Portobello kuld. Arthur D. Howden Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ isand Robert,» ütles ta. «Teen kõik, mis tarvis.»

      «Küllap ta teeb,» kinnitas Silver. «Lahkema näoga poissi ei ole ma elu sees näind. Ma alati räägin, noorhärra, lahke näoga käib lahke süda ka kokku.»

      Paadimees oli juba valmis meid kaist eemale lükkama, kui äkiline mõte mul talle ootamiseks märku andma sundis.

      «Muide, isand Silver,» hüüdsin ma, «mulle tuli just pähe, et Darby ei pruugi osatagi kõiki sinu soove täita. On sul plaanis kellegagi kohtuda?»

      Ta näis korraks kõhklema löövat.

      «No kellegi kindlaga just mitte, sir,» vastas ta viimaks. «Mul oleks tarvis Vaalapea võõrastemajas ära käia, kui te seandset paika teadma juhtute.»

      Noogutasin.

      «See on siinsamas lähedal Läänekvartalis. Darby oskab sulle näidata.»

      Ta hõikas jällegi tänusõnu ning luukas tema kõrval naeruväärse uhkusega sörkiva Darby seltsis kargu najal väledalt minema.

      Anne’i pardalt leidsin eest paraja segaduse. Kapten Farraday, nagu arvanudki olin, polnud eile pärastlõunal maale minekust saati naasnud ning oli kahtlemata ametis mitmesuguste kangete jookide peatäie väljamagamisega George’i võõrastemajas. Tüürimees oli hommikul kaldale teda otsima läinud ja küllap temagi kasutas võimalust kipri eeskuju järgida. Laeval käsutas tüürimehe abi, seesama Jenkins, kes oli pääsenud hirmsa Rip-Rapi ja Flinti verise käe läbi uputamisest. Ta oli kurvameelne hapu näoga idainglane, kes Peter Corlaeri sarnaselt ainustki liigutust raisku ei lasknud, ning temaga koos lastikirjadest läbi närida oli tüütu. Võtsin vastu pakkumise temaga koos lõunat süüa, ning õhtupoolik oli juba käes, kui oma tööga lõpuks ühele poole saime, homseks lihtrite saatmise kellaaja kokku leppisime ning tekile naasime.

      Mind siia toonud paat oli juba ammu tagasi läinud, seega lasi ta pootsmanil minu kaldale tagasi sõudmiseks meeskonna kokku panna. Parda ääres oodates tegin juttu sel hommikul saabunud kahest laevast.

      «See prikk nägi teie sõber Rip-Rappi üsna lähedalt,» ütlesin ma.

      «Jah,» vastas Jenkins mornilt. «Üpris kummaline, et Barbadose laev suhkrut ja rummi New Yorki veab. Muidu jätavad nad selle jänkide hooleks.»

      «Tõsi,» tunnistasin, «aga eks erand kinnitab reeglit.»

      Hispaania fregati tekilt ülesvoolu kõlas hõbedane viletriller.

      «Hirmus kahju, et see meie laevu pole,» tähendasin ma. «Rip-Rapile kuluks ära samaga mõõta.»

      Jenkins suutis näoilmet kriipsuvõrragi muutmata kirjeldamatut põlastust väljendada.

      «Need on hispaanlased ju!» mühatas ta. «Tea, mis nad üleüldse siin teevad?»

      «Võib-olla kandis tuul nad ookeani ületades põhja poole,» pakkusin.

      Jenkins mühatas veelkord.

      «Purjedki on neil seesimata. Silmaga näha, et plaanitsevad midagi.»

      «Plaanitsevad? Mida?» pärisin ma.

      Ta kehitas õlgu.

      «Ei tea, ei oska öelda. Aga hispaanlastelt pole kunagi midagi head oodata, isand Ormerod, võite mürki võtta.»

      Enne, kui vastata jõudsin, teatas pootsman, et paat on klaar ja ootab mind redeli all, ning ma jätsin Jenkinsiga rutakalt hüvasti, sest see alatine morn meel hakkas pikemalt tema seltsis viibides üsna tüütama.

      Kui meie paat Bristoli postilaeva pardast eemale sõudis, tuiskas hispaania laeva tagant välja pikk paat ning võttis meiega sama kursi, tosinkond tursket selli aerudel. Ahtris neid käsutava ohvitseri kõrval istus üksik mantlisse mähitud kuju. Mõlemad paadid jõudsid Broad Streeti kai juurde pea üheaegselt ning ma hüppasin maha, viskasin sõudnud madrustele paar münti ja asusin minekule, et ette kanda isale, kes kindlasti minu kauase äraoleku üle ärritunud oli. Aga ma ei jõudnud paari sammugi astuda, kui keegi mees mind kaiotsalt hõikas.

      «Señor! Härrrra!»

      Ma pöördusin fregatilt tulnud paadi vanema poole ning sain kaela hispaaniakeelse vadina valingu, millest ma sõnagi ei mõistnud. Kui ma nõnda ka ütlesin, astus veel keegi lähedalasuva laohoone seinal konksu otsas rippuva laterna valgussõõri. See oli too lodjal nähtud mantlisse mähitud isik, ning ohvitseri või muu asjamehe asemel paljastas valguskuma noore naise, kelle nõtke siredus oli ka teda katvate raskete mantlivoltide alt ilmne. Ainsast hispaaniakeelsest sõnast tema poolt piisas paadivanema vaigistamiseks.

      «Sir,» ütles ta siis sama puhtas inglise keeles kui minagi räägin, «oskaksite ehk mind Vaalapea võõrastemajja juhatada?»

      Peale kokutamise ei mõistnud ma midagi vastata. Ta oli sel päeval juba teine võõras, kes küsis Vaalapea järele, mida isa oli eelmisel õhtul kurikuulsaks kahtlase rahva kogunemiskohaks nimetanud; ja päris kindlasti ei tundunud neiu sedasorti isikuna, kel võinuks sealt leitava roppuse ja patueluga midagi pistmist olla. Ei saanud ma eneselt ka küsimata jätta, kuidas selline kena neiu ometi hispaania fregati pardale sattus.

      Pehmes laternavalguses ta hispaanlannana küll ei paistnud. Tumeda peaga, seda küll, juuksed läikivad mustad, aga tema silmad olid sama sinised kui Darby McGraw’ omad ja ninaots õige pisut ülespoole. Suu oli tal lai, pisut kaardus nurkadega, mis naerdes iseäralikult üles kerkisid ja nuttes otse südantlõhestaval moel alla vajusid. Ea poolest oli ta vaevu enam kui laps ja temast õhkus ehedat süütust, mis tema esitatud küsimusega sugugi kokku ei klappinud.

      Sale jalg kopsis kannatamatult vastu sillutist, sellal kui ma teda uurisin.

      «Nonii, sir,» ütles ta külmalt, «kõnelete te inglise keelt sama hästi kui hispaania keeltki?»

      «E-ei,» suutsin kuuldavale tuua. «Aga – aga lood on nõnda, preili, et Vaalapea teiesuguse daami jaoks küll sobiv paik ei ole.»

      Ta tõmbas silmad pilukile.

      «Ma vist ei saa teist päris aru,» vastas ta. «Ma lähen sinna oma isaga kokku saama.»

      «Vaevalt küll teda rõõmustaks, kui te sellisel kellaajal sinna lähete,» vaidlesin ma.

      Ta lasi kuuldavale heliseva naerupahvaku.

      «Räägite, nagu oleksite tema mõtteviisiga hästi tuttav,» tunnistas ta. «Aga Birgiti kloostri nunnad kinnitasid mulle kogu aeg, et ma patuse ilma peale lähen, ja senimaani pole mulle veel kusagil pattusid silma hakanud. Nõnda siis otsustasin ma täna õhtul pisut seiklusi maitsta, et kõik need sellel hirmsal räpasel laevarisul veedetud nädalad tasa teha, ja lasin Don Pablol, kes tekivahis oli, mulle paadi valmis panna – ise murdis ta muudkui käsi ja ahastas, et toon talle veel õnnetuse kaela.»

      Hakkasin isegi tema imepärase tuulepäisuse peale naerma. Issakene, kujutasin ette, kuidas noored don’id fregati pardal end tema järele sõgedaks igatsevad.

      «Aga sel pole ometi midagi pistmist teie tänaõhtuse retkega Vaalapea võõrastemajja,» meenutasin talle. «Tõsijutt, peaksite selle mõttegi peast heitma.»

      «Seda otsustan juba mina,» torkas ta ootamatult kõrgilt vastu. «Ja kui mu isa seal on, ei juhtu minuga midagi.»

      «Kui ta ikka on,» ütlesin. СКАЧАТЬ