Liiderlik hertsog Zachary Black. Esimene raamat. Кэрол Мортимер

Чтение книги онлайн.

      Ta polnud algusest peale kavatsenud sel noorel naisel minna lasta. Mitte pärast seda, kui too oli maininud, et omab informatsiooni Bonaparte’i kohta, kuigi nimepidi polnud kedagi nimetatud, ainult vihjamisi.

      Lisaks sellele oli tema uudishimu naise kohta rohkem teada saada ainult süvenenud, kui daam oli maininud rohkemat kahju tekitamist.

      Kas too vihje andis mõista, et naine oli talle kunagi varem midagi halba teinud?

      Kui see nii oli, tahtis Zachary teada, kes see naine täpselt oli ja mil moel talle kahju teinud oli.

      Selleks küünitas ta end tõlda ja tõmbas naise kerge vaevaga enda vastu, nii et too, kuigi vastu võideldes, langes üle ta õla.

      „Mida te teete?”

      „Ma oleks arvanud, et see on ilmselge.” Zachary astus tõllast eemale, kohendas oma sulgkerge koorma mugavamalt õlale ja hoidis noort naist kõvasti ta reite tagant kinni. Ta naeratas rahulolevalt Lambile, kes vaatas uudishimulikult pealt, seistes hobuste juures ja hoides ohjest, et loomad paigal püsiksid. „Daam väljendas soovi mängida sellist mängu, et üks lõbujanuline piraat röövib teda ja viib ta oma urkasse.”

      Georgianna kisendas nördinult selle meelevaldse ja alandava väljamõeldise peale ja pöördus paluvalt stoilise näoga tallimehe poole. „Ärge uskuge sõnagi,” palus ta meeleheitlikult, veri oli talle pähe tõusnud ja seetõttu tundis ta kerget peapööritust. „Mind tõepoolest röövitakse, see pole mingi ihar piraat.”

      „Vait, libu.” Hawksmere’i hertsog andis ta istmikule tugeva laksu nagu piraadile kohane. „Soovi mulle edu, Lamb,” lisas ta kuivalt, „sest seda ma vajan.”

      „Teie mitte, hiilgus.” Tallimees irvitas lõbustatult. „Naised on samasugused nagu särtsakad märad ja ma pole näinud veel ühtegi, kelle taltsutamisega teie poleks hakkama saanud.”

      Georgianna põsed lahvatasid punaseks, peapööritus andis kogu olukorrale veidi unenäolise varjundi. Nagu istuks ta teatris ja vaataks mingit farssi.

      Mis muud sai see olla, kui ta seal üle Zachary Blacki, ohtliku Hawksmere’i hertsogi laia õla kõlkus?

      Nüüd rabeles ta ja hüples mehe õlal, kui too teda oma linnaresidentsi trepist üles ja avatud uksest sisse kandis. Käigupealt haaras Zachary üllatunud, upsaka näoga teenrilt kolmeharulise küünlajala põlevate küünaldega.

      Hertsog sammus läbi trepihalli, kandis Georgianna laiast trepist üles, võttes kaks astet korraga, ja viis ta ülakorrusele magamiskambrisse.

      Teine peatükk

      „Võtke loor ära,” ütles Zachary tõsiselt noorele naisele, kelle ta oli just sekund tagasi ilma igasuguse tseremooniata oma neljasambalise voodi peale vinnanud. Küünlajala oli ta asetanud voodi kõrvale öölauale ja selle valguses nägi ta naise saledaid ja kauneid sääri, mis olid musta kleidi üleskerkinud seelikuosa ja alusseeliku alt nähtavale tulnud. Tabanud mehe pilgu, tõmbas naine seeliku tagasi alla. Kahjuks oli varjav loor jäänud näo ette ja see ärritas meest. „Nüüd kohe,” käsutas ta järeleandmatult.

      Väsinult vaatas Georgianna läbi oma pikkade ripsmete enda kohal kõrguvat vaenlast, ronis krabinal voodis tahapoole, pahaendeliselt ähvardavast Hawksmere’i hertsogist nii kaugele kui vähegi võimalik. „Mul pole kavatsustki loori ära võtta.”

      „Kas te leinate kedagi?”

      Kas leinas? Ta isa oli küll viimase aasta jooksul surnud, kuid see polnud põhjus, miks ta loori kandis.

      „Kui te järele mõtlema peate, siis ilmselt mitte,” sõnas hertsog külmalt. „Võtke loor ära. Nüüd kohe. Enne, kui kaotan viimsegi kannatuse,” lisas ta hoiatavalt.

      Georgianna vastas Hawksmere’i ähvardavalt vaiksele häälele sellega, et ajas end nelja postiga voodi peatsisse kuhjatud luksuslike valgete patjade najal sirgu. „Te ei tohi mind nii üleolevalt kohelda.”

      „Ei tohi või?” Mehe hääl oli madal ja kurjakuulutav. „Pole näha, et keegi teid päästma tormaks.”

      Neiu põsed põlesid kuumusest, ta põrnitses meest altkulmu edasi. „Mida te tallipoisile ütlesite… Mida teie teenrid nüüd mõtlevad…”

      „Seda, et mul on roll teie erootilises fantaasias ja nüüd vägistan teid?” täiendas Hawksmere mõnitavalt.

      „Jah.”

      Hertsog naeratas talle süngelt ja rahulolevalt. „Kas saate mulle ausalt öelda, et teil pole kunagi sellist fantaasiat olnud? Et te pole kunagi unistanud,” lisas ta, tundelisemalt ja vaiksemalt, „uljaspäisest piraadist, kes kannaks teid oma laeva ja teeks seal siis teiega igasuguseid pahasid asju?”

      Muidugi oli Georgiannal olnud selliseid fantaasiaid. Missugune noor ja romantiline tüdruk poleks unistanud pahelisest piraadist või siis uhkest rüütlist, kes ta röövib ja vägivaldselt anduma sunnib, aga siis temasse hetkega armub ja elu lõpuni enda juures hoiab?

      Kuid nüüd oli ta kahekümneaastane ja oma südames tundis end veelgi vanemana. Samuti polnud tal enam mingit usku romantikasse ega armastusse. Ta teadis liigagi hästi, et reaalsus ei vasta fantaasiale ja et paheline piraat või uhke rüütel seisavad lõpuks ikkagi savijalgadel.

      „Need unistused on noortel rumalatel tüdrukutel, kes ei tea midagi,” lõi ta käega.

      „Ja teie teate?”

      „Oh, jaa,” ütles ta kindlalt ja tunderõhuga.

      Hawksmere vidutas silmi, nagu oleksid ta laud rasked, ja muigas pilkavalt. „Sellisel juhul on minu soovitus teile: ärge käituge nagu mingi jubeda romaani naeruväärne kangelanna ja võtke loor eest ära.”

      Georgianna sai aru, et tal polnud ses küsimuses mingit valikut, hertsog oli temast nii palju suurem ja võis teda ilmselt jõuga sundida oma tahtmist täitma. Ning selgitused, mida mees oli neiu magamistuppa toomise kohta äsja andnud, tähendasid, et tal polnud ka Hawksmere’i teenijaskonna poolt abi oodata.

      Georgianna taipas nüüd, et oli täielikult hertsogi meelevallas.

      Need külmad hõbehallid silmad, see kõrk halastamatu lõug kinnitasid, et nende omanik ei anna armu kellelegi, ei mehele ega naisele.

      Pikkamisi tõstis neiu oma värisevad käed üles kohta, kuhu loor oli juuksenõeltega kinnitatud. „Teile ei meeldi see, mida näete,” hoiatas ta ja hakkas aeglaselt juuksenõelu välja tõmbama.

      Hawksmere kergitas kulmu. „Kas teie välimus on kuidagi rikutud? Võib-olla rõugetest?”

      „Ei.” Neiu ohkas, pannes nõelu öölauale küünlajala kõrvale, milles põlesid võbeledes kolm küünalt.

      „Olete siis inetu?” lõi mees huvi kaotanult käega. „Sellist pole minu magamistoas veel kunagi nähtud.”

      Ja missugune rikkalikult kaunistatud magamistuba see oli, täiesti sobiv hertsogile, kes on nii jõukas ja mõjukas nagu Hawksmere. Akende ees ja sammastega voodi ümber olid uhked sinisest sametist kardinad, mööbel oli raske ja tume ning valitud viimase moe järgi. Paks, peamiselt sinistes toonides vaip kattis peaaegu kogu põrandat, suures kaunistustega kaminas põles rõõmus tuleleek.

      Tuba СКАЧАТЬ