Teenijanna lugu. Margaret Atwood
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Teenijanna lugu - Margaret Atwood страница 8
Название: Teenijanna lugu
Автор: Margaret Atwood
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985342855
isbn:
Kirikusse me siiski ei lähe; seisatame jalgrajal, et kirikuaias ringi vaadata. Seal on endiselt vanad hauakivid – ilmast räsitud ja loomulikul teel mõranenud: neil on kujutatud pealuid koos ristatud sääreluudega, memento mori, täidlasi inglinägusid ja tiibadega liivakelli, meenutamaks meile sureliku kaduvust, ning juba hilisemast sajandist urne ja pajusid, mis leinama kutsuvad.
Hauakivide ja kirikuga pole nad jändama hakanud. See, mis neid solvab, on hilisem ajalugu.
Ofglen on langetanud pea nagu palvetades. Iga kord võtab ta sellise poosi. Mõtlen, et võib-olla on temagi kaotanud kellegi väga lähedase – mehe, lapse. Aga lõpuni ei suuda ma seda uskuda. Pean teda naiseks, kellele on väga tähtis kõik väline: see, kuidas miski paistab, on tähtsam kui see, mis on selle taga. Arvan, et ta teeb paljusid asju poosi pärast. Ega saa öelda, et ta ei pinguta.
Küllap minagi temale samasugune tundun. Kuidas siis teisiti?
Nüüd pöörame kirikule selja ja meie pilgule avaneb see, mida me tegelikult vaatama tulime: müür.
Ka müür on sadade aastate vanune või vähemalt rohkem kui saja-aastane. Nagu jalgteed, nii on seegi punasest telliskivist tehtud ja küllap ta omal ajal oli lihtne, ent ilus. Nüüd on väravatele pandud vahimehed ja müüri kohale püsti aetud metallpostidele on kinnitatud inetud uue aja tulvaprožektorid; müüri kõrval jookseb okastraat ja peal on tsemendi sisse vajutatud klaasikillud.
Sinna väravate taha ei lähe mitte keegi omal soovil. Nende vastu, kes püüavad välja pääseda, võetakse tarvitusele abinõud, kuigi seestpoolt on isegi müürini jõudmine elektroonilise häiresüsteemi tõttu peaaegu võimatu.
Peavärava kõrval kõlgub, nöör kaela ümber, kuus uut keha: neil on käed ette kokku seotud ja nende valgetesse kottidesse tõmmatud pead on õlale vajunud. Küllap oli täna hommikul meeste päästetseremoonia. Ometi ei kuulnud ma kirikukellade helinat. Aga võib-olla olen kõige sellega juba liiga harjunud.
Peatume mõlemad kui märguande peale, seisame ja vaatame noid kehasid. Sellest pole midagi, et me vaatame. Seda meilt just oodatakse: sellepärast nad müürile kõlkuma jäetaksegi.
Vahel on nad seal päevi, kuni uus partii välja pannakse – et võimalikult paljudel inimestel oleks võimalik neid näha.
Kehad ripuvad konksude küljes. Konksud ongi vaid selleks tellismüüri külge kinnitatud. Kõiki pole praegu ära kasutatud. Need konksud näevad välja nagu abivahendid kätetuile. Või nagu pikalilükatud ja külgvaates peaga terasest küsimärgid.
Vaatepildi muudavad kohutavaks pähe tõmmatud kotid – see on kohutavam, kui näod ise oleksid. Kotid muudavad inimesed nukkudeks, kellele pole veel nägusid pähe maalitud: nad on nagu hernehirmutised, mis osalt vastabki tõele, sest hirmutamiseks on nad ju välja pandud. Vahel tundub, nagu olekski neil pea asemel kott, kuhu on topitud mingit jahu- või tainataolist määratlemata ainet. Nii ilmne on peade raskus ja tühjus, see, kuidas gravitatsioonijõud neid allapoole kisub, ning pole enam elu, mis hoiaks neid püsti. Peadest on saanud lihtsalt nullid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.