Seitsme kuningriigi rüütel. Джордж Рэймонд Ричард Мартин

Чтение книги онлайн.

      Üle välja ratsutades kuulis ta jõe äärest haamrite paukumist, puusepad naelutasid kokku piigivõitluse barjääre ja kõrget tribüüni. Püstitati ka uusi telke, need rüütlid aga, kes olid varem kohale jõudnud, magasid välja eelmise õhtu pidutsemist või istusid hommikust sööma. Dunk tundis lõkkesuitsu ja ka peekoni lõhna.

      Aasast põhja pool voolas Cockleswent, võimsa Eksijõe lisajõgi. Madala koolmekoha vastu jäid linn ja kindlus. Vanamehega ringi rännates oli Dunk näinud paljusid laadalinnu. See siin oli üks ilusamaid; lubjavärviga kaetud, õlgkatusega majad mõjusid kutsuvalt.

      Kui ta väiksem oli, siis ta mõtles tihti, kuidas võiks olla sellises kohas elada – magada kõik ööd katuse all ja ärgata igal hommikul samade seinte vahel. Võib-olla saan ma seda varsti teada. Jah, ja Muna samuti. See võis juhtuda. Iga päev juhtus veidramaidki asju.

      Saarekoolme kindlus oli kolmnurkne kiviehitis, mille nurkadest kerkisid ümmargused, kolmekümne jala pikkused tornid; nende vahel jooksid sakmelised müürid. Parapettidel lehvisid oranžid lipud kindluse isanda vapi, valge päikese ja noolehambaga. Oranžides ja valgetes mundrites sõdurid seisid hellebardidega värava ees, vaatasid inimeste tulemist ja minemist ning näisid eelistavat pigem kena piimatüdrukuga nalja visata, kui kedagi eemale tõrjuda. Dunk peatas hobuse lüheldase habemiku mehe ees, pidades teda vahtkonna ülemaks, ja küsis mängude korraldaja järele.

      „See on siis Plummer, keda sa tahad, tema on siin see korraldaja. Ma näitan sulle.”

      Siseõues võttis tallipoiss Kergejala ratsmed. Dunk viskas ser Arlani täkitud kilbi õlale ning järgnes vahtkonna ülemale kaitsemüüri nurka ehitatud torni. Järsud kiviastmed viisid üles müürile. „Kas tulid oma isanda nime kirja panema?” küsis ülem, kui nad üles ronisid.

      „See on mu oma nimi, mille ma kirja panen.”

      „Või nii?” Kas mees muigas? Dunk polnud kindel. „See uks seal. Ma jätan su siia ja lähen oma postile tagasi.”

      Kui Dunk ukse lahti lükkas, istus korraldaja pukkidele toetatud laua taga ja kritseldas sulega midagi pärgamendile.Tal olid hõrenevad hallid juuksed ja kitsas, just nagu kokkupigistatud nägu. „Jah?” ütles ta pilku tõstes. „Mida sa tahad, mees?”

      Dunk sulges enda järel ukse. „Kas sa oled korraldaja Plummer? Ma tulin turniiri pärast. Ennast kirja panema.”

      Plummer muigutas huuli. „Minu isanda turniir on rüütlite jõukatsumine. Kas sa oled rüütel?”

      Ta noogutas, mõeldes, kas ta kõrvad punetavad.

      „Rüütel, kellel on ehk ka nimi?”

      „Dunk.” Miks ta seda ütles? „Ser Duncan. Pikk.”

      „Ja kust sa pärit oled, ser Duncan Pikk?”

      „Igalt poolt. Ma olin viiendast või kuuendast eluaastast saadik Mündipuu ser Arlani kannupoiss. See on tema kilp.” Ta näitas seda korraldajale. „Ta oli teel turniirile, aga külmetas ja suri, nii et ma tulin tema asemel. Enne surma lõi ta mu oma mõõgaga rüütliks.” Dunk tõmbas mõõga välja ning asetas kriimulisele lauale nende vahel.

      Nimekirjade isand heitis mõõgale ainult ühe pilgu. „Mõõk on see küll, kahtlemata. Ent ma pole kunagi kuulnud Mündipuu Arlanist. Sa ütled, et olid ta kannupoiss?”

      „Ta rääkis alati oma soovist, et minust saaks samuti rüütel, nagu tema. Kui ta oli suremas, lasi ta tuua oma mõõga ja käskis mul põlvitada. Ta puudutas korra mu paremat õlga, korra mu vasakut, lausus mõned sõnad ja kui ma püsti tõusin, siis ta ütles, et ma olen rüütel.”

      „Hmh.” Plummer hõõrus nina. „Iga rüütel võib mehe rüütliks lüüa, see on tõsi, kuigi traditsioonilisem viis on pidada jumalateenistus ja lasta enne vande andmist septonil võidmine sooritada. Kas su rüütlikslöömise juures oli tunnistajaid?”

      „Ainult punarind ogapuu otsas. Ma kuulsin teda, kui vanamees sõnu lausus. Ta käskis mul olla hea ja ustav rüütel, teenida seitset jumalat, kaitsta nõrku ja süütuid, СКАЧАТЬ