Liiderlik hertsog Zachary Black. Esimene raamat. Кэрол Мортимер

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uhke hertsog, kelle armukesed olid kuuldavasti kõige kaunimad naised kogu riigis.

      „Ma pole ei inetu ega ilus, olen lihtsalt naine.” Georgianna käed hakkasid veelgi enam värisema, kui ta hakkas end varjavat musta loori eemaldama.

      „Siis ei saa ma aru, mis see on, mis mulle teie arvates ei meel…” Zachary jäi vait, sest naine oli päris kindlasti ilus. Väga ilus isegi. Tema ronkmustad juuksed olid kübara all, mis oli samuti must. Ta silmi varjasid langetatud ripsmed, need olid kõige pikemad, kõige tumedamad ripsmed, mida mees oli kunagi näinud. Nina oli lühike ja sirge. Kõige kaunim oli naise imeilus suu, ta täidlased ja veidi pruntis huuled, mis olid nagu mõeldud suudlemiseks ja nautimiseks. Ja teisteks, palju patusemateks lõbudeks.

      See oli Zachary esimene mõte. Teine oli hoopis muu. Kortsus kulmul, süvenenult vaatas ta seda kahvatut nägu, ahvatlevat suud. „Kas ma tunnen teid?”

      Georgianna oleks hüsteerilisest naerust peaaegu lämbunud. Mõelda vaid, Zachary Black, ei keegi muu kui Zachary Black küsib, kas ta tunneb teda.

      Kas tundis?

      Oli äärmiselt solvav, kuidas mees teda küsivalt, pooleldi äratundvalt vaatas. Veelgi tobedam tundus Georgiannale nüüd see, et ta oli üldse vaevunud musta loori kandma. Tegelikult oli ta arvanud, et piisab vaid pilgust ja mees mäletab täpselt, kuidas ja mis asjaoludel ta naist tundis.

      „Võib-olla mõtleksite tagasi möödunud aasta aprillikuule, teie hiilgus, see aitab teil mälu värskendada,” sõnas naine sarkastiliselt.

      „Möödunud aasta aprill?” Zachary silmad tõmbusid pilukile ja puurisid naist tähelepanelikumalt. „Võtke kübar ära,” käskis ta karmilt.

      Neiu langetas pea ja vaatas mehele esimest korda ilma varjava loorita otsa, näidates oma sügavsiniseid, kevadiste kannikeste värvi silmi.

      Unustamatult kauneid silmi, kuigi ülejäänud osa naise välimusest, peale ta ahvatleva suu, oli tundmatuseni muutunud.

      Kui see noor naine oli tõesti see, kelleks Zachary teda pidas, siis viimati, kui mees teda näinud oli, oli ta olnud priske nagu tuvi ja pikkuselt vaid kolm või viis sentimeetrit üle poolteise meetri. Tal olid olnud ümarad roosad põsed, uhked rinnad, mis valgusid üle kleidi dekoltee, ja kurvikad puusad, millest mehel oleks mõnus kinni hoida, kui need prisked reied laiali ajab ja end sügavale ta sisse torkab.

      Nüüd paistis naine nii sale, et tuulehoog võinuks ta pikali puhuda. Tõesti, Zachary oli ta trepist üles toonud ja ta ei kaalunud rohkem kui kümneaastane laps. Neiu nahk oli nii kahvatu ta kurguni kinninööbitud musta kleidi taustal, ta rinnad väikesed, piht ja reied saledad, sääred ja pahkluud samuti kaunid ja saledad, nagu Zachary oli varem hetkeks näinud.

      Georgianna ohkas: „Olen juba tüdinud teie korraldustest, Hawksmere.”

      „Ja mina olen rohkem kui tüdinud teie viivitamisest,” vastas mees vihaselt.

      „Kui te kaaluksite vahel sõna „palun” kasutamist, eriti naisterahva poole pöördudes, siis leiaksite, et teie palveid täidetaks palju meelsamini.” Neiu tõstis saledad käed ja sõlmis kübarapaelad oma terava lõua all lahti.

      Zachary käed olid nüüd nii tugevasti rusikasse surutud, ta tundis, et varsti lõikavad ta lühikesed küüned läbi naha. „Sellised viisakused jätan ma naistele, kes ei tungi vale ja pettusega mu tõlda. Võtke kohe see neetud kübar ära.”

      Ägedusest Hawksmere’i hääles mõistis Georgianna, et mees oli kannatuse piirini viidud. Võib-olla isegi üle piiri, sest nois hõbehallides silmades Zachary karmilt kenas näos paistis ohtlik läige. Mehe käed tõmbusid rusikasse ja siis jälle rusikast lahti, nagu võitleks ta sooviga need välja sirutada, panna naisele kaela ümber ja seda kõvasti pigistada.

      Kui mees oli ta lõpuks ära tundnud, polnud Georgiannal kahtlust, et just täpselt selline oli ta soov.

      Georgianna vaatas mehele trotslikult otsa ja võttis tülinat tekitanud kübara lõpuks peast, tuues nähtavale oma paksud eebenikarva lokid, mis olid kinnitatud pealaele, meelekohti ehtivad lühemad lokid ja kauni saleda kaela.

      „Nii, nii, nii.” Hawksmere naeratas kiskjalikult, hõbehall pilk ikka Georgianna näol kinni, ja hakkas voodijalutsis aeglaselt edasi-tagasi sammuma. Mehe atraktiivses, lihaselises kehas ja ta liigutustes oli metsloomale iseloomulikku ohtlikku nõtkust. „Või et leedi Georgianna Lancaster ise on mulle külla tulnud. Või peaksin ma teid kutsuma proua Rousseauks?” lisas ta põlglikult.

      Nüüd ei jäänud Georgiannale enam kahtlust, et see mees, Zachary Black, kõrk Hawksmere’i hertsog teadis täpselt, kes ta on.

      Ta tundis, kuidas puna kadus ta põskedelt, süda hakkas rinnus taas korrapäratult lööma, nähes hertsogi hõbehallides silmades sähvimas külma, halastamatut, täiesti lepitamatut viha.

      Viha, mis muutus rahuloluks, kui naise murtud olek andis mehe küsimusele vastuse. „Nii et lõppude lõpuks too galantne prantslane ikkagi ei abiellunud teiega, vaid lihtsalt sättis asjad nii, et sai teid oma voodit soojendama,” märkis Zachary mõnitavalt, peatus ja istutas oma saleda musklis keha uhke kamina kõrvale toolile. Ta saatanlik pilk ei lahkunud hetkekski Georgianna surnukahvatuilt palgeilt.

      Georgianna tundis rinnus jäist külmust. Ta käed-jalad olid väsimusest rasked, huuled nii tuimad, et ta kahtles, kas suudab sõnagi öelda, kui proovib.

      Kuid ta ei proovinud. Ta teadis, et oli ära teeninud kogu põlguse, mille Hawksmere kavatses nüüd talle kaela paisata.

      Seda, et ta kantakse pikema jututa hertsogi magamiskambrisse ja sunnitakse oma isikut paljastama, poleks siiski pidanud juhtuma.

      Ta oli kavatsenud kohtuda Hawksmere’iga tõlla hämaruses anonüümselt, paluda hertsogil korraldada kohtumine mõne valitsusliikmega ja kaduda siis pimeduse varju oma palvele vastust ootama. Olles täielikult teadlik, et pärast kümme kuud tagasi toimunud sündmusi oli see kõik, mida ta võis Hawksmere’ilt loota.

      „Ja kas teie prantslasest rüütel on koos teiega siin Inglismaal?” küsis Hawksmere nüüd vaikselt.

      Georgianna hingas sügavalt sisse. „Peate teadma, et ei ole.”

      Mees kergitas kulmu: „Kas pean?”

      Neiu tõrjus kipitavad pisarad silmist tagasi. „Ärge mängige minuga kassi ja hiirt, teie hiilgus, kui ma ei suuda end teie õeluse vastu kaitsta.”

      Zachary tundiski, et on õel. Rohkemgi kui õel. Olgugi väliselt rahulik, tundis ta sisimas soovi midagi või kedagi lüüa. Elada välja oma viha, oma pettumus kõige üle, elada see välja elava, hingava ihu peal.

      Oh, muidugi mitte Georgianna Lancasteri õrnal ihul. Zachary polnud elu sees ühtegi naist löönud ja kui õigustatud ta viha naise vastu ka polnud, ei kavatsenud ta seda siledat alabasternahka sõrmegagi puudutada.

      Kuigi nii uskumatu, oli see naine tõesti Georgianna, tõdes Zachary, uurides naist jätkuvalt oma pilukil laugude vahelt. Kindlasti oli andestatav, et ta polnud naist kohe ära tundnud, sest too oli nüüd nii palju kahvatum ja saledam kui aasta tagasi. Ka polnud need kaunid silmad enam täis suurt armastust elu vastu.

      Armastust oma tookordse prantslasest kallima vastu?

      Kui see oli tõsi, siis oli naine saanud täpselt seda, mille oli ära teeninud, mõtles Zachary külmalt. Purunenud illusioonid. Reetmine.

      Kui СКАЧАТЬ