Ükski pere pole saar. Anja Wikström

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Päev pärast meie saabumist pakuvad Axeli vanemad, et õhtul võiks grillida. Tülitseme selle üle oma punases majakeses, kui arvame, et nemad pealt ei kuule.

      “Ma ei saa aru, miks sulle grillida ei meeldi. See on ju nii lahe,” ütleb Axel.

      Aga mina muretsen, et My väsib ära ja hakkab vinguma ja tal läheb kõht tühjaks, sest grillimine võtab aega, aga My tahab süüa. Siis on tal pärast jällegi söömiseks kõht liiga täis ja seejärel on ta magamajäämiseks liiga näljane. Ja nii lähebki.

      Kui me laua ümber istume, on kell viie asemel pool kaheksa ja My on endal ajutiselt kõhu täis söönud. Axel hoiab teda süles ja Barbro pahvatab:

      “Aga nüüd ei saa ju Axel üldse süüa. Toit jahtub ära.”

      Isegi kui me Myd kordamööda hoiame, on pidevalt sama jutt. Kui Axel sööb ja mina Myd hoian, siis on vaikus majas. Niipea kui Axel sõrmeotsagi liigutab: “Vaene Axel.”

      Kui me magamaminekuks külalistemajja jõuame, valan ärrituse välja.

      “Sina ise tahtsid siia sõita,” tuletab Axel mulle meelde. “Ma ei pea sööma. See ei ole minu jaoks oluline. Ma võin igal õhtusöögil Myd süles hoida, kui sa tahad.”

      “Asi pole üldse selles. Asi on selles, et mina ei ole piisavalt hea. Nad ei suuda sellega leppida, et mina ei tee sama palju kui Barbro. Nad ei saa aru, miks sina varsti koju jääd. Nad ei näe, et me jagame ka kõiki muid ülesandeid.”

      “Jama jutt.”

      Miks me siia sõitsime, mõtlen ma. Selleks, et My näeks merd ja lilli. Puid ja mesilasi. Sest me tahtsime pakkuda talle tõelist suve ja mitte ainult heitgaase. Vanaisa ja vanaema. Et me saaksime omavahel suhelda. Asjad ei lähe niimoodi. Axel aitab Åkel puutööd teha ja mina lähen Myga mere äärde. Axel käib Åkega saunas ja mina panen Myd magama.

      Koju sõidame plaanitust nädal aega varem.

      KUI MY SAAB üheksa kuud vanaks ja suvi hakkab otsa saama, teatan ma, et kahetsen.

      “Ma ei taha tööle minna. Ma ei taibanud, et ta on veel nii väike. Ma ei teadnud, et ta on ikka veel rinnalaps.”

      “Aga nüüd võõrutame ta ju ära,” vastab Axel.

      Ta on juba peaaegu kolm kuud kodus olnud. Võimalus, et ta tagasi tööle läheb, ei tule kõne allagi. Ta ei taha. Talle meeldib ta töö, aga talle meeldib My rohkem. Ja ta on selle järele igatsenud. Oodanud, et mina tööle läheksin. Juba enne My sündi panime selle paika. Me oleme kokku leppinud. Töö juures, omavahel.

      Tundub irooniline, et see, mille pärast ma aastaid enne emaks saamist muret tundsin, oli võrdõiguslikkuse küsimus. Mis saab minu niinimetatud karjäärist. Ma olin selle pärast lausa nii mures, et jaotasin terve vanemapuhkuse juba enne My sündi ära. Kuus kuud mulle, kuus Axelile ja kolm meile ühiselt.

      Nüüd pumpan piima välja ja nutan. Nutan ja pumpan.

      “Sa ei pea pumpama. See on õudne pläkerdamine. Äkki läheks ainult tavalise toidu peale üle,” ütleb Axel.

      Nädal enne seda, kui ma tööle tagasi lähen, käime jälle polikliinikus. My peab käima üheksa kuu kontrollis ja jälgima pilguga heli. See test peaks kindlaks tegema kuulmisvaegust ja autismi. Ma tahaksin õe käest nii palju küsida, aga kust alustada? Laste arengut käsitlevate raamatute järgi on My kogu aeg sammu võrra ees. Ta ei rooma põlvili, vaid käte ja jalgade peal, räägib vara, teeb kõike vara. Aga küsida tahan ma muu kohta. Näiteks selle kohta, et ta magab nii vähe. Vähem kui ükski teine nendest lastest, kellega me kohtume. Ja uinumine võtab kaua aega. Me paneme teda magama mitu tundi. Minus tekitab küsimusi see, et ta kardab nii paljusid asju. Kardab vett, valju häält ja teisi inimesi. Aga ma ei küsi midagi. Õde on seesama, kes juhendas beebide massaaži. Kui ta My parema kõrva juures kellukest helistab ja My pead ei pööra, hoian ma hinge kinni. Aga õde helistab lihtsalt üha uuesti ja uuesti. Kolmandal korral keerab My pead kellukese poole, test on läbitud ja me läheme koju.

*

      Vanemapuhkuse ajal palusin ma end teisele töökohale üle viia. Juba teist korda lühikese aja jooksul ja samas firmas. Ma tulin sinna tööle tootejuhiks. Tol aastal sõitsin ma terve maailma risti ja põiki läbi, Sydney, San Francisco, Indianapolis, Brüssel, Berliin ja London. Aga kui ma lapseootele jäin, palusin ametikohta muuta, ja siis rasedus katkes. Järgmise raseduse ajal, kui ma Myd ootasin, oli mul turundusosakonnas ajutine ametikoht. Seekord olen ma palunud võimalust minna tööle meditsiiniosakonda, kuhu ma tegelikult tahtsin juba alguses. Ma loodan, et uus töö toob kaasa vähem reise või vähemalt harvem välisreise.

      Aga pärast sissejuhatavat kohtumist tulevase ülemusega, nädal enne seda, kui ma peaksin peale hakkama, ei saa ma und. Laman voodis ja rehkendan, aga rehkendused ei vii kuhugi. Ma pean käivitama uuringu, mis hõlmab 50 keskust üle kogu Rootsi. Kõiki haiglaid tuleb enne jõule külastada, mõnda kaks korda. Süda peksab rinnus. Neli kuud, 80 päeva, kui terve detsember juurde arvata. Ees ootab palju pikki päevi Myst eemal, nii palju saan ma aru.

      Ning juba esimesel tööpäeval teatab ülemus, et me sõidame järgmisel nädalal Inglismaale koolitusele. Ülejärgmisel nädalal sõidame Lissaboni, kaheks ööks.

      “Küll me hakkama saame,” ütleb Axel. “Eks ju, kullake?”

      Nii juhtubki, et mina istun Londoni lähistel Erl Woodis ja kuulan mittemidagiütlevat ettekannet, kummis ja valutavate rindadega, kui Axel saadab MMS-i, millel on jäädvustatud My esimesed sammud. Äsja üheksakuuseks saanuna kõnnib ta kindlatel jalgadel üle elutoapõranda.

      Ma ei oska autot juhtida, aga load mul on. Päev pärast seda, kui ma juhieksami sooritasin, läks vana auto katki ja pärast seda ei ole ma rooli taha istunud. Juhiloa sain üle noatera, kuigi sõitsin parklatasku asemel poolenisti kõnniteele, kui eksamiring läbitud oli. Istun autosse alles nüüd, kolm aastat hiljem. Autoga tööle ja koju sõitmine annab mulle iga päev juurde peaaegu terve tunni koos Myga. Selle lisatunni nimel olen kõigeks valmis. Näiteks autoga läbi Stockholmi südalinna sõitmiseks.

      Esimesel korral sõidavad Axel ja My minuga kaasa ja hüppavad Hornsgatanil välja, kui ma olen Söderledeni tunneli ja reavahetusega hakkama saanud. Ma istun elus esimest korda päris üksinda autos. Pärastlõunal, kui ma Söderledeni tunnelist välja veeren ja Södermalmi idaossa jõuan, helistan ma Axelile, kes jookseb välja, My süles. Ma panen ohutuled peale ning siis võtab Axel auto ja mina My. Axel pole ka just vaimustatud igaõhtusest boksiajamisest Söderi kitsastel tänavatel, aga teine variant on see, et ma jään terveks õhtuks autosse istuma.

      Axel korraldab kõik meie argised asjad, samal ajal kui mina sõidan autoga üle Västerbroni silla edasi ja tagasi, nutan ja nean iseend, et ma nii valesti planeerisin ja nii vähe asjadest aru sain. Kui ma õhtuti koju jõuan, siis My murdub ja puhkeb nutma. Ta lebab esikus nagu väike lohutamatu pambuke. Ma musitan ja kallistan ja proovin mitte ise jälle nutma hakata. Axeli jaoks ei ole probleemi. Päeval pidavat kõik suurepäraselt kulgema, nagu ta ütleb. Ja mina tahan ju, et Axel saaks ka Myga koos olla. Mitte ainult tema pärast, vaid My pärast.

      “Ta läheb endast välja ainult siis, kui sina siin oled. Kui sind ei ole, ei ole kunagi ka muret,” ütleb ta.

      Kaks paari nendest, kellega me kevadel kõige rohkem läbi olime käinud, mõlemad detsembrilaste foorumist, teevad samamoodi nagu meie. Karin ja veel üks ema lähevad tagasi tööle. Varem kohtusime mõnikord meie, emad. Nüüd on isade kord. Ka nendel sujub kõik suurepäraselt, ei mingit muret. Sügisel ja talvel käivad Axel ja My СКАЧАТЬ