Heategu, mis muutis kõike. Kevin Alan Milne

Чтение книги онлайн.

      Mõnikord tahaksin end jalaga lüüa, selle eest, et ma nii uudishimulik olen.

      Samal ajal jälle on ju inimestel vahel vaja rääkida. Nii et võib-olla polegi mu uudishimu halb. Võib-olla ootavadki inimesed minu valdkonnas tegutsejatelt veidi uudishimu. See ei ole alati lihtne, aga ma olen tasapisi mõistma hakanud, et iga päev juhtub inimestega nii head kui halba. See on vältimatu. Iga kord kui ma telefoni kätte võtan, tean, et alles tärkava, kirgliku või eluaeg kestnud armastuse asemel, millest mulle väga kuulda meeldib, võib lilli hoopis väga traagilisel põhjusel vaja olla – haiguse, kurbuse ja isegi surma pärast. Neist viimastest ei meeldi mulle kuulda, aga see käib asja juurde. „Kui vana ta on?“ küsin õrnalt.

      „Kümneaastane.“

      Nüüd ma tahan nutta. Nathanil on õigus, ma olen nagu murtudsüda. „Kui palju teil neid vaja on? Ma pean nagunii veel mõned saadetised kohale toimetama, nii et see ei tee tüli. Ma saan need ükskõik millisesse linna piirkonda teieni toimetada poole tunniga, olenevalt liiklusest.“

      Pärast hetkelist mõtlemist valib mees välja numbri üksteist, lootes, et selles on piisavalt võlujõudu, et tütar oma järgmist sünnipäeva näeks.

      Ma panen poe ukse lukku ja hakkan kokku panema kõrget kimpu värsketest valgetest kalladest, millele lisan erklillasid lavendlioksi. Lavendli eest ta ei maksa, aga mul on ükskõik; see näeb ilus välja ja tema tütar on seda väärt. Kui töö on tehtud, hoian kimpu enda ees, et oma kätetööd imetleda, seejärel toon selle endale lähemale, et lõhna sisse hingata.

      Siis heliseb telefon uuesti.

      Juhuks, kui see isa Lily kallade pärast tagasi helistab, võtan kõne vastu.

      See ei ole tema. Paar sekundit hiljem küsin: „Kes helistab?“, et olla kindel, et kuulsin õigesti.

      „Proua, mina olen RayLynn Harper politseist. Kas ma räägin Holly Steeniga?“

      „Halleyga,“ vastan ma.

      „Oi, vabandage, Halley.“

      „Tegelikult on mul pisut kiire. Kas te helistate annetuste pärast, sest olen kindel, et mu abikaasa juba andis pisut sel aastal politseile.“

      „Ei, proua, mitte selle pärast.“ Miski tema hääles muudab mu äkitselt ärevaks. Tekib pikk vaikus – liiga pikk, et sellele järgneks müügijutt. Seejärel: „Tegelikult helistan teile teie abikaasa pärast.“ Ta vaikib taas. „Täna pärastlõunal juhtus kiirteel õnnetus.“

      Kas te olete tundnud, kuidas teie süda löögi vahele jätab? Selle hetkeni mina ei olnud. „Ja?“

      „Ja… noh, mul ei ole veel palju üksikasju teada. Kuid kahjuks osales õnnetuses härra Steen. Te peate tulema haiglasse, niipea kui saate.“

      Ma ei mäleta, kuidas ma vaasi maha pillasin, aga kui ma polnud mitu sekundit hinganud, vaatasin maha ja avastasin, et seisan keset klaasikilde, vett, valgeid kallasid ja lavendlit. „Kas temaga on kõik korras?“

      Ta ei ütle midagi. Kas ma esitasin äsja küsimuse? Ma ju ei küsinud seda oma peas, ega? Ma laususin neid sõnu telefoni. Miks see naine siis ei vasta?

      Lõpuks ütles naine eriti venitades – võib-olla selleks, et hoopi leevendada: „Proua, mul on tõesti kahju, aga kahjuks ei jäänud teie abikaasa õnnetuses ellu. Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Üks politseinik saab teiega seal kokku. On asju, millest me peame teiega rääkima…“

      Preili RayLynn Harper räägib veel midagi, selles olen ma kindel. Aga ma ei suuda sõnu eristada. Ei suuda keskenduda. Mu pea käib ringi, mu mõtted on laiali.

      Valel ajal vales kohas? Nathanit ei ole enam? Ta ei jäänud ellu?

      Ma vajun põrandale, mulle meenub ähmaselt, et igal pool on klaasikillud, aga mul on ükskõik. Võite mind lõikuda, mind veritsema panna, sellest pole midagi. Minu elu purunes äsja täpselt nagu see vaas.

      Ma ei mäleta tegelikult, kuidas ma autosse istusin ja sõitsin. Viimane koht, kus ma olla tahtsin, oli haigla, aga sinna mul kästi minna. Oleksin pidanud viima lilli ühele kümneaastasele tüdrukule, kelle tõenäosus ellu jääda muutub üha väiksemaks, mitte vaatama oma juba surnud abikaasa vigastatud keha.

      „Kas võite kinnitada, et siin on Nathan Steen?“ küsib mees, kes töötab koroneri juures.

      Ma ei suuda Nathani näolt pilku pöörata. Tema rind, käed ja jalad on kohutavas seisus, aga nägu tundub nii täiuslik, nagu ta magaks rahulikult. Loomulikult on see tema, mõtlen ma. Kes see veel olla saab? Ja miks ma pidin selle kinnitamiseks siia tulema? Kas õnnetuspaigas polnud mitte tema auto? Kas nad poleks saanud numbrimärgi omanikku otsida? Kas nad ei võtnud tema rahakoti vahelt juhilube ega vaadanud sellel olevat fotot?

      Ma noogutan veidi. „Jah,“ ütlen õhku ahmides. „See on tema.“

      Haigla sotsiaaltöötajal on mõned paberid, mida pean täitma ja siis veeretatakse Nathani surnukeha minema. Meie vestluse ajal selgitab töötaja, et surnukeha tuvastamine on niisama vajalik lahkunu perekonnale kui koronerile – tema sõnul aitab see juhtunuga leppida.

      Leppida?

      Kas ta ei saa aru, kes seal kanderaamil lebas? See oli Nathan Steen! See oli mu abikaasa! Mu parim sõber! Maailm ei saa kellestki temasugusest ilma jääda ja eeldada, et sellega lihtsalt lepitakse.

      „Proua Steen,“ ütleb ta, kui ma viimasele blanketile alla kirjutan. „Ma tean, et teil on olnud kohutav päev. Kas te saate ise ikka koju sõita või peaksin otsima kellegi, kes teid sõidutab?“

      „Minuga on kõik korras,“ sõnan ma. „Jah… ma suudan ilmselt ise koju sõita.“

      Neljas peatükk

      Kunagi ma teesklesin, et mulle meeldib jalgpall. Võib-olla mulle meeldiski vaadata Ty suurepäraseid mänge, kuulda, kuidas kõik teda tagant ergutavad, ja näha, kui elevile ema ja isa läksid iga kord, kui ta touchdown’i tegi või kellegi eest kõrvale põikas, aga kõik ülejäänu oli minu jaoks surmigav. Ma vist ei ole eriline spordiinimene. Vaimses mõttes ei ole sport eriti sütitav. Lisaks on nendel mängudel palju inimesi. Inimesi, kes mulle eriti ei meeldi. Täpsemalt öeldes seitsmendikke.

      Kunagi käisin ma pidevalt mänge vaatamas. Nüüd on reede õhtud „minu õhtud“. Ma olen üksinda kodus, iseendaga. Võin vabalt telekat vaadata, lugeda või teha, mida iganes tahan. Eelmisel reedel lugesin neljandat korda „Roheliste viilkatuste Anne’i“. Üle-eelmisel õppisin pähe perioodilisustabeli esimesed kaheksakümmend kaks elementi, sealhulgas ka kõik lantanoidid. Sellele eelneval reedel panin selga ema rinnahoidja ja püüdsin välja arvutada, mitu aastakümmet möödub, enne kui selline asi mulle parajaks saab.

      Kui poleks õelaid inimesi, käiksin ilmselt endiselt koos vanematega mängudel. Viimane, kus käisin, oli hooaja esimene mäng augusti lõpus. Kui meie meeskond võitis, jäin koos vanematega lahkumise asemel staadionile, et Tyga koju sõita. Mõtlesin, et noh, kui mind staarmängijaga koos nähakse, hakatakse mind ehk teistmoodi kohtlema.

      See osutus kohutavaks veaks.

      Kui ma ootasin, et Ty jalgpallivormi ära vahetaks, nägi Ashley mind seal seismas ning saatis Bridgette’i, ühe oma puhvis juustega sõbranna, mulle märkamatult vettinud hot dog’i СКАЧАТЬ