Teenijanna lugu. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saatis suurema osa ajast mööda magamistoas: marthad rääkisid, et ta jõi. Tahtsin, et see komandöri naine oleks olnud teistsugune. Tahtsin kujutleda, et kui aeg, koht ja elu üldse oleks teine, siis meeldiks ta mulle. Aga oli päris selge, et ei tema poleks minule ega mina temale meeldinud.

      Naine kustutas pooleldi suitsetatud sigareti tema kõrval lambilauakesel olevas tiguornamendiga kaunistatud tuhatoosis. Ta tegi seda otsustavalt: üks vajutus ja lömastav pööre – mitte aga terve rida õrnu tupsutusi, mida eelistasid nii paljud naised.

      Mis minu abikaasasse puutub, sõnas ta, siis tema on see, kes ta on. Minu abikaasa nimelt. Ma tahan, et see sulle täiesti selge oleks. Meid lahutab vaid surm. Ja siis juba lõplikult.

      Jah, armuline proua, ütlesin ma, juba end unustades. Olid ajad, mil väikestele tüdrukutele tehti nukke, mis rääkisid, kui neid selja tagant nöörist tõmmata, ja ma tabasin end mõttelt, et minugi hääl on nagu ühetooniline nukuhääl. Küllap oli tal tahtmine mulle vastu vahtimist anda. Nemad võivad meid lüüa, pühakirigi lubab seda. Aga ühtegi eset ei tohi nad seejuures kasutada. Ainult paljast kätt.

      See on elu, mille eest me võitlesime, ütles komandöri naine, kes ei vaadanudki enam mulle otsa; ta oli äkki pööranud pilgu oma mõhnalistele, teemantidega kaunistatud kätele, ja ma teadsin, kus ma teda varem olin näinud.

      Esimest korda nägin teda televiisoris, olin siis kaheksane või üheksane. Pühapäevahommikuti, kui ema kaua magas ja mina vara üles tõusin, läksin tavaliselt ikka ema töötuppa ja vaatasin multifilme otsides kõik kanalid läbi. Vahel, kui ma neid ei leidnud, vaatasin „Usuõpetuse tundi arenevale hingele”, kus lastele jutustati piiblilugusid ja lauldi kirikulaule. Ühe naise nimi oli Serena Joy. Ta oli esimene sopran. Tuhkblond väike nöbinina, kes oma tohutud sinisilmad kirikulaule lauldes üles pööras. Ta oskas üheaegselt nii naerda kui ka nutta; nagu märguande peale võis tal pisar või kaks kaunilt üle põse veereda, samal ajal kui ta hääl värelevalt, aga kindlalt kõrgemaid noote võttis. Pärastpoole hakkas ta ka teistsuguste asjadega tegelema.

      Naine, kes minu ees istus, oli Serena Joy. Või oli kunagi olnud. See muutis asja hullemaks, kui olin kartnud.

      4

      Kõnnin mööda kruusateed, mis nagu juukselahk majataguse muruplatsi kaheks jaotab. Öösel on sadanud, mõlemale poole jääb märg rohi, õhk on niiske. Tunnistuseks maa viljakusest näen siin-seal vihmausse, kes on päikese kätte jäänud ja nüüd juba poolsurnud; nad on roosad ja vetruvad nagu huuled.

      Avan valge varbaia värava ja lähen majaesist muruplatsi selja taha jättes peavärava poole. Üks majapidamisse määratud kaitsemeestest peseb garaažiteel parajasti autot. Järelikult on komandör majas; ta on kusagil oma tubades, mis jäävad söögitoa taha – seal veedab ta ilmselt suurema osa oma ajast.

      Maja ees seisab Whirlwind, väga kallis auto, parem kui Chariot ja palju parem kui kogukas ja praktiline Behemoth. Loomulikult on suur voolujooneline auto musta värvi – prestiiži ja surnuvankri värvi. Andunult poleerib juht teda seemisnahatükiga. Vähemalt midagi, mis on jäänud vanaviisi – see, kuidas mehed häid autosid silitavad.

      Juhil on seljas vormiriided, mida kannavad kaitsemehed, müts peas on aga lõbusasti viltu lükatud ja käised küünarnukini üles kääritud – nii on näha tema mustade karvadega päevitunud käsivarred. Suunurgas on tal sigaret, mis annab tunnistust sellest, et temalgi on, millega mustal turul äri teha.

      Ma tean selle mehe nime: Nick. Tean sellepärast, et olen kuulnud, kuidas Rita ja Cora temast räägivad; kord kuulsin ka, kuidas komandör talle ütles: Nick, mul ei lähe enam autot vaja.

      Juht elab meie majas, garaaži kohal. Ta on madalamat klassi mees: talle pole naist ette nähtud, ei ainsatki. Ta ei kuulu nomenklatuuri: tal on mõni viga küljes või siis puuduvad sidemed. Aga ta käitub, nagu ei teaks ta seda või ei lähe see talle lihtsalt korda. Ta on liiga hooletu, ta pole piisavalt orjalik. Võib-olla on tegu rumalusega, aga ma ei usu seda. Vanasti öeldi sellise inimese kohta, et midagi on viltu, ta käib kõigest üle nagu kalalõhn; või et lõhna järgi otsustades on siin kusagil surnud rott. Sobimatu nagu halb lõhn. Tahtmatult mõtlen, et milline võib küll tema tegelik lõhn olla. Ei kala, ei lagunevat rotti meenutav – hoopis päevitunud ja päikese käes higiseks tõmbunud õrnalt suitsuse naha lõhn. Hingan sügavalt sisse ja ohkan.

      Nick vaatab mulle otsa ja me pilgud kohtuvad. Tal on prantslase nägu: kõhn, tujukas, siledaid kohti esiletõstvalt nurgeline; naerdes tekivad suu ümber kurrud. Mees tõmbab viimase mahvi, laseb sigaretil garaažiteele kukkuda ja astub sellele jalaga peale. Siis hakkab ta vilistama. Ja pilgutab mulle silma.

      Langetan pea, pööran seda nii, et valged tiivad mu näo varjavad, ja jätkan teed. Ta riskis praegu, aga mille nimel? Mis siis, kui ma tema peale kaeban?

      Võib-olla ta lihtsalt näitas üles sõbralikkust. Võib-olla pani ta tähele mu näoilmet ja mõistis seda omamoodi. See, mida ma tegelikult tahtsin, oli ju sigaret.

      Võib-olla kontrollis ta, kuidas ma reageerin.

      Võib-olla on ta „silm”.

      Teen peavärava lahti ja panen selle enda järel kinni; vaatan maha, aga mitte tagasi. Kõnnitee on laotud punastest tellistest. Sellele ristküliku-maastikule pöörangi kogu tähelepanu – seal, kus talv on maad kümneid kordi kohrutanud, on tee kergelt laines. Kivide värv on vana, ometi mõjub see värske ja puhtana. Kõnniteed hoitakse praegu palju puhtamad kui vanasti.

      Lähen tänavanurgani ja jään seal ootama. Vanasti ma ootamist ei talunud. Tädi Lydia ütles, et ka need, kes ainult seisavad ja ootavad, täidavad oma kohust. Ta laskis meil selle meelde jätta. Veel ütles ta, et kaugeltki kõik ei tule sellega toime. Nii mõnigi teist kukub kuivanud mullale või okastele. Nii mõnigi teist ei ole sügavalt juurdunud. Lõua otsas oli tal suur sünnimärk, mis rääkimise taktis üles-alla liikus. Ta ütles, et mõelge enestele kui seemnetele, ning seejuures muutus ta hääl lipitsevaks ja vandeseltslaslikuks nagu nende naiste hääl, kes vanasti lastele balletitunde andsid ja ikka ütlesid: tõstame nüüd käed üles ja kujutame ette, et oleme puud.

      Ma seisangi tänavanurgal ja kujutan ette, et olen puu.

      Tellistest kõnniteel tuleb minu suunas üks punane kogu; ka tema nägu varjavad valged tiivad – see on isikupäratu punase rüüga naine, kel on korv käes. Ta jõuab minuni ning me silmitseme valgete tanutiibade varjust teineteise nägu. Tema see on.

      „Õnnistatud olgu vili,” ütleb ta mulle meietaolistele ette nähtud tervituse.

      „Olgu jumal helde,” vastan samuti ettenähtud sõnadega. Pöördume minekule ja läheme mööda suurtest majadest, ikka kesklinna poole. Sinna on meil lubatud minna ainult kahekesi. See kõlab küll absurdselt, aga nii olevat me kaitstud; kindlalt kaitstud oleme me nagunii. Tõde on, et tema peab minu ja mina tema järele valvama. Kui mõnel meie päevasel käigul peaks midagi juhtuma ja üks meist võrgust välja libiseb, siis jääb teine vastutama.

      See naine on olnud minu kaaslaseks kaks viimast nädalat. Ma ei tea, mis eelmisega juhtus. Ühel heal päeval teda lihtsalt enam ei tulnud, tuldi tema asemel. Selliste asjade kohta küsimusi ei esitata, sest tavaliselt ei tee vastused sind kuigivõrd targemaks. Või mida olekski vastata?

      Ta on veidi tüsedam kui mina. Tal on pruunid silmad. Tema nimi on Ofglen, ja see ongi peaaegu kõik, mida ma temast tean. Silmad vaguralt maha löödud, punastes kinnastes käed kokku surutud, liigub ta väikeste tippivate sammudega nagu tagajalgadel kõndima õpetatud siga. Ta ei ole meie käikude ajal kunagi öelnud midagi, mida võimud vähegi keelaks, aga ega mina teistsugune ole. Võib-olla on ta tõsiusklik, teenijanna selle sõna sügavamas СКАЧАТЬ