheaeg?”

      „Vastupidi üldlevinud arvamusele ei saa õpetaja töö otsa, kui koolis on suvevaheaeg.”

      „Ma ei teadnudki, et sa oled Alice Cooperi fänn.”1

      „Ma armastan selle naisterahva muusikat,” ütlen ma surmtõsiselt.

      Chloe naeratab ühe suupoolega, nii et tema mõneti ilmetu nägu muutub silmatorkavaks. Mõni naine ongi selline. Esmapilgul tavatu, isegi imeliku välimusega, aga üks naeratus või kerge kulmukergitus muudab ta täiesti teiseks.

      Küllap olen ma Chloesse pisut armunud, ehkki ma ei ole iialgi valmis seda tunnistama. Ma tean, et tema peab mind pigem kindlustunnet pakkuvaks onuks kui tulevaseks peikaks. Ma ei taha tekitada temas kimbatust, andes põhjust arvata, et suhtun temasse muul moel kui isaliku õrnusega.

      „Millal su teine vana tuttav tuleb?” küsib ta, istudes kohvitassiga laua taha.

      Lükkan tooli tagasi ja tõusen püsti. „Seitsme paiku.” Peatun hetkeks. „Sa oled meie seltsi oodatud.”

      „Ma arvan, et ma passin. Ei taha teie kohtingut ära rikkuda.”

      „Olgu nii.”

      „Aga võib-olla mõni teine kord. Selle järgi, mida ma olen tema kohta lugenud, paistab ta olevat huvitav tegelane.”

      „Jah.” Sunnin ennast naeratama. „„Huvitav” on üks võimalus teda kirjeldada.”

      Kool jääb mu kodust veerandtunnise tempoka kõnni kaugusele. Niisugustel päevadel nagu täna – mõnusalt soe kesksuvi, kerge pilvekihi tagant kumamas sinakas taevas – on see kosutav jalutuskäik. Üks võimalus mõtteid korrastada, enne kui tuleb tööga korralikult pihta hakata.

      Kooliajal kulub see marjaks ära. Paljud lapsed, keda ma õpetan, on nii-öelda keerulised. Minu lapsepõlves oleks neid kutsutud „väikeste väärakate kambaks”. Mõnel päeval pean oma vaimu ette valmistama, et nendega tegelda. Mõnel teisel päeval aitab ette valmistuda ainult sorts viina hommikukohvi sisse.

      Nagu paljud väikelinnad paistab ka Anderbury juhukülalisele maalilise elupaigana. Ohtrasti vanaaegseid munakivitänavaid, teepoode ja üsnagi kuulus katedraal. Kolmapäeviti ja laupäeviti tegutseb turg ning linnas on rohkesti ilusaid parke ja jõeäärseid radu.

      Pinna alla vaadates ilmneb, et need on kõigest turiste ahvatlevad virvatuled. Paljud töökohad on hooajalised ja tööpuudus on suur. Kaubanduskeskustes ja parkides logelevad kambakesi tülpinud noored. High Streetil kärutavad teismelised emad oma lõugavaid lapsi. Selles kõiges pole midagi uut, aga seda näikse olevat aina rohkem. Või on see üksnes minu tunne. Sageli ei kaasne eaga mitte elutarkus, vaid sallimatus.

      Jõuan Old Meadowsi pargini. Mu teismeaastate kolamispaik. See on minu päevist saati kõvasti muutunud. Siin on uus rulapark ja pargi teises otsas meie mängumaadel, kus me tavatsesime omakambaga jõlkuda, on nüüd moodne „rekreatsiooniala”. Seal on kiikumisköied ja suur liutoru ja trosslaskumise rada ja kõiksugu lahedat värki, millest meie ei osanud nooruses unistadagi.

      Imelikul moel on vana mänguplats alles, ehkki hüljatud ja lagunud. Turnimisraam on roostes, kiiged on võlli ümber puntras ja kunagi nii eredalt võõbatud puidust pöördkiige värv koorub ja narmendab ning sellele on soditud vanad grafitid, mille autorid on ammu unustanud, miks „Helen on lits” või miks pagana päralt oli vaja Andy W. nime ette süda joonistada.

      Seisatun viivuks seda vaatama ja mulle meenub:

      Lapsekiige nõrk kriuksumine, varahommikune СКАЧАТЬ