Sügistrummid 2. Диана Гэблдон

Чтение книги онлайн.

      KAHEKSAS OSA

       BEAUCOUP 1

      30

      NAGU VITS VETTE

      Oxford, aprill 1971

      „Ei,” ütles Roger veendunult. Ta keeras kiirelt ringi, et piiluda aknast sombusesse taevasse, hoides telefonitoru kõrva ääres. „Ei tule kõne allagi. Ma ütlesin, olen järgmisel nädalal Šotimaal.”

      „Kuule nüüd, Roks,” kostis meelitav naishääl, mis kuulus tema dekaanile. „See on just midagi sulle sobivat. Ja see ei muuda ivagi sinu ajakava; sa ei kavatse ometi selsinatsel aal minna mägedesse hirvi küttima – ja ise sa ütlid mulle, et sinu piiiiigakene ei tule enne kui juulikuus.” –

      Roger kiristas dekaani tehtud šoti aktsendi peale hambaid ja avas suu, et uuesti keelduda, kuid ei olnud küllalt kiire.

      „Ja need on veel ameeriklased ka, Roks,” öeldi talle. „Sa oled ameeriklastega nii hea. Kui kõnelda tüdrukuist,” lisas ta itsitades.

      „Kuula nüüd, Edwina,” kostis Roger end kannatlikuks sundides, „mul on sel vaheajal tegemisi. Ja nende tegemiste hulka ei kuulu Ameerika turistide vedamine mööda Londoni muuseume.”

      „Ei, ei,” kinnitas dekaan. „Turistikraami jaoks on meil lapsehoidjad palgatud, sinu mureks on ainult konverents ise.”

      „Jah, aga…”

      „Raha, Roks,” nurrus Edwina torusse, tõmmates välja oma salarelva. „Ma ütlesin, et need on ameeriklased. Ja sa tead, mida see tähendab.” Ta vakatas paljuütlevalt, et Roger saaks mõtiskleda tasu üle, mida makstakse küllasaabunud Ameerika teadlaste jõugule korraldatud nädalapikkuse konverentsi juhtimise eest, mille ametlik juht oli haigeks jäänud. Tema tavalise palgaga võrreldes oli tegemist astronoomilise summaga.

      „Ee…”

      Roger tundis, kuidas tema vastupanu hakkab raugema.

      „Roks, ma olen kuulnud, et sa hakkad varsti naist võtma. Jõuaksid pulmalauale veel mõne hägise osta, mis?”

      „Kas keegi on sulle öelnud, kui peenetundeline sa oled, Edwina?” küsis Roger.

      „Mitte keegi,” vastas too, kihistas jälle lühidalt naerda ja läks sealsamas üle ülemusetoonile. „Selge, kohtume siis esmaspäevasel nädalakoosolekul,” ütles ta ja pani toru hargile.

      Roger surus maha mõttetu tahtmise oma toru jõuga käest virutada ja kukutas selle lihtsalt hargile.

      Võib-olla polegi see asi nii hull, mõtles ta rõõmutult. Rahast ta tõtt-öelda eriti ei hoolinudki, kuid konverentsi juhtimine viib ta mõtted mujale. Ta võttis telefoni kõrval lebava kõvasti kortsunud kirja, silus seda, ja lasi silmadel üle vabandavate lõikude libiseda, neid tegelikult lugemata.

      Tal on nii kahju, kirjutas Brianna. Erikutse inseneride konverentsile Sri Lankal (jumal küll, kas kõik ameeriklased veedavad oma suved konverentsidel?), väärtuslikud kontaktid, tööintervjuud (töö- intervjuud? Jessas, ta teadis seda asja, tüdruk ei tulegi tagasi!) – nii et kuidagi ei klapi. Kohutavalt kahju. Näeme septembris. Kirjutan. Armastusega.

      „Jajah, seda muidugi,” ütles ta. „Armastusega.”

      Roger kägardas paberilehe uuesti palliks ja viskas kummutile. Pall põrkas hõbedaselt pildiraamilt tagasi ja kukkus vaibale.

      „Oleksid võinud mulle otse öelda,” lausus ta valjusti. „Ühesõnaga, sa leidsidki kellegi teise; sul oli tookord õigus, eks ole? Sina olid tark ja mina olin loll. Aga kas sa ei oleks võinud vähemalt aus olla, sina väike valelik ülbik?”

      Ta püüdis endas korralikku viha üles kütta – ükskõik mida, mis täidaks õõnsuse kõhukoopas. Kuid sellest polnud abi.

      Ta võttis hõberaamis pildi ja tahtis seda puruks lüüa – ja südamele suruda. Lõpuks ta lihtsalt seisis ja vaatas pilti pikalt ning pani siis vaikselt kummutile, näoga allapoole.

      „Nii kahju,” kordas ta. „Jah, minul ka.”

      Mai 1971

      Kui ta konverentsi viimasel päeva kolledžisse tagasi jõudis – higine, väsinud ja ameeriklastest põhjalikult tüdinenud –, ootasid teda uksehoidja konkus mingid kastid. Viis suurt puukasti, kaetud rahvusvahelisi postipakke tähistavate kirevate kleebistega.

      „Mis need on?” Roger žongleeris paberialusega, mille pakivedaja talle ulatas ja otsis teise käega taskust jootraha.

      „No kuda mina seda tean, mis?” Üle õue uksehoidja korteri vahet käimisest hingetu ja märg pakivedaja kukutas viimase kasti kolksuga virna otsa. „Kõik sinu jagu, vennas.”

      Roger lükkas prooviks kergelt pealmist kasti. Kui seal polnud raamatud, siis vist küll tina. Kuid lüke oli lasknud tal märgata korralikult järgmise kasti külge kleebitud ümbrikku. Teatavate raskustega tõmbas ta selle kasti küljest ära ja rebis lahti.

      Kunagi sa ütlesid mulle, et igaüks vajab iseenda ajalugu, öeldi ümbrikusse pandud kirjas. See siin on minu oma. Kas sa hoiaksid seda koos enda omaga? Lõpus polnud ei tervitust ega hüvastijätusõnu, kõigest üksik jämedate nurgeliste joontega kirjutatud B-täht.

      Roger põrnitses natuke aega kirja, murdis selle siis kokku ja pani särgitaskusse. Ta lasi põlved ettevaatlikult konksu, võttis pealmisest kastist kinni ja tõstis selle üles. Jeerum, see pidi kaaluma vähemalt kuuskümmend naela!

      Higisena pani Roger kasti oma elutoa põrandale, läks kabinetti ja soris natuke lauasahtlis. Ta tuli tagasi kruvikeeraja ja pudeli õllega relvastatult ning asus kastiga tegelema. Ta üritas oma kasvavat erutust alla suruda, kuid ei suutnud. Kas sa hoiaksid seda koos enda omaga? Kas üks tüdruk saadaks poole oma varandust jorsile, kellest ta kavatseb lahku minna?

      „Ajalugu, jah?” pomises ta. „Pakkimise järgi otsustades muuseumikõlbliku kvaliteediga.” Kasti sisu oli veel omakorda kastis, mida ümbritses kiht laaste, ja kui ta sisemise kasti lahti tegi, vaatas sealt vastu väiksemate karpide ja ajalehepaberisse mässitud pontsakate pakikeste salapärane segadik.

      Roger võttis ühe tugeva kingakarbi ja piilus sisse. Ülesvõtted; vanaaegsed, laineliste äärtega, ja uuemad, läikivad ja värvilised. Teiste vahelt paistis suure stuudiofoto serv ja ta tõmbas selle välja.

      Pildil oli Claire Randall, enam-vähem selline, nagu ta teda mäletas: soojad ja pilkupüüdvad merevaigukarva silmad siidjaspruuni juuksepahmaka all, kerge naeratus kenal lopsakal suul. Roger pistis foto karpi tagasi, tunne nagu mõrtsukal.

      Ajalehepaberist ilmus välja väga asjakohase nimega kaltsunukk Kaltsu-Kati, värviga tehtud nägu peas nii luitunud, et sellest olid alles vaid tühjalt ja väljakutsuvalt põrnitsevad saapanööpidest silmad. Nuku kleit oli rebenenud, kuid hoolikalt ära parandatud, ja pehme keha küll plekiline, kuid pestud.

      Järgmine komps sisaldas räbaldunud Miki-Hiire mütsi, õhuke roosa vahtkummiriba uljaste kõrvade vahel alles. Odav mängutoos, mis mängis avades „Over the Rainbow”.2 Kaisukoer, sünteetiline kasukas laiguti ära tulnud. Luitunudpunane M-mõõtu meesterahva dressipluus. See võinuks Briannale paras olla, aga kuidagi Roger teadis, et see oli kuulunud Frankile. Räbal kastanpruunist siidist ja vateeritud hommikumantel. Hetkeaje sunnil surus ta selle vastu nina. Claire. Lõhn, kõik see õrn muskusearoom ja taimehõng, tõi ta Rogerile elavalt meelde ja mees lasi rõivatüki СКАЧАТЬ