Portobello kuld. Arthur D. Howden Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jõuame, ja mina jään õue. Aga kuhugi ma ometi kõndima pean, sest mu jalad kibelevad merel õõtsumisest, ja homme mõõnaga lahkume jälle. See on mul nõnda paljude nädalate peale ainus võimalus kuivale maale astuda.»

      «Kui lubate, võin teile Vaalapea juurde teed näidata,» pakkusin ma. «Lähen sinnakanti niikuinii.»

      «Otse loomulikult, sir, see on teist ütlemata kena,» vastas ta. «Suured tänud teile.»

      Ning ta andis hispaania keeles käsu, mis Juaniks kutsutud allohvitseri koos ühe tema mehega varjudest välja tõi. Nood võtsid meile sappa, kui me piki sadamaladude rivi edasi sammusime.

      «Reis on teil pikk?» tegin ma juttu.

      «Võib nii öelda küll,» hüüatas ta. «Siit Floridasse, ja sealt edasi Havanna ja Kariibi ranniku linnade poole.»

      «Üsna pea pole teil tarvis seikluste vähesuste üle kurta,» ütlesin ma. «Vähe on mehi, neidudest rääkimata, kes nõnda kaugele satuvad.»

      «Oh, sir, see mõte meeldib mulle kangesti! Ma olin õnnest üsna joobnud, kui isa mulle kloostrisse järele tuli ja mind õdede käest ära tõi. Enne kui ma laevateki jalge alla sain, ei suutnud ma uskudagi, et nüüd tõepoolest prii olen.»

      «Aga te pole ju ometigi hispaania verd!» ütlesin. «Mitte et ma niisama uudishimust päriksin – »

      Tema naer kõlas kellukeste helinana.

      «Muidugi mitte; rahvakeeli öeldes olen ma samavõrd iiri verd kui sead Wicklow’ küngastel, kus ma sündisin.»

      Ja korraga oli ta jälle tõsine.

      «Teie poliitiliste veendumustega ma tuttav pole, sir, aga ehk ei sünni sest suuremat kurja, kui ütlen, et mu isa on Hannoveri tõusiku vastaste leerist ning kuningas Jamesi ja prints Charlie eest võidelnud. Ja et tema oma kuningal talle ametit pakkuda pole, teenib ta Hispaania krooni.»

      «Ei ole inglasel sugugi tore mõelda kõigi nende vaprate džentelmenide peale, kes on sunnitud võõra maa kuningaid teenima,» tunnistasin. «Aga ma loodan, et teil Kariibi saartel meeldima hakkab.»

      «Oh, ega me sinna kauaks ei jää,» vastas ta reipalt. «Minu isa on insenerivägede ülem ja tema kohuseks on mandril ja mujal kindlustuste ülevaatamine. Lähema aasta jooksul sõidame Hispaaniasse tagasi. Aga ennäe, sir! Kas pole see silt mitte vaalapea nägu?»

      «Jah,» ütlesin ma. «See ongi võõrastemaja.»

      Ainus pilk selle heledalt valgustatud akendele ja madalast uksest sisse-välja saalivatele kõrilõikajaliku ilmega tüüpidele veenis mu kaaslast, et olin paiga olemuse kohta tõtt rääkinud. Ta tõmbus tänava teise serva ning tema suunurgad vajusid nukralt alla.

      «Isver, milline jube urgas!» pomises ta. «Miks padre küll siia tulema pidi? Tähtsais asjus, ütles ta; aga – »

      Ning ta vangutas ebamäärase kahtlusega pead.

      «Ma küll ei tahaks end teile peale suruda, preili,» ütlesin ma, «ent siiski muretsen ma, et teie hispaanlased ei oskaks end vist arusaadavaks teha. Soovite ehk, et ma ise teie isa järele päriks?»

      Ta kaalus ettepanekut, alahuul hammaste vahel.

      «Tõesti, sir,» vastas ta viimaks, «ma ei näe teist võimalust kui teile üha enam ja enam tänu võlgu jääda.»

      «Ja kuidas ma tema – »

      «Ay de mi!» hüüatas ta naerma pahvatades. «Kui rumal minust unustada, et teie jaoks olen ma kõigest keegi merelt tulnud neiu. Küsige kolonel O’Donnelli järele ja öelge, et tema tütar ootab väljas.»

      Ja kui ma ukse poole astusin, lisas ta lõbusalt:

      «Kaugeltki mitte iga tüdruk ei leia võõra maa pinnale astudes eest teda aidata ihkava cavalier’i. Mida küll ema Seraphina säherduse sündsusetuse peale ütleks? Oi, ma näen seda silme ees! «Õndsad pühakud meid hoidku, Moira! Kas sul sugugi häbi ega kombeid ei ole? Sada Ave Mariat ja ristitee palvet enne õhtusööki.»»

      Tema hääl helises mul endiselt kõrvus, kui purjus madruse teelt nügisin, võõrastemaja uksesilluse alt läbi mahtumiseks pea kumarasse tõmbasin ning sinihämusesse laudu täis kiilutud kõrtsituppa astusin, mis suitsust ja kolkunud õllest lehkas ning vanduvatest ja meremehelaule jõuravatest rämedatest häältest värises.

      Just ühe sellise laulu refrään viis lõpuks mu mõtted väljas ootavalt iiri tüdrukult kõrvale – metsik, möirgav lauluviis, verest nõretav ja räme:

      «Surnukirstul viisteist meest —

      hoi-ras-saa, ja pudel rummi!

      Viin ja kurat viisid hinge seest —

      hoi-ras-saa, ja pudel rummi!»

      Kiigates nurka, kust see kostis, leidsin sealt ühejalgse madruse John Silveri, kes tagus tinakruusiga lauaplaadil rütmi ja laulis ette teda ümbritsevale kambale, mille keskel tema kõrval istus Darby McGraw, leekpunane juuksesasi nagu mereröövlite lipp, hele hääl üle kaaslaste kõmisevate basside kuulda – peale vaadates nõnda nurjatu kamp kui ma elu sees näinud olin. Eriti torkas mulle silma kaame pekise näoga mees, kelle vilavat pilku varjasid rasvased mustad juuksesalgud, ning suur turske tõrvase patsiga pähkelpruun sell, kes ilmselgelt laulu samavõrra nautisid kui vaene täisjoodetud Darby.

      Silver märkas mind üsna samal hetkel, kui mina teda nägin, ning kambajõmmidele paar sõna poetanult tõusis ta püsti ja luukas üle toa, Darbyt kättpidi järele vedades. Tema laial lahkel näol oli piinlikkussegune naeratus.

      «Et tulite talle järele, isand Ormerod?» hõikas ta, et end üle lärmi kuuldavaks teha. «Ja häbi peaks mul ka olema, ütlete, hea põhjusega sellejuures. A ei ole mina seandne mees, kes toreda poisi patuteele viiks; aint ühe hea maheda õlle jootsingi Darbyle ja puhusin temaga natuke merest juttu, küllap ta veel mitu ööd sellest und näeb. Ma poleks vast pidand teda siia tagasi laskma, sir, a kui ta tunnike tagasi oma punase peanupu ukse vahelt sisse torkas, no ei olnd mul südant teda ära saata. Häda pole tal midagi, ja kruus-paar õlut peaks teie pahameelt lahutama, sir; eks?»

      «Ma ei tulnud tema järele,» vastasin, «aga kui ma juba siin olen, eks ma viin ta siis koju. Kust te mu nime teada saite, Silver?»

      Ta tegi kavalat nägu.

      «Eks ikka Darby käest, sir – ehkki sadamas oleks igamees võind mulle sama öelda, sellepärast et te selline tore lahke südamega noorhärra olete. A palun vabandust otsekohesuse pärast, sir, saan ma teid kuidagi aidata?»

      «Vaevalt küll,» ütlesin talle. «Ma otsin kedagi kolonel O’Donnelli.»

      Panin tähele, et üle tema avala sõbraliku näo jooksis üllatusvirve. Ta piilus toas ringi.

      «Pole millaski seandsest džentelmenist kuulnd, mis pole ka üllatav, sellepärast et ma ise enne tänast hommikut pole kordagi siia sattund; a ma juhtusin paari vana laevakaaslasega kokku, kes mulle linna tutvustasid, ja äkisti saab nende käest miskit teada. Oodake kübe, isand Ormerod, ma vaatan, mis teha annab.»

      See näis üsna mõistliku pakkumisena, sest oli ilmne, et kõrtsitoas kedagi kolonel O’Donnelli mõõtu meest ei viibinud, seega noogutasin nõustuvalt; ja kui Silver minema luukas, rahvast täis laudade vahelt osavasti läbi trügides, pärisin Darby käest tema vahepealsete tegemiste СКАЧАТЬ