Saatusetähed. 1. raamat. Нора Робертс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ söönud koos kahe inimesega, kes aktsepteerivad mind sellena, kes ma olen. See on hea.“

      Ta proovis rooga, mida Riley oli nimetanud tzatziki’ks, ning leidis, et mahe jogurt, küüslaugutükid ja kurgi jahe kõrvalmaik läksid lõppude lõpuks kergesti alla.

      „Ja see samuti.“

      Toit rahustas teda. Võibolla oli see veinist või lõhnavast õhtust või faktist, et ta oli oma otsusega lõpuks täielikult leppinud, ent tema närvide valusad servad rahunesid.

      Kui Bran lõikas veidi liha ja pani selle tema taldrikule, jäi ta seda ainiti vaatama.

      „Sa peaksid proovima,“ ütles Bran.

      Ta proovis, et viisakas olla, ütles ta endale, kuid mehe teguviis tundus naeruväärselt intiimsena. Et tähelepanu kõrvale juhtida kuumuselt, millel polnud mingit tegemist suutäiega grillitud lambast, tõstis ta oma veiniklaasi.

      „Kuidas sa nendest kolmest tähest tead?“ küsis ta Branilt. „Need on põhjus, miks sa siin oled. Miks meie kõik siin oleme. Kuidas sa neist tead? Mida sa tead?“

      „Ma räägin teile legendi kolmest tähest, mille lõid kolm jumalat – nad olid kuujumalannad. Või on, sõltuvalt sellest, kus sa seisad. Nad tegid need tähed kingituseks uuele kuningannale, kes oli alles beebi, räägivad mõned legendid, samal ajal kui teised…“ Ta vaatas Riley poole.

      „Teised ütlevad, et noor tüdruk. Kuningas Arturi laadis – tõeline kuninganna, valitud veel ühe valitsemisaja lõpus sobivuskatse kaudu.“

      „Nii see on. Need õed-jumalannad tahtsid ainulaadset ja kestvat kingitust kuninganna jaoks, kes valitseb headuse nimel, nagu nad teadsid, kes hoiab valitsedes rahu leebelt oma käes. Seega lõi igaüks tähe, ühe tulest, ühe jääst, ühe veest, kõik säravad ning täidetud tugevuse ja maagia ja lootusega, mis võivad olla seesama.“

      „Rannas – valgel liival,“ lisas Sasha.

      Bran jätkas söömist, kuid jälgis teda hoolikalt. „Nii mõned räägivad.“

      „Kõrgel mäekünkal on palee, hõbedane ja särav, ning kuu on valge ja täis, helkides üle vee.“

      „Oled sa seda näinud?“

      „Ma nägin seda unes.“

      „Mis võib olla seesama,“ kordas Bran.

      „Nad ei olnud rannas üksi.“

      „Ei, nad ei olnud üksi. Oli veel üks nende taoline, aga siiski niisama erinev kui valge mustast, kes tahtis seda, mida nad olid loonud ja mis oli kuningannal – võimu maailmade üle. Need kolm tundsid teda, teadsid, kes ta on, teadsid, kui nad viskasid tähed kuu poole ja too teine neid oma pimedusega ründas, et nad peavad kaitsma seda, mida nad olid loonud, ja kõike, mis elas.

      Tähed pidid kukkuma alla,“ jätkas mees, „too teine oli selle eest hoolitsenud ja ta võib oodata. Seega need kolm kasutasid oma võimu, et kui tähed alla langevad, kukuvad nad üksteisest kaugele ja nende täielik võim saavutatakse ainult siis, kui nad on koos. Nad pidid langema salajastesse kohtadesse, peidetud ja väljaspool ohtu, kuni tuleb aeg nad üles tõsta, kokku tuua ja järgmisele uuele kuningannale viia.“

      „See on ilus lugu, kuid…“

      „Mitte kõik sellest,“ katkestas Riley. „Räägi talle ka teine pool.“

      „Kui too teine saab tähed oma võimusesse, keeratakse lukust lahti kõigi maailmade kõik uksed. Pimedus, needus, hävitus saavad vabaks ning neelavad kõik, mida suudavad. Inimmaailmad ja teised, niisama haavatavad, ei jää selles ellu.“

      „Maailmad.“

      Naeratades lõpetas ta Sasha veini. „Kas sa imestad mõnikord inimeste ülbuse üle, kes mõtlevad, et nad eksisteerivad üksinda selles universumis?“

      „Enamik pärismaalaste kultuure ja ürguske teab paremini,“ märkis Riley.

      „Sa oled teadlane.“

      „Ma olen kaevaja,“ ütles Riley Sashale. „Ja ma olen piisavalt üles kaevanud, et teada, me ei ole kunagi üksi olnud. Selle legendi juures on veidi rohkemat.“

      „Veidi jah,“ möönis Bran.

      „Need, kes neid otsivad, riskivad surmaga – loomulikult –, aga kui nad võidavad, päästavad nad maailmad, mis on väga tähtis. Ja igaüks leiab omaenese saatuse.“

      „Te mõlemad usute seda.“

      „Ma usun seda piisavalt. Olen neid aeg-ajalt otsinud umbes seitse aastat.“

      „Kaksteist,“ ütles Bran. „Samuti aeg-ajalt.“

      „See on minu jaoks olnud otsekui hobi, kuni praeguseni. Nüüd?“ Riley jõi ära viimase oma veinist. „Ma arvan, et see on muutunud mu hirmutavaks missiooniks.“ Ta pani klaasi lauale ja kummardus Sasha poole. „Kas me oleme selles kõik kolm?“

      „Kuus. Meid peab olema kuus. Ma ei usu, et jõuame kaugele, kuni oleme kuuekesi.“

      „Hea küll, aga see ei tähenda, et me ei saa otsima hakata.“

      „Kust?“

      „Põhjapoolsetest mägedest, seal on palju koopaid. See võib olla hea koht, kust alustada.“

      „Kuidas me sinna jõuame?“

      „Mul on džiip. See viib meid kuhu tahes. On sul matkasaapad?“

      „Jah. Ma matkan kodus palju.“

      „Kuidas sinuga on, iirlane?“

      „Ära muretse.“

      „Suurepärane. Seega kohtume hommikul ja suundume välja, ütleme, umbes kell kaheksa?“

      Bran võpatas. „Hommikuinimene, eks ole?“

      „Ma olen see, kes pean olema.“

      Sasha läks koos nendega hotelli tagasi poolvines. Liiga palju veini, liiga palju reisi, liiga palju stimulatsiooni. Ta läheb magama ja lihtsalt magab ning sorteerib ülejäänu hommikul välja, ütles ta endale.

      „Mis korrus?“ küsis Bran, kui nad lifti astusid.

      „Kolmas.“

      „Minul samuti.“

      „Ja mina moodustan kolmanda kolmest,“ ütles Riley.

      „Loomulikult.“ Sasha naaldus ohkega vastu seina ja kaevas oma võtme välja.

      Kui nad liftist väljusid ja samas suunas pöördusid, tundis Sasha saatuse kleepuvaid sõrmi oma kaela näpistamas. Ta peatus oma ukse ees. „Minu tuba.“

      „Ma olen sinu vastas teisel pool koridori,“ ütles Bran, nüüd naeratades.

      „Muidugi oled.“

      „Ja mina otse su kõrval.“ Riley läks ukseni Sasha ukse kõrval.

      „Kus te mujal saaksite olla?“ СКАЧАТЬ