Heategu, mis muutis kõike. Kevin Alan Milne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kari lapsi naersid isekeskis ja minu vend käitus nii, nagu see oleks tühiasi. Kui ta minu juurde jõudis, oli tal minu pärast nii piinlik, et ta ei vaevunud mind isegi puhastamisel aitama; ta kõndis lihtsalt sammu aeglustamata edasi. Minust möödudes pomises ta: „Sinu asemel ei tahaks küll olla.“

      Ei tahaks minu asemel olla? Ära sa märgi!

      Plekid tulid dressipluusilt lõpuks välja. Kuid jälg minu enesehinnangule ja täielik pettumus vennas, et ta sellisel asjal juhtuda lasi, ei kao nii kiiresti.

      Nii et selle asemel, et vaadata, kuidas tuhanded jumaldavad fännid mu jobust vennale kaasa kisavad, olen naelutatud History Channeli sarja külge, milles räägitakse iidsete maiade tsivilisatsioonidest. Jutustaja selgitab parasjagu, miks mesoameeriklased inimesi oma jumalatele ohverdasid, kui ma sissesõiduteel auto häält kuulen. Ma ei tõsta pilku, kui ema tuppa astub. Ekraanil on võika moega kivialtar, aga ma pole saatesse selliselt süvenenud, et aru ei saaks, et ta varakult koju jõudis. Vahin endiselt ekraani ja küsin, miks ta Ty mängu ei vaata.

      „Alice,“ sõnab ta. „Me peame rääkima.“

      „Hiljem? Kohe näidatakse lavastust sellest, kuidas ühe naise süda välja lõigatakse.“

      „Ma võin sulle rääkida, mis tunne see on.“

      See on kummaline lause ja tema hääl kõlab veidralt. Tõstan pilgu ja näen, et ema võitleb pisaratega. „Ema? Kas sinuga on kõik korras?“

      Ta raputab pead, langeb siis minu kõrvale diivanipatjadele ja võtab mind kõvasti kaissu.

      Ma värisen. Ma ei tea, kas seda teeb minu või tema keha, aga ma kohe kindlasti värisen. Arvan, et seda teeb minu keha, sest äkitselt tunnen vaid kohutavat ärevust. Reede õhtud ei ole sellised olnud.

      Mis toimub? Ema ei jäta Ty mänge vahele. Ta ei nuta kunagi. Ja kohe kindlasti pole tema moodi diivanile prantsatada ja mind elu eest kallistada.

      „Alice, kullake… mul on sulle väga kurb uudis.“ Hingan sügavalt sisse. Ema isal, kes elab Ohios, on nüüdseks paar aastat tervis väga kehv olnud. Ma valmistun kuulma, et tema vana keha on viimaks alla andnud. Ainult et ta alustab lauset sõnadega: „Su isa…“

      Värin kaob otsekohe – mu keha on nüüd täiesti jäik. Asi pole vanaisa Gilesis? „Isa!“ prahvatan välja. „Mis isaga on?“

      „Al,“ jätkab ta, pühkides pisaratevoolu oma näol, „su isa suri täna autoõnnetuses. Seda pole võimalik leebemalt öelda, kullake, nii et ma isegi ei püüa. Teda pole enam.“

      Ma tahan karjuda, kellegi peale kõik välja valada, aga ema hoiab minust liiga kõvasti kinni, et ma üldse midagi teha saaksin. Selle asemel sulan tema käte vahel ja me mõlemad nutame, kuni kõik pisarad on otsas.

      Viies peatükk

Ty

      Kui keegi oleks piisavalt loll, et vaadata staadioni prožektoreid kauem kui mõne silmapilgu, kas selleks piisaks pimedaks jäämiseks? See on Texase suurim koolistaadion… seal üleval on kindlasti piisavalt vatte, et mingit kahjustust põhjustada? Mul pole isegi püsivat nägemiskaotust vaja. Ainult mõneminutilisest pimedusest piisaks.

      Nii ma mõtlen, kui marsin mööda väljakut, püüdes mängu päästa. Soovin, et kaitsjad vaataksid lihtsalt sekundi või kaks prožektoritesse, et nende nägemine hägusaks muutuks. Kas kaitsemängijad selleks mitte piisavalt lollid pole?

      Ajalehtede sõnul olen ma võimsa Mesquite’i jalgpallimeeskonna süda ja hing, aga mina pole selles nii kindel. Kõik poisid siin annavad iga kord endast kõik, kui me vormiriided selga ajame. Mina olen lihtsalt juhtumisi kapten ja algrivistuse mängujuht, nii et minust on kohalikel ajakirjanikel lihtne kirjutada – vaieldamatult kangelane, kui me võidame, kuulsusetu patuoinas, kui kaotame.

      Kahjuks täna nii ongi. See tähendab, me kaotame. Ja veel koduväljakul meie suurima rivaali North Mesquite’i vastu. Nimetage mulle jäse ja ma loobun sellest hea meelega selle nimel, et kaotusseisust välja tulla ja võita. Mitte minu enda, vaid meeskonna pärast. Ja fännide, kes tulid täna siia ja ootasid, et ma toon võidu koju. Ja isale. Ma tean, sõnumis ütles ta, et on igal juhul minu üle uhke, aga ma olen näinud tema silmis sära, kui mul hästi läheb.

      Piilun kiiresti väljaku nurka, kus talle tavaliselt koos emaga istuda meeldib. Tavaliselt leian ta rahva seast üles, aga täna ei ole ma teda märganud.

      Neljandast veerandist on veel ainult umbes minut mängida. Oleme kolme punktiga maas, kuid oleme saanud järjestikku neliteist punkti ning kuna pall on kaheksateistkümnendal jardil, oleme kiirelt lähenemas touchdown’ile, millega rebiksime ette.

      „See mäng on meie!“ hüüan kampa kogunenud meeskonnakaaslastele. „Me teeme neile ära! Tekitame neis veel kahtlusi järgmise pettemanöövriga. Nende tagumised kaitsjad on liialt keskosale keskendunud, nii et teie, püüdjad, peate neile otse peale tormama, nagu jookseksite värava suunas, siis tehke järsk haak sisse ja jookske nurkade poole. Leian teid sealt üles. Kõik teised jookske täpselt samamoodi nagu eelmises mänguplaanis, aga mina lähen palliga vasakult, kui olen kolmeni lugenud.“ Vaatan otsa lineman’idele, lootes, et nad saavad aru, kui olulised nad on selles, mida kohe ette võtame. „Teie hoidke teisi piisavalt kaua kinni, et ma saaksin söödu anda, siis on kuus punkti meie. Selge?“

      Dillon, kes mängib tight end’i positsioonil, köhatab hääle puhtaks, et rääkida. Tavaliselt mulle ei meeldi kobaras koos olles eriti pikalt lobiseda, aga ta on abikapten, nii et on selle ära teeninud. Aga ma hoian siiski pöialt, et ta ütleks midagi inspireerivamat kui eelmisel nädalal, kui ta lajatas poistele: „Olge mehed, daamid ju vaatavad.“ „Ee, kuule kutt,“ ütleb ta. „Miks su ema Rawlinsiga räägib?“

      Ma vaatasin tema pilgu suunas, lootes, et Dilloni silmad petavad teda. Aga seal ta on, seisab vihmasabinas jopeta ja lobiseb minu jalgpallurikarjääri kõige kriitilisemal hetkel peatreeneriga. Ta ei ole kunagi tema ega ühegi teise treeneriga mängu ajal rääkinud, miks siis nüüd?

      Kuigi ema sekkumine ajab mind närvi, põrnitsen Dilloni poole, nagu oleks see kõik tema süü. „Kes teab? Tõenäoliselt arvab, et teine meeskond ei tohiks mind nii kõvasti lüüa.“ Enne kui lineman’ide seast keegi naerma jõudis hakata, pööran end taas nende poole ja käratan: „Mida nad teha ei saaks, kui teie oma positsioonidel püsiksite, raisk! Niisiis, kas me võidame selle mängu või ei?“

      Kobar rõkkab hõisetest ja ebamäärastest uratustest, siis lähevad kõik laiali ja võtavad joonel oma koha sisse. Pilti emast ja treenerist on raske peast visata, aga mulle meenub see, mida isa mulle pingeolukorraga toimetulekuks õpetas kunagi ammu, kui ma lasteliigas palli loopisin: Sinu suurim tugevus väljakul ja ka elus, ei ole sinu käsi, vaid mõtteviis. Et võita, peab peaga mängu juures olema. Kui sa ei keskendu, on kõik läbi.

      Ühe rahustava hingetõmbega hüüan mängu alustamiseks kombinatsiooni välja.

      Palli maandumine minu kätes toob tähelepanu täielikult tagasi. Nagu ma olen tuhandeid kordi varem teinud, pööran vasakule ja teesklen, et annan palli kõrvale, siis astun kolm sammu tagasi ja otsin, kellele eestpoolt võiks anda söödu. Kuid selle asemel näen vaid valge särgiga vastasmeeskonna kaitsemängijat, kes nagu tank läbi rivi tormab.

      Mida…?

      Ma põikan instinktiivselt paremale ja suundun vabasse ruumi veidi lähemale küljejoonele, kust ma äkki saan puhta söödu anda või vähemalt järgmise jooneni jõuda.

      Siin СКАЧАТЬ