Ülima õnnelikkuse kogudus. Arundhati Roy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arutust loomade suhtes. Mitte ükski tema õrnadest tunnetest loomade vastu ei takistanud tal aga aplalt liha söömast. Vähemalt kaks korda aastas viis Anjum ta Purana Qilas, Vanas fordis, asuvasse loomaaeda, et külastada sealseid ninasarvikuid, jõehobusid ja Zainabi lemmiktegelast, pisikest Borneolt pärit beebigibonit.

      Paar kuud pärast seda, kui Zainab võeti vastu KGB-sse (Kindergarten, sektsioon B), Daryahanjis asuvasse lasteaeda Noored Pungad –tema ametlikeks vanemateks märgiti Saqib ja tema naine –, tuli tavaliselt tugeval Küünisrotil rinda pista pikema haiguste perioodiga. Haigused ei olnud tõsised, kuid olid visad kaduma ja kurnasid last, iga haigus muutis teda järgmise suhtes haavatavamaks. Malaariale järgnenud gripile järgnes kaks eraldiseisvat viiruslikku palavikku, üks leebe, teine muret tekitav. Anjum hoolitses murelikult kasutul viisil lapse eest ega pannud tähele nurinaid, et on jätnud unarusse oma Khwabgah’ kohustused (mis olid selleks ajaks peamiselt administratiivsed ja juhtivad), ning põetas Küünisrotti nii ööl kui ka päeval üha kasvava salajase paranoiaga. Ta jõudis kindlale arusaamisele, et keegi, kes tema (Anjumi) head õnne kadestas, oli Zainabi ära neednud. Tema kahtlusenool osutas kindlalt Saeeda poole, kes oli suhteliselt uus Khwabgah’ liige. Saeeda oli Anjumist palju noorem ja oli Zainabi kiindumusavalduste teiseks lemmiksihiks. Ta oli lõpetanud kooli ja oskas inglise keelt. Mis veel tähtsam, ta oskas rääkida uue aja keelt – ta oskas kasutada termineid cis-mees ja N-stM-ks ja M-stN-ks ning viitas endale intervjuudes kui transinimesele. Anjum pilkas aga kõike seda, mida nimetas mõnitavalt trans-frantsiks, ja nõudis kangekaelselt, et temale viidatakse kui hijra’le.

      Nagu paljud teisedki noorema põlvkonna esindajad, nii suutis ka Saeeda hõlpsasti kanda vaheldumisi traditsioonilist salwar kameez’i ja Lääne rõivaid: teksaseid, seelikuid, õlapaelteta kaela ümber seotud pluuse ja kleite, mis jätsid paljaks ta kaunilt lihaselise selja. Kõik, mis tal kohalikust hõngust ja vana maailma võlust puudu oli, tegi ta enam kui tasa moodsa maailma mõistmise, seaduste tundmise ja oma seotusega võrdõiguslikkuse rühmitustega (ta oli kahel konverentsil isegi kõnelejana üles astunud). Kõik see tõstis ta Anjumiga võrreldes hoopis teise liigasse. Lisaks oli Saeeda tõuganud Anjumi ka meediakajastuses esikohalt. Välismaised ajalehed olid nooremat põlvkonda eelistades vana eksootika hüljanud. Eksootika ei sobinud Uue India kuvandiga – tuumariigi ja rahvusvahelise rahastuse tärkava sihina. Ustad Kulsoom Bi, vana kaval rebane, oli nende muutuste osas tähelepanelik ja mõistis nendest Khwabgah’le kasvavat kasu. Niisiis oli Saeeda, kel puudus küll staažikus, tihedas rebimises Anjumiga, sest polnud teada, kummast neist saab Khwabgah’ uus ustad, kui ustad Kulsoom Bi peaks otsustama võimust loobuda – ta ei paistnud sellega aga kiirustavat, täpselt nagu Inglismaa kuningannagi.

      Ustad Kulsoom Bi oli ikka veel Khwabgah’ peamine otsuste langetaja, kuid ta ei olnud selle igapäevastes toimetustes enam aktiivselt tegev. Nendel hommikutel, kui artriit talle muret valmistas, aidati ta siseõuel charpai’le, lamamisalusele, et ta saaks päikese käes peesitada, tema kõrval laimi- ja mangohoidised ning ajalehtedele laiali puistatud nisujahu, et nõnda jahumardikatest lahti saada. Kui päike liialt kõrvetama hakkas, naasis ta tuppa, et lasta oma jalgu masseerida ja kortse sinepiõliga määrida. Ta riietus nüüd mehe kombel, kandes pikka kollast tuunikat, kurta’t, – kollast seetõttu, et oli hazrat Nizamuddin Auliya jünger – ja ruudulist sarongi. Ta keeras oma õhukesed, vaevalt peanahka katvad valged juuksed kuklasse tillukesse krunni. Mõnel päeval tuli talle külla tema vana sõber Haji Mian, kes müüs veidi kaugemal tänaval sigarette ja paan’isid, kaasas nende kõigi aegade lemmikfilmi „Mughak-e-Azam’i” helikassetid. Nad teadsid mõlemad filmi iga laulu ja iga dialoogi rida peast. Seepärast laulsid nad ja kõnelesid koos kassetiga. Nad uskusid, et mitte keegi ei suuda enam kunagi niimoodi urdu keeles kirjutada ja et mitte ükski näitleja ei suuda enam kunagi korrata Dilip Kumari väljenduslaadi ja esitusmaneeri. Mõnikord mängis ustad Kulsoom Bi imperaator Akbari ja tema poega, prints Salimi, filmi kangelast, ning Haji Mian Anarkalit (Madhubalat), orjatüdrukut, keda prints Salim oli armastanud. Mõnikord vahetasid nad rolle. Nende ühine etendus kujutas tegelikult – enam kui miski muu – kadunud hiilguse ja sureva keele peiesid.

      Ühel õhtul oli Anjum üleval oma toas ja oli asetamas parasjagu Küünisroti kuumale otsaesisele külma kompressi, kui kuulis siseõuelt lärmi: tugevnenud hääli, jooksvaid samme, karjuvaid inimesi. Tema esimene instinkt oli oletus, et puhkenud on tulekahju. Seda juhtus tihti: tänavate kohal rippuval hiiglaslikul katmata elektrikaablite sasipuntral oli kombeks ootamatult leekidesse lahvatada. Ta kahmas Zainabi sülle ja jooksis trepist alla. Kõik olid kogunenud ustad Kulsoom Bi toas teleri ette, nende nägusid valgustas värelev telerivalgus. Üks reisilennuk oli lennanud kõrghoonesse. Pool sellest ulatus ikka veel majast välja, rippudes õhus nagu ohtlik katkine mänguasi. Hetke pärast lendas naaberhoonesse teine lennuk ja muutus tulekeraks. Khwabgah’ tavaliselt jutukad elanikud vaatasid hauavaikuses, kuidas kõrged hooned liivasammaste kombel kokku varisesid. Suits ja valge tolm kattis kõike. Isegi tolm nägi teistsugune välja – puhas ja võõrapärane. Tillukesed inimesed hüppasid kõrghoonetest välja ja liuglesid alla nagu tuhakübemed.

      See ei olnud film, ütlesid Televisiooni Inimesed. See juhtus päriselt. Ameerikas. Linnas nimega New York.

      Khwabgah’ ajaloo pikim vaikushetk katkes lõpuks sügavmõttelise küsimusega.

      „Kas nad räägivad seal urdu keelt?” tahtis Bismillah teada. Keegi ei vastanud.

      Toas valitsev šokk tungis Zainabisse ja ta ärkas oma palavikulisest unest ainult selleks, et sukelduda otsemaid järgmisesse. Ta ei teadnud midagi telerikordustest ning luges seetõttu kokku kümme lennukit, mis lendasid kümnesse hoonesse.

      „Kokku kümme,” teatas ta kainelt oma uues Noorte Pungade inglise keeles ja surus siis oma priske palavikulise põse tagasi selle õigele kohale Anjumi kaela vastas.

      Zainabi peale pandud needus oli muutnud kogu maailma haigeks. See oli tugev sifli jaadu, must maagia. Anjum heitis salajase kõrvalpilgu Saeedale, et näha, kas ta tähistas häbematult oma edu või teeskles süütut. Kaval nõid tegi näo, nagu oleks ta sama šokeeritud kui kõik teised.

      Detsembriks oli Delhi vanalinn ujutatud üle afgaani peredest, kes põgenesid nende taevas hooajaväliste sääskedena pininal laulvate sõjalennukite ja terasvihmana langevate pommide eest. Muidugi oli suurtel poliitikutel (kelle hulka kuulusid vanalinnas kõik poepidajad ja usujuhid) olemas oma teooriad. Ülejäänud inimeste puhul ei saanud aga keegi päris täpselt aru, kuidas olid nad seotud Ameerika kõrghoonetega. Kuidas nad saidki seda teada? Kes teadis peale Anjumi, et selle holokausti Vaimseks Juhiks ei olnud mitte Osama bin Laden, Terrorist, ega George W. Bush, Ameerika Ühendriikide President, vaid palju võimsam, palju salakavalam jõud: Saeeda (endine Gul Mohammed), Khwabgah’ elanik, Gali Dakotan, Delhi, 110006, India.

      Selleks et mõista paremini poliitikaid, mis kehtisid Duniya’s, kus Küünisrott pidi üles kasvama, ning ka selleks, et neutraliseerida või vähemalt ennetada haritud Saeeda sifli jaadu’t, hakkas emme hoolikalt ajalehti lugema ja jälgima telerist uudiseid (iga kord, kui teised lubasid tal seebiooperite asemel midagi muud mängima panna).

      Lennukid, mis olid Ameerikas kõrghoonetesse lennanud, muutusid Indias paljudele õnnistuseks. Riigi Poeet-Peaminister, Atal Bihari Vajpayee, ja mitmed tema kauaaegsed ministrid kuulusid ühte vanasse organisatsiooni, mille liikmed uskusid, et India on peaasjalikult hinduistlik riik ja et India peaks kuulutama end hinduvabariigiks, täpselt nagu Pakistan oli kuulutanud end islamivabariigiks. Mõned Organisatsiooni toetajad ja ideoloogid imetlesid avalikult Hitlerit ja võrdlesid India moslemeid Saksamaa juutidega. Kui moslemitevastane vaenulikkus hakkas äkki kasvama, jäi Organisatsioonile mulje, nagu oleks kogu maailm nende poolel. Poeet-Peaminister kandis ette susistava kõne, mis oli ilmekas, kuid pikitud täis pikki pause, kus ta mõttelõnga kaotas – seda juhtus üpris tihti. Ta oli vana mees, kuid heitis noore mehe kombel kõneledes pead kuklasse, nagu mõni 1960. aastate Bombay filmistaar. „Musulman, ei meeldi talle keegi Muu,” ütles ta poeetiliselt СКАЧАТЬ