Ülima õnnelikkuse kogudus. Arundhati Roy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hingata. Noil päevil oli linnas olnud veel olemas selline asi nagu värske õhk, rääkis Anjum Zainabile. Ent kui nad jõudsid Defence Colony viadukti keskele – toona oli see linna ainus viadukt –, hakkas vihma sadama. Ja mida saab küll keegi teha, kui viaduktil olles vihma sadama hakkab?

      „Peab edasi kõndima,” ütles Zainab seepeale täiesti mõistlikul täiskasvanulikult toonil.

      „Täpselt nii. Kõndisime niisiis edasi,” ütles Anjum. „Ja mis siis juhtus?”

      „Siis tahtsid sa minna soo’le!”

      „Siis tahtsin ma minna soo’le!”

      „Aga sa ei saanud peatuda!”

      „Ma ei saanud peatuda.”

      „Pidid edasi kõndima!”

      „Pidin edasi kõndima.”

      „Seepärast tegime häda oma ghagra’sse!” hüüdis Zainab, sest oli selles vanuses, kui kõigi lugude peamiseks mõtteks või ehk isegi kogu mõtteks oli sittumine, kusemine ja peeretamine.

      „Täpselt nii ja see oli maailma parim tunne,” ütles Anjum, „olla vihmast läbimärg sellel suurel inimtühjal viaduktil, kõndida läbi hiiglasliku reklaamplakati alt, millel märg naine end Bombay Dyeingi firma rätikuga kuivatas.”

      „Ja rätik oli sama suur kui vaip!”

      „Sama suur kui vaip, jah.”

      „Ja siis sa küsisid sellelt naiselt, kas sa võid tema rätikut laenata, et end kuivatada.”

      „Ja mida naine vastas?”

      „Ta ütles, Nahin! Nahin! Nahin!”

      „Ta ütles, Nahin! Nahin! Nahin! Ja saime siis läbimärjaks ja kõndisime muudkui edasi …”

      „Garam-garam (soe) soo mööda su thanda-thanda (külmi) jalgu alla jooksmas!”

      Zainab jäi sel hetkel peaaegu alati magama, suul naeratus. Iga väiksemgi viide raskustele ja õnnetustele tuli Anjumi lugudest eemaldada. Zainab jumaldas seda, kui Anjum moondas end nooreks seksikaks sireeniks, kes oli elanud muusikat ja tantsu täis sädelevat elu, kandnud oivalisi kleite, küüned värvitud, teda ümbritsemas trobikond imetlejaid.

      Nõnda hakkas Anjum just seesugustel viisidel Zainabile meelehead pakkudes oma elu lihtsama ja õnnelikumana taaslooma. Kuid seesama taasloomine hakkas muutma ka Anjumi ennast lihtsamaks ja õnnelikumaks inimeseks.

      Viadukti loost oli jäetud välja näiteks fakt, et see leidis aset 1976. aastal, Indira Gandhi poolt väljakuulutatud ja kakskümmend üks kuud kestnud eriolukorra haripunktis. Peaministri ärahellitatud noorem poeg Sanjay Gandhi, kes juhtis Noorte Kongressi (valitseva partei noortele suunatud tiiba) ja valitses enam-vähem kogu riiki, kohtles seda justkui oma isikliku mänguasjana. Kodanikuõigused olid ajutiselt peatatud, ajalehed allusid tsensuurile ja elanikkonna kontrollimise loosungi all saadeti tuhandeid mehi (peamiselt moslemeid) laagritesse, kus neid sunniviisiliselt steriliseeriti. Uus seadus – sisejulgeoleku säilitamise seadus – võimaldas valitsusel arreteerida keda tahes. Vanglad olid täis ja Sanjay Gandhi väike järgijaskond oli saadetud tavaelanikkonna hulka tema käsku ellu viima.

      Viadukti loo toimumise ööl ajas politsei laiali selle peo – pulmapeo –, kuhu Anjum ja tema kolleegid olid kohale ilmunud. Peo korraldaja ja kolm külalist arreteeriti ja viidi politseifurgoonides minema. Mitte keegi ei teadnud põhjust. Arif, selle furgooni juht, kes oli Anjumi ja tema seltskonna kohale toonud, püüdis oma reisijaid autosse toppida ja põgeneda. Selle häbematuse eest löödi puruks ta vasaku käe sõrmenukid ja parema jala kederluu. Tema reisijad tiriti Matadori furgoonist välja, neile virutati jalaga tagumikku, nagu oleksid nad tsirkuseklounid, ja neil kästi jalga lasta, joosta kogu tee koju, kui nad ei taha, et neid prostitutsiooni ja siivutuse eest arreteeritaks. Nad jooksid näljaste vaimude kombel hirmust pimesi läbi öö ja piitsutava vihma, nende jumestus jooksmas palju kiiremini, kui seda suutsid nende jalad, nende läbiligunenud riided piirasid nende samme ja pidurdasid nende kiirust. Muidugi oli see hijra’de jaoks harilik alandus, ei midagi ebatavalist ega midagi võrreldes nende kannatustega, mida teised inimesed pidid nende kohutavate kuude jooksul taluma.

      See ei olnud midagi, aga oli siiski miski.

      Vaatamata Anjumi toimetustele olid viadukti loos säilinud mõned tõeelemendid. Näiteks sadas sel ööl tõesti. Ja Anjum kuses tõesti joostes. Defence Colony viaduktil oli tõesti olnud Bombay Dyeingi firma rätikuid reklaamiv tahvel. Ja reklaamil kujutatud naine oli keeldunud tõesti kategooriliselt nendega oma rätikut jagamast.

•

      Aasta enne Zainabi kooliikka jõudmist hakkas ta emme teda selle sündmuse jaoks ette valmistama. Ta külastas oma vana kodu ja toimetas oma venna Saqibi loal Mulaqat Ali raamatute kogu Khwabgah’sse. Teda võis tihti näha mõne avatud raamatu ees (mitte koraani) rätsepaistmes istumas, huuled vaikselt liikumas, kui ta näpuga lehel järge ajas, või silmad kinni edasi-tagasi õõtsumas, kui ta just loetud teksti peale mõtles või oma mälu soodes sumpas, et leida sealt midagi, mida ta oli kord teadnud.

      Kui Zainab sai viieaastaseks, viis Anjum ta ustad Hameedi juurde, et ta saaks alustada laulutundidega. Esimesest hetkest alates oli aga selge, et muusika ei olnud tüdruku kutsumus. Ta niheles õnnetult tundide ajal ja tabas valesid noote nii eksimatult, et see kujutas juba omaette oskust. Kannatlik, heasüdamlik ustad Hameed raputas pead, justkui häiriks teda mõni kärbes, ja täitis suu leige teega, hoides samal ajal harmooniumi klahve all, mis tähendas, et ta soovis, et õpilane uuesti prooviks. Nendel harvadel juhtudel, kui Zainab suutis jõuda kuskile õige noodi lähedusse, noogutas ustad Hameed rõõmsalt ja ütles: „That’s my boy!” – ta oli õppinud fraasi ära Cartoon Networkis näidatavast „Tom ja Jerry show” multikast, mida ta armastas ja koos lastelastega vaatas (nad õppisid ingliskeelses koolis). See oli tema kõrgeim kiiduavaldus, olenemata õpilase soost. Ta ei kinkinud seda Zainabile sellepärast, et tüdruk oli selle ära teeninud, vaid austusest Anjumi ja mälestuse vastu, kui kaunilt oli naine (või õigemini poiss, kui ta oli olnud veel Aftab) laulnud. Anjumi pealael olevast avast pärinev kõrge putukalik pinin ilmus taas kuuldavale, olles seekord diskreetseks abiliseks, mis püüdis Zainabi isemeelset häält korrigeerida ja õigel kursil hoida. Sellest ei olnud kasu. Küünisrott ei osanud laulda.

      Ilmnes, et Zainabi tõeliseks kireks olid loomad. Ta oli vanalinna tänavate hirmuvalitseja. Ta tahtis vabastada kõik poolkiilad ja poolsurnud valged kanad, kes olid surutud lihunikeärides räpastesse üksteise otsa laotud puuridesse, vestelda iga kassiga, kes tema eest läbi sähvatas, ja viia koju kõik kodutute kutsikate pesakonnad, kelle ta avatud kanalisatsioonikanalites jooksvas veres ja rapetes püherdamast leidis. Ta ei kuulanud, kui talle öeldi, et koerad olid moslemite jaoks ebapuhtad – najis – ja neid ei tohtinud puutuda. Ta ei kohkunud tagasi suurte turtsakate rottide ees, kes tõttasid mööda sedasama tänavat, millel ka Zainab pidi iga päev kõndima, kuid ta ei paistnud kuidagi harjuvat sellega, kui nägi punti seotud kollaseid kanajalgu, otsast saetud kitsesõrgi, püramiidiks laotud kitsepäid pimedate jõllitavate siniste silmadega ja pärlvalgeid kitseajusid, mis tarretise kombel suurtes metallkaussides võdisesid.

      Lisaks oma lemmikloomast kitsele, kes oli tänu Zainabile elanud ilma tapale minekuta üle rekordilised kolm id ul-adha püha, ohverduspüha, hankis Anjum talle ka ilusa kuke, kes vastas oma uue perenaise tervitavale kallistusele tigeda nokahoobiga. Zainab nuttis valjult, rohkem südamevalust kui haiget saamisest. Nokahoop taltsutas teda, kuid tema armastus linnu vastu ei kahanenud. Iga kord, kui talle tuli peale Kukearmastus, mähkis ta käed ümber emme põlvede, pöörates aeg-ajalt pead, СКАЧАТЬ