Valgus, mille lasime käest. Jill Santopolo

Чтение книги онлайн.

      Proloog

      ME OLEME TUNDNUD TEINETEIST PEAAEGU POOL elu.

      Olen näinud sind naeratava, enesekindla ja lõpmata õnnelikuna.

      Olen näinud sind murtud, haavatud ja pidetuna.

      Aga ma pole näinud sind sellena, kes sa oled neil lehekülgedel.

      Sa õpetasid mind otsima ilu. Keset pimedust ja hävingut – kõikjal leidsid sa valgust.

      Ma ei tea, millise ilu, millise valguse leian ma kirjutades. Aga ma püüan seda teha. Teen seda sinu pärast. Sest ma tean, et sina teeksid seda minu pärast.

      Meie kooselus oli nii palju kaunist.

      Võib-olla peaksingi ma alustama sellest.

      i

      MÕNE ASJA PUHUL ON TUNNE, ET NEED ON OLNUD ajaloo tunnistajad. Mulle tundus, et puulaud, mille ümber me istusime viimasel ülikooliaastal professor Krameri Shakespeare’i-seminaris, oli sama vana kui Columbia Ülikool, et see laud oli seal ruumis aastast 1754 ja selle ääri olid kulutanud meiesugused tudengid mitusada aastat, see aga muidugi ei saanud olla tõsi. Aga nii ma seda kujutlesin. Tudengid selle laua taga iseseisvussõja, kodusõja, mõlema maailmasõja, Korea sõja, Vietnami sõja ja lahesõja ajal.

      Kummaline, et kui sa küsiksid mu käest, kes seal tol päeval veel olid, ei oskaks ma vist vastata. Kunagi olid need näod mul nii selgelt silme ees, aga kolmteist aastat hiljem mäletan ma ainult sind ja professor Kramerit. Mul ei tule meelde isegi õppejõu assistendi nime, kes jäi hiljaks ja jõudis auditooriumisse joostes. Veel hiljem kui sina.

      Kramer oli just lõpetanud kohaoleku kontrolli, kui sa ukse lahti lükkasid. Sa naeratasid mulle, lohuke korraks põsel, kui sa Diamondbacksi pesapallimeeskonna mütsi peast kahmasid ja tagataskusse toppisid. Su pilk langes kähku vabale toolile mu kõrval, kuhu sa kohe istusidki.

      „Ja teie nimi?” küsis Kramer, kui sa seljakotist kaustikut ja pastakat otsisid.

      „Gabe,” ütlesid sa, „Gabriel Samson.”

      Kramer tegi enda ees olevale paberile linnukese. „Püüdkem jõuda ülejäänud semestri jooksul õigeks ajaks, hr Samson,” ütles ta. „Tund algab kell üheksa. Tegelikult, püüdkem jõuda veidi varem.”

      Sa noogutasid ja Kramer hakkas lahti rääkima „Julius Caesari” teemasid.

      „„Me vaenlasel päev-päevalt kasvab jõud, / kuid meil, kes tippu jõudnud, algab langus.”” luges ta. „„Sest inimsaatusel on omad looded: / kui tabad tõusu, viib ta õnnele, / kui magad maha, kogu eluteekond / käib mööda madalikke armetult.”1 Ma loodan, et materjal on teil läbi loetud. Kes vastab, mida ütleb Brutus siin saatuse ja vaba tahte kohta?”

      See lõik jääb mulle alatiseks meelde, sest ma olen nii palju kordi mõtelnud, kas meile oli saatusest ette määratud Krameri Shakespeare’i seminaris kohtuda. Kas see on saatus või meie enda otsused, mis on sidunud meid kõik need aastad? Või midagi mõlemast, kui olime tabanud tõusu, mis viib õnnele.

      Kui Kramer oli seda küsinud, lappasid mõned enda ees olevat teksti. Sina tõmbasid sõrmedega läbi oma lokkis juuste, mis kohe endisse asendisse naasid.

      „Ma ütleksin, et,” alustasid sa ning kogu seltskond ja mina vaatasime sinu poole.

      Õppejõu assistent, kelle nime ma ei mäleta, tormas uksest sisse. „Vabandust, et ma hilinesin,” ütles ta. „Üks lennuk sõitis ühte kaksiktorni sisse. See oli telekas, just kui ma hakkasin tulema.”

      Keegi ei teadnud, mida ta sõnad tähendavad, tema ise ka mitte.

      „Kas see piloot oli purjus või?” küsis Kramer.

      „Ma ei tea,” ütles assistent, võttes laua taga istet. „Ma ootasin, aga uudiselugejatel polnud aimugi, mis toimub. Ütlesid, et oli vist mingi propellerlennuk.”

      Kui see oleks juhtunud praegu, oleksid me kõigi telefonid olnud uudistest lõhkemas. Twitteri ja Facebooki piiksatused ning New York Times’i teated. Ent suhtluskanalid ei toiminud tookord veel silmapilkselt ja juttu Shakespeare’ist ei tohtinud katkestada. Me kehitasime õlgu ja Kramer jätkas loengut Caesarist. Teda konspekteerides vaatasin ma, kuidas su parema käe sõrmed libisevad puidumustrit pidi. Sirgeldasin oma kladesse su hooldamata küüne ja veidi katkise nahaäärega pöidla. See konspekt peab mul kusagil alles olema, kastis koos kirjanduse, humanitaarainete ja moodsa tsivilisatsiooni kaustikutega. Kindlasti on see seal.

      ii

      MA EI UNUSTA KUNAGI, MIDA ME RÄÄKISIME filosoofiahoonest lahkudes, ja kuigi neis sõnades polnud midagi erilist, on see jutuajamine sööbinud mu tolle päeva mälestustesse. Me hakkasime koos trepist alla minema. Mitte et koos, aga kõrvuti. Ilm oli selge, taevas sinine ja ometi oli kõik muutunud. Me lihtsalt ei teadnud veel seda.

      Kõik meie ümber rääkisid läbisegi:

      „Kaksiktornid on maas!”

      „Kool jääb ära!”

      „Ma tahan verd anda. Kas keegi teab, kus saab verd anda?”

      Ma pöördusin sinu poole: „Mis toimub?”

      „Ma elan idalinnakus,” ütlesid sa, näidates oma ühika poole. „Lähme uurime välja. Sa oled vist Lucy? Kus kandis sa elad?”

      „Hoganis,” vastasin mina. „Mu nimi on, jah, Lucy.”

      „Väga meeldiv, Lucy, ma olen Gabriel.” Sa sirutasid käe. Surusin seda segaduse keskel ja vaatasin sulle otsa. Su lohuke ilmus nähtavale. Silmad särasid siniselt. Siis mõtlesin ma esimest korda: Ta on ilus.

      Me läksime su tudengikorterisse ja vaatasime koridorinaabrite Adami, Scotti ja Justiniga telekat. Ekraanil viskusid inimesed akendest välja, mustunud rusudest tõusis suitsu ja tornid olid üksteise otsa kukkunud. See hävitustöö lõi meid tummaks. Me vahtisime ülekannet, suutmata diktorihäält oma reaalsustundega kokku viia. See, et see toimus meie linnas, seitse miili kohast, kus me istusime, et need olid inimesed, päris inimesed, ei tundunud veel võimalik. See näis olevat niivõrd kaugel.

      Mobiiltelefonid ei töötanud. Sa kasutasid lauatelefoni, et helistada emale ja teatada, et sinuga on kõik korras. Mina helistasin vanematele Connecticutis, kes tahtsid, et ma tuleksin koju. Sa tundsid kedagi, kelle tütar töötas Maailma Kaubanduskeskuses ja keegi polnud temast midagi kuulnud. Kellegi teise vennapojal pidi olema seal Windowsi firmas hommikusöögiga koosolek.

      „Õigem oleks Manhattanist eemale hoida,” ütles mu isa. „Äkki on seal antraks? Või mõni teine bioloogiline relv. Närvigaas.”

      Ütlesin isale, et metroo ei tööta. Ilmselt ei sõida ka rongid.

      „Ma tulen sulle järele,” ütles isa, „hüppan kohe autosse.”

      „Minuga on kõik korras,” kordasin ma talle. „Ma olen siin koos sõpradega. Meil pole midagi viga. Ma helistan varsti uuesti.” See kõik ei tundunud ikka veel reaalne.

      „Tead sa,” ütles Scott, kui ma toru ära panin. „Kui ma oleksin terroriorganisatsioon, viskaksin ma meile pommi kaela.”

      „Mida paganat sa räägid?” ütles Adam. Ta ootas teateid oma onult, kes oli New Yorgi politseinik.

      „Ma СКАЧАТЬ