Ükski pere pole saar. Anja Wikström

Чтение книги онлайн.

      Ma helistan emale ja räägin, et ostsime Myle väikese vahtkummist kiivri, et ta ümber kukkudes haiget ei saaks. Ema naerab ja ütleb, et minul oli samasugune.

      “Eks see ole, kui hakkad kõike nii vara tegema nagu sina ja My. Enesekaitserefleksid ei ole veel välja arenenud,” ütleb ta.

      Tüdruk, kes kursust juhendab ja kes ka ise näeb välja lapseohtu, maalib ainult Myd. Võib-olla on see paras väljakutse, sest My liigub nii kiiresti? Või sellepärast, et My on nii armas, sest seda ta tõepoolest on, kui ta oma vahtkummist kiivriga mööda põrandat ukerdab. Tema heledad pehmed juuksed turritavad rohelise kiivri alt välja. Ma saan juhendaja käest mõned pildid ja hea on, sest Myd ei õnnestu mul ühelgi korral korralikult joonistada ja siis saabki kursus läbi.

      Me käime ka beebide ujumistunnis. Seal käime iga kord terve perega. Myle meeldib ujumine sama vähe kui massaaž. Ta nutab. Ujub ta siis minu või Axeli käsivarrel, igatahes ta nutab. Ükski teine laps ei nuta. Mitte nii nagu My, lohutamatult. Enamik on hiirvagusi. Mõned köhivad või puristavad. Üleüldse ei nuteta kuigi palju.

      Ujumise juhendaja ei pöördu küll otse Axeli ega minu poole, aga iga kord, kui me seal käime, rõhutab ta eraldi, kui tähtis on lapsevanematel rahu säilitada ja turvatunnet pakkuda. Et kui meie, emad-isad, ei karda oma laste päid vee alla panna, siis ei avalda lapsed samuti vastupanu.

      Kui lapsed tõrguvad, siis on põhjuseks see, et vanemad on nad ärevile ajanud.

      Ja My nutab. Ta nutab ja nutab. Meie kussutame ja ujutame. Ei ole kuigi tore. Selline käitumine ei tundu My suhtes kuigi hooliv. Peaaegu iga kord ronime basseinist välja enne tunni lõppu. Me lohutame end sellega, et Myle sai küllalt, vaevalt et ta sellest viimasest veerandtunnist või viimasest kümnest minutist puudust tunneb.

      Me ei käi kursust lõpuni ja järgmise taseme kursusele me ei registreeru.

      On tõsi, et ma olen närviline. Ma muretsen iseenda pärast. Axel on nagu vana rahu ise. Kas My on temaga teistsugune? Kas see on minu süü, et My on nii sageli õnnetu? Mida ma valesti teen?

      Aga My on minu meelest imeline, fantastiline. Ja üleüldiselt ei paista ta end halvasti tundvat.

      “Mina ei saanud ka ennast kunagi teiste emade ja nende laste või raamatutega kõrvutada,” ütleb ema, kui ma tema käest nõu küsin. “Ja My on nii kiire arenguga. Peaaegu kiiremgi veel, kui sina olid. Nutikas väike preili,” nendib ta uhkusega.

      Ema on leidnud ajutise töö Södermalmil, aga ta sõidab iga päev Nynäshamnist ja töötab peaaegu täiskoormusega, nii et ega me kevade jooksul kuigi sageli ei kohtu. Mõnikord tuleb ta ööseks meile. Üks kord käin ma koos Myga tal töö juures külas. Terve selle aja muretsen ma, et My võib nutma hakata. Seal on nii palju inimesi. See on vanadekodu ja kõik tahavad talle pai teha ja teda sülle võtta. My ei nuta. Kõik läheb hästi. Mõnda aega on ta ühe võõra naise süles, enne kui ma ta tagasi võtan.

      Polikliiniku titerühma emad istuvad meie köögis. Meid on kokku kuus. Lapsed on põrandal. Esimest korda on kõik meie juures külas. Mina ei ole neist kellegi juures käinud, aga me oleme jalutamisest pisut ära tüdinenud. Kõige õnnetum on My siis, kui me kodunt ära oleme. Peaaegu iga kord, kui me Myga teiste emade ja lastega kokku saame, on My see, kes nutab. Kui me jalutame ümber Årstavikeni, lamavad teised lapsed vankrites nagu zombid ja emad muudkui vadistavad. Ma salamisi peaaegu loodan, et mõni teine laps hakkaks samuti nutma. Et mõnikord peaks keegi teine ema peatuma, et rinda anda või tekki kohendada või päikest varjata, aga seda juhtub harva.

      Nüüd istume hoopis minu juures kodus ja joome kohvi. My ei taha põrandal olla ja ma võtan ta sülle. Ta ei taha minu süles olla, nii et ma panen ta maha. Ta on rahutu. Viril. Ma ei tea, mis tal õieti viga on. Teised lapsed paistavad rahul olevat. Ma tahaks, et külalised minema hakkaks, aga nad just äsja tulid. Nad võtsid lastel kõik õueriided seljast ära. Me sikutasime nende vankrid kahest trepist üles, keerasime vankriruumi lukust lahti ja panime vankrid sinna. Sõitsime kordamööda liftiga üles. Mõtlesime, et lapsed võiksid lõunat süüa ja seejärel võime ehk koos tiiru jalutada, kuni nad vankris magavad.

      Ma proovin hoolitseda selle eest, et kõigil oleks olemas, mis tarvis, ja samal ajal mõista, mida My vajab, miks ta kurb on. Ta nutab. Ma hoian teda süles, aga see teeb kõik ainult hullemaks. Lähen eemale ja proovin teda imetada. Mähe sai alles pandud. Ta ei taha süüa. Muudkui viriseb. Ma mõtlen, et võib-olla on ta juba väsinud. Ma proovin teda voodisse panna, aga siis nutab ta veel häälekamalt. Läheme kööki tagasi.

      “My on vist väsinud,” ütlen ma teistele. “Istuge teie siin. Ma proovin teda magama panna.”

      Nii lähemegi tagasi magamistuppa. Aga My nutab üha raevukamalt ja mul ei õnnestu teda maha rahustada.

      Mõne aja pärast, mis tundub igavikuna, tuleb üks teistest emadest meie juurde magamistuppa. “Kas ma saaksin aidata?” küsib ta.

      “Ta paistab väsinud. Võib-olla on ta kõikidest muljetest üleväsinud?” ütlen ma, sest ma ei saa ise ka aru, milles häda on.

      Ema läheb kööki tagasi, räägib teistega, nende juttu ma ei kuule, see on nii vaikne, ning tuleb seejärel minu ja My juurde tagasi.

      “Me läheme ära,” ütleb ta. “Et sa saaksid Myga rahus olla. Võib-olla rahuneb ta maha, kui me ära läheme.”

      “Sa ei pea alla kaasa tulema,” lisab ta.

      Ma annan talle vankriruumi võtme ja ta lubab selle postkasti pista, ja siis lähevad nad ära.

      Alles siis suudan ma end lõdvaks lasta. My on nutust üleni higine. Ma laulan talle. Käin ringi ja kussutan teda. Heidame diivani peale pikali ning lõpuks rahuneb ta maha ja jääb mu kõhu peal magama.

      Ma väldin kokkusaamisi polikliinikurühmaga. Rühmas kohvitamine, karjas jalutamine, see ei sobi justkui õieti mulle ja Myle. Pigem kohtun ma korraga ühe ema ja ühe lapsega. Siis on lihtsam juttu ajada. Adun selgemalt, et tegevused tuleb kohandada selle järgi, mis Myle ja mulle sobib.

      My ei ole veel pooleaastanegi, kui ta arendab välja oma isikliku roomamisstiili. Ta liigub edasi labakätel ja labajalgadel. Mööda korterit ringi, muudkui ringi. Iga kord, kui ta ümber nurga käputab ja minu või Axeli silmist kaotab, tõstab ta käe suu ette ja lehvitab sellega. Ta hääl kõlab nagu indiaanlase hüüd. UAUAUA. Ja siis paneb ta uuesti minema. Ikka ringi ja ringi.

      Tema naerab. Meie naerame. Ta on vaimustuses. Lehvitab ja roomab. Üha uuesti ja uuesti.

      Viimastel nädalatel on ta olnud õnnetum kui tavaliselt. Olen raamatuid lugenud, et teada saada, ega ei ole tegu mõne sellise arengufaasiga. My on tavaliselt masenduses, kui ta midagi uut harjutab, kuni siis äkitselt selgub, et ta ongi mingi uue oskuse omandanud. See käib kiiresti. Ega ta kaua rahul ei ole, sest varsti võtab ta pähe midagi uut, mida harjutama hakata.

      Lisaks on ta rääkima hakanud. Emememem ja issisississi.

      Ja iga kord, kui ta kakada tahab, ütleb ta seda. Ka-ka, ütleb ta, kuigi ta on nii pisike, otsekui teaks ta, et see hakkab tulema. Ka siis, kui ta on mähkimislaual ja me hakkame mähet vahetama, ütleb ta, kas mähkmes on kaka. Ainult siis ütleb ta ka-ka. Ta ei eksi iialgi.

      Maist saab juuni ja Axel jääb puhkusele. Kuus kuud on juba möödas ning My ja minu aeg kahekesi on ümber. Nüüd oleme kõik kolmekesi vabad, terve suve.

      Valge СКАЧАТЬ