Название: Seitsme kuningriigi rüütel
Автор: Джордж Рэймонд Ричард Мартин
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежное фэнтези
isbn: 9789985342091
isbn:
„Sinul ta midagi puruks ei löönud.”
„Ei, aga ma olen temaga üks veri, kuigi tema õunapuu vanemast harust, nagu ta mulle alatasa meelde tuletab. Ma olen Raymun Fossoway.”
„Meeldiv tutvuda. Kas sina ja su nõbu osalete turniiril?”
„Tema küll, see on kindel. Ma tahaksin, kui saaksin. Aga ma olen alles kannupoiss. Mu nõbu on lubanud mu rüütliks lüüa, aga ta kinnitab, et ma pole veel selleks valmis.” Raymunil oli kandiline nägu, nöbinina ja lühikesed krussis juuksed, aga ta naeratus oli võluv. „Sa paistad väljakutsujana, vähemalt mulle paistab nii. Kelle kilpi sa kavatsed lüüa?”
„Pole vahet,” ütles Dunk. Nii pidi ütlema, kuigi seal oli kogu maailma jagu vahet. „Ma lähen võitlema alles kolmandal päeval.”
„Selleks ajaks on mõned eestvõitlejad juba langenud, jah,” ütles Raymun. „Noh, et Sõdalane sulle naerataks, ser.”
„Sulle samuti.” Kui tema on kõigest kannupoiss, siis mis asja on mul rüütlite sekka? Üks meist on narr. Iga sammu juures kõlises Dunki taskus hõbe, aga ta teadis, et võis kõik selle ainsa südametukse vältel kaotada. Isegi turniiri reeglid olid tema vastu, samahästi kui välistades, et talle satub algaja või nõrk vastane.
Turniiri korraldamiseks oli kümneid viise, kõik sõltus võõrustava isanda tujust. Mõnikord lavastati lahinguid rüütlite meeskondade vahel, mõnikord toimus hull lahingumöll, kus võitjaau läks sellele, kes viimasena püsti seisis. Kui peeti võitlusi mees mehe vastu, siis vahel paarid loositi, vahel aga määras need turniiri korraldaja.
Saarekoolme isand oli turniiri kokku kutsunud oma tütre kolmeteistkümnenda nimepäeva tähistamiseks. Kaunis neid pidi istuma isa kõrval kui valitsev ilu ja armastuse kuninganna. Teda kaitsesid viis eestvõitlejat, kes olid saanud tema soosingu. Kõik teised pidid esinema väljakutsujatena, kuid iga mees, kes suutis eestvõitlejat võita, asus ise tema kohale eestvõitlejaks – kuni mõni uus väljakutsuja ta kukutas. Kolm päeva kestva piigivõitluse järel pidid viis allesjäänut otsustama, kas ilu ja armastuse kroon jääb kaunile neiule või hakkab seda kandma keegi teine.
Dunk silmitses rohtukasvanud võitlusvälja ning tühje istmeid tribüünil ja kaalus oma võimalusi. Ta vajas ainult ühte võitu – siis võis ta nimetada end üheks Saarekoolme aasa eestvõitlejaks, olgu siis või ainult tunniks.Vanamees oli elanud peaaegu kuuskümmend aastat, aga eestvõitleja polnud ta kunagi olnud. Seda pole ju liiga palju loota, kui jumalad on head. Ta mõtles kõigile lauludele, mida ta oli kuulnud, lauludele pimedast Symeon Tähesilmast ja õilsast Peegelkilbi Serwynist, prints Aemon Loherüütlist, ser Ryam Redywne’ist ja Narr Florianist. Nad kõik olid saanud võitu palju hirmsamatest vastastest kui need, kellega temal tuleks vastamisi minna. Aga nad olid suured kangelased, vaprad ja kõrgestisündinud mehed, kui Florian kõrvale jätta. Kes olen mina? Dunk Kirbunõost? Või ser Duncan Pikk?
Ta arvas, et vastus sellele peaks selguma õige pea. Ta kergitas kotti turvisega ja pöördus kaupmeeste lettide poole, et leida Terase-Pate.
Muna oli laagriplatsil mehemoodi tööd teinud. Dunk oli rahul; ta oli pisut peljanud, et ta kannupoiss võib jälle jalga lasta. „Kas sa said oma ratsu eest hea hinna?” küsis poiss.
„Kust sa tead, et ma ta maha müüsin?”
„Sa läksid ratsa ja tulid tagasi jalgsi, ning kui röövlid oleksid ta varastanud, oleksid sa palju vihasem kui praegu.”
„Sain piisavalt selle jaoks.” Dunk võttis oma uue turvise poisile näitamiseks välja. „Kui sinust peaks kunagi rüütel saama, siis pead sa oskama heal ja halval terasel vahet teha. Vaata siia, see on korralik töö. Selle rõngassärgi ketid on kahekordsed, iga lüli on seotud kahelt poolt, näed? See kaitseb paremini kui ühekordne. Ja kiiver, Pate tegi selle pealt ümaraks, näed, kuidas see kaardub? Mõõk või tapper libiseb kõrvale, aga pealt lameda kiivri võib see läbi hammustada.” Dunk seadis täiskiivri endale pähe. „Kuidas paistab?”
„Visiiri ei ole,” märkis Muna.
„Siin on õhuaugud. Visiirid on nõrgaks kohaks.”Terase-Pate oli nii öelnud. „Kui sa tead, kui paljud rüütlid on saanud noole silma, kui nad värske õhu ahmimiseks visiiri tõstsid, siis sa endale sellist ei taha,” oli ta Dunkile seletanud.
„Tutti ka ei ole,” ütles Muna. „Lihtsalt selline tavaline.”
Dunk tõstis kiivri peast. „Tavaline sobibki minusugusele. Kas näed, kui hele see teras on? Sinu ülesandeks saab hoolitseda, et see nii jääkski. Kas tead, kuidas turvist puhastada?”
„Liivatünnis,” ütles poiss, „aga sul ei ole tünni. Kas sa telgi ka ostsid, ser?”
„Nii head hinda ma ei saanud.” Poiss on liiga jultunud, see ei tule talle kasuks, ma peaksin selle temast välja peksma. Kuid ta teadis, et ei tee seda. Talle meeldis see jultumus. Ta oleks pidanud ise ka söakam olema. Mu kannupoiss on minust julgem, ja targem ka. „Sa töötasid siin tublisti, Muna,” ütles Dunk. „Homme tuled minuga kaasa. Saad turniiri toimumiskoha üle vaadata. Ostame hobustele kaeru ja endale värsket leiba. Võib-olla natuke juustu ka, ühes müügiputkas oli head juustu.”
„Ega ma lossi pea minema?”
„Miks mitte? Ühel päeval kavatsen ma ise ka lossis elada. Ma loodan endale selles elus võita koha ülikutelauas.”
Poiss ei vastanud. Võib-olla ta kardab isanda saali astuda, mõtles Dunk. Aga see oleks ka täiesti loomulik. Küll ta aja jooksul sellest üle saab. Ta läks tagasi oma turvist imetlema ja mõtles, kui kaua ta seda kanda saab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.