Saatusetähed. 1. raamat. Нора Робертс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõstis mõlemad käed pea juurde. „Peavalu.“

      „Kas seda juhtub sageli?“

      „Ma teen kõik mis suudan, et seda peatada.“

      „Ja see ongi arvatavasti põhjus, miks su pea valutab. Sa ei saa võidelda omaenese loomusega, usu mind. Sa pead õppima seda kontrollima ja sellega kohanema.“ Riley tabas kelneri pilgu ja tegi õhus sõrmega sõõri. „Ma võtan meile veel ühe ringi.“

      „Ma ei usu, et ma peaksin…“

      „Söö veidi pähkleid.“ Nüüd reibas, lükkas Riley kausi lähemale. „Sa ei teeskle seda – mitte keegi ei ole nii hea. Ja mul on inimeste suhtes tunnetus – mitte empaatiline, vaid usaldusväärne tunnetus. Seega võtame veel ühe joogi, räägime selle asja veidi rohkem läbi ja siis otsustame, kuhu me siit läheme.“

      „Sa kavatsed mind aidata.“

      „Nii nagu mina seda näen, peame teineteist aitama. Minu otsing näitab, et tuletäht on Korful või selle ümbruses – ning sinu unenäod kinnitavad seda. Sinust võiks abi olla. Nüüd…“

      Ta katkestas, lõi käega vastu oma tukka ja vaatas Sasha poole. „Nonoh, asi läheb üha rohkem ja rohkem huvitavaks.“

      „Mis on?“

      „Unenäokohting.“ Riley tõmbas näole meelega flirtiva naeratuse ja kõverdas õhus sõrme.

      Keerates end oma toolis, nägi Sasha teda. Meest, kes hoidis käes välku. Sedasama, kes oli võtnud tema keha.

      Mehe silmad, nii tumedad, vilksatasid Rileylt kõrvale ja kohtasid tema silmi. Hoidsid neid. Ja neid hoides tuli ta nende laua juurde.

      „Tere, daamid. Suurepärane vaade, eks ole?“

      Mehe hääl, iirlaslik ja muretu, tõi värina Sasha nahale. Ta tundus olevat lõksus, otsekui oleks särav hõbepuur tema ümber langenud.

      Ja kui mees naeratas, tundis Sasha ihalust.

      „Kust sa oled, iirlane?“ küsis Riley.

      „Sligost, väikesest külast, millest sa pole kuulnudki.“

      „Oleksid üllatunud.“

      „Cloonacool.“

      „Ma tean seda. Asub Oxi mägede jalamil.“

      „Jah, nii see on. Hea küll siis.“ Ta vehkis käega ja pakkus Rileyle väikese ristikukimbu, mis oli tema pihku ilmunud. „Mälestus kaugest kodust.“

      „Ilus.“

      „Ameeriklased?“ Ta vaatas tagasi Sasha poole. „Teie mõlemad?“

      „Paistab sedamoodi.“ Riley jälgis tema pilgu nihkumist, langemist visanditele. Ta ei öelnud midagi, kui mees sirutas käe ja tõstis ühe visandi kuuest inimesest üles.

      Mitte vapustatud, mõtles ta. Intrigeeritud.

      „Kas pole lummus. Sina oled see kunstnik?“ küsis ta Sashalt. „Sul on hea käsi ja silm. Mulle on öeldud, et mul on sama.“ Ta naeratas. „Kas panete pahaks, kui ma teie juurde istun?“

      Nõusolekut ootamata tõmbas ta naaberlauast tooli nende laua juurde ja istus.

      „Ma ütleksin, et meil on paljust rääkida. Ma olen Bran. Bran Killian. Miks ma ei võiks teile, daamid, joogi osta ning me räägime kuust ja tähtedest?“

      TEINE PEATÜKK

      Sasha võitles, et oma tasakaalu leida, kui mees end mugavalt sisse seadis ja klaasi kohalikku punast veini tellis.

      Mees oli tema unenägudest välja kõndinud, otsekui oleks ta soovinud mehe tulekut tegelikku ellu. Ta tundis mehe nägu, tema keha, häält, lõhna. Ta oli olnud temaga lähedane.

      Ent mees ei tundnud teda.

      Ta ei teadnud, et Sasha süda peksis kiiresti kurgu all, või et ta oli käed laua all tugevasti kokku pigistanud, et hoida neid värisemast.

      Ta vajas veidi üksiolekut, et end kokku võtta, mõtles laualt oma visandid võtta ja ära minna, kuid mees pööras oma tumedad silmad tema poole.

      „Kas ma tohin?“ küsis ta ja enne kui Sasha mõistis, oli ta vastust ootamata ühe visandi Rileyst üles tõstnud.

      „Ta on sind väga hästi kujutanud.“

      „Paistab sarnane.“

      „Kas te olete teineteist kaua tundnud?“

      „Umbes pool tundi.“

      Mehe ainus reaktsioon oli üksainus tõstetud kulm – see, millel oli välguarm. „Lummav.“

      Ta uuris üksteise järel kõiki visandeid, pannes need korralikult virna. „Ja need kolm inimest?“

      „Ta ei tea. Sulle ei paista see väga veider olevat.“

      „Maailm on täis salapära, kas pole?“

      „Mida sina Korful teed?“ küsis Riley.

      Mees naaldus, veiniklaas käes, istme seljatoele ja naeratas. „Ma olen puhkusel.“

      „Mine ikka, Bran.“ Riley viipas oma joogiga. „Pärast kõike, millest me koos läbi oleme läinud.“

      „Ma tundsin, et see on koht, kus ma pean olema,“ vastas mees lihtsalt ja võttis visandi kuust selle kolme särava tähega. „Ja ilmselt ongi.“

      „Sa tead, mis need on.“

      Bran nihutas pilgu Sashale. „Ta räägib. Jah, ma tean, mis need on. Kus on hoopis teine asi. Mul on üks sinu maale.“

      „Mis?“

      „See, millele sa panid nimeks „Vaikus“. Mets mahedas hommikuvalguses, kitsas rada looklemas suvest roheliste puude vahel, mõned puud kaetud samblikuga, mis helgib valguses vaikselt kui sosin. Raja taga kumab see valgus eredamalt, julgemalt, otsekui kutsudes. See paneb vaataja imestama, mis on selle raja lõpus.“

      Ta tõstis üles veel ühe visandi, seekord iseendast, jalad kindlalt maas, pea tagasi heidetud, jõuline sinine välk sähvimas ülessirutatud sõrmeotstelt. „See kõik on väga huvitav.“

      „Ma ei tea, mida miski sellest tähendab. Ma ei saa millestki aru.“

      „Kuid sa tulid sellegipoolest. Ameerikast?“

      „Jah.“

      „Ja ka sina oled Ameerikast, Riley.“

      „Algselt. Ma liigun palju ringi. Ja sina tulid Iirimaalt.“

      „Algselt. Kuid siia tulin New Yorgist. Mul on seal üks koht.“

      „Millega sa tegeled?“ nõudis Sasha.

      Kui mees märkaski tema teravat tooni, ei näidanud ta seda välja. „Maagiaga,“ vastas ta ja pakkus talle kannatuslille rikkalikult purpurse õie. СКАЧАТЬ