Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika. Карл Густав Юнг

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ me veel kokku puutume. Mind ei eruta teooriad, vaid suurel määral faktid; ja ma palun teid seetõttu meeles pidada, et minu käsutuses oleva aja nappus ei luba mul esitada kõiki asjassepuutuvaid tõendeid, mis põhjendaksid minu järeldusi. Eriti viitan siinkohal unenägude analüüsis ja teadvustamata protsesside uurimise võrdlevas meetodis peituvatele keerukustele. Lühidalt, ma pean suurel määral lootma teie heatahtlikkusele, kuid loomulikult mõistan, et ennekõike on minu enda ülesanne muuta asjad nii lihtsaks ja selgeks kui võimalik.

      Psühholoogia on kõigepealt teadus teadvusest. Teiseks on see teadus selle saadustest, mida me nimetame mitteteadvuse hingeeluks. Meil pole võimalust uurida mitteteadlikku psüühikat vahetult sel põhjusel, et mitteteadvus asub väljaspool teadvust ning seetõttu pole meil sellega suhet. Me saame tegelda üksnes teadlike saadustega, mis meie oletust mööda pärinevad mitteteadvuseks kutsutavalt alalt, sellelt “ähmaste kujutluste” alalt, mida filosoof Kant peab oma “Antropoloogias”9 poolt maailma hõlmavaks. Ükskõik, mida me mitteteadvuse kohta ka ütlema ei pea, on ütlejaks alati teadvus. Teadvustamata psüühikat, mis on täielikult tundmatu loomusega, väljendab teadvus, ja ta teeb seda teadvuse terminites, ning see on ainus, mida me teha suudame. Ületada me seda ei saa ning peame sellega pidevalt arvestama kui meie otsustuste tähtsaima kriitikaga.

      Teadvus on iseäralik nähtus. See on katkendlik fenomen. Viiendik, kolmandik, aga võimalik, et isegi pool inimese elust möödub teadvustamata seisundis. Meie varane lapsepõlv möödub teadvustamatult. Igal ööl vajume mitteteadvusesse ning üksnes ajavahemikus ärkamisest uinumiseni on meil enam-vähem selge teadvus. Teataval määral on küsitav isegi see, kui selge see teadvus ikka on. Näiteks oletame, et kümneaastane poiss või tüdruk peaks olema teadlik, ent võib kergesti tõestada, et antud teadvus on üsna omapärast laadi, sest see võib eksisteerida ilma igasuguse Mina-teadvuseta. Ma tean üsna palju juhtumeid üheteistkümne-, kaheteistkümne- ja neljateistkümneaastaste või isegi vanemate laste hulgast, kes äkitselt jõuavad mõistmiseni: “Ma olen!” Esmakordselt oma elus teavad nad, et nemad ise kogevad, et nemad vaatavad üle õla tagasi minevikku, millest nad suudavad meenutada toimunud sündmusi, kuid ei suuda meenutada oma osalust neis.

      Me peame tunnistama, et kui ütleme “mina”, siis pole meil mingit absoluutset kriteeriumit mõistmaks, kas meie Mina-kogemus on täielik või mitte. Võib ju olla nii, et meie arusaam Minast on endiselt fragmentaarne ning mingis lähemas või kaugemas tulevikus teavad inimesed meist juba tunduvalt rohkem, mida Mina inimese jaoks tähendab. Meil õigupoolest ei olegi suutlikkust mõista, millega see protsess võib viimaks lõppeda.

      Teadvus on nagu väline pind või kest teadmata ulatusega tohutu teadvustamata avaruse kohal. Me ei tea, kui kaugele küündib mitteteadvuse võim, sest me lihtsalt ei tea sellest midagi. Te ei saa öelda midagi asja kohta, millest te midagi ei tea. Kui me lausume “mitteteadvus”, siis on meil tihti kavatsus selle terminiga midagi edastada, kuid tegelikult me edastame lihtsalt seda, et me ei tea, mis see mitteteadvus on. Meil on üksnes kaudseid tõendeid, et eksisteerib alalävine psüühiline sfäär. Meil on olemas ka mingi teaduslik õigustus oma järeldusele, et see sfäär eksisteerib. Saadustest, mida see mitteteadvus tekitab, võime teha mingeid järeldusi selle võimaliku loomuse kohta. Kuid me peame olema ettevaatlikud, et neis järeldustes mitte liigsesse antropomorfismi kalduda, sest reaalsuses võivad asjad olla väga erinevad sellest, milleks muudab neid meie teadvus.

      Kui te näiteks vaatlete meie füüsilist maailma ning võrdlete sellega, milliseks muudab sama maailma meie teadvus, siis avastate igat liiki mentaalseid kujutlusi, mida objektiivse faktina ei eksisteeri. Näiteks me näeme värve ja kuuleme helisid, kuid reaalsuses on tegemist võngetega. Õigupoolest vajame väga keeruka aparatuuriga laboratooriumit, kui tahame tuvastada selle maailma pilti lahusolevana meie aistingutest ja psüühikast; ning ma eeldan, et meie mitteteadvusega on lood samamoodi – meil peaks olema laboratoorium, kus me objektiivsete meetoditega võiksime tuvastada, kuidas teadvustamata seisundis asjalood reaalselt välja näevad. Nii et iga järeldust või iga väidet, mida ma oma loengutes mitteteadvuse kohta kuuldavale toon, tuleks vastu võtta just sellist kriitikat silmas pidades. See on alati just nagu, ning seda kitsendust ei tohiks kunagi unustada.

      Peale selle iseloomustab teadvust teatav piiratus. Ühel hetkel suudab ta üheaegselt haarata vaid mõnda sisu. Kõik ülejäänu on sel ajal teadvustamata ning me saame mingit laadi pidevuse, üldise mõistmise või arusaama teadlikust maailmast vaid momentaalsete teadvusseisundite järgnevusest. Me ei suuda iial haarata totaalsuse kujutist, sest meie teadvus on liiga piiratud ja kitsas; me suudame näha üksnes eksistentsi välgatusi. Kogu aeg on nii, nagu me piiluksime läbi prao ja näeksime ainult üht eraldiseisvat momenti; kõik ülejäänu on pimeduses ning antud hetkel pole me sellest teadlikud. Mitteteadvuse väli on määratu ning alati kestev, samal ajal, kui teadvuse väli on hetkelise nägemissähvatusega piiratud ala.

      Teadvus on suurel määral välises maailmas orienteerumise ja taju saadus. Arvatavasti on ta lokaliseeritud cerebrum’is,10 mis on ektodermilist päritolu ning oli meie kaugete eelkäijate aegadel tõenäoliselt naha tajuorganiks. Seesugusest ajus lokaliseeritusest tuletatud teadvus on ilmselt seetõttu säilitanud need aistingute ja orientatsiooni omadused. On piisavalt iseloomulik, et 17. ja 18. sajandi prantsuse ja inglise psühholoogid üritasid tuletada teadvust aistingutest, just nagu oleks see sisaldanud ainuüksi aistingutest tulenevaid andmeid. Seda on väljendatud kuulsa formuleeringuga Nihil est in intellectu quod non fuerit in sensu.11 Kaasaegsetes psühholoogilistes teooriates võite märgata midagi sarnast. Näiteks Freud ei tuleta teadvust tajuorganite antud andmetest, aga ta tuletab mitteteadvuse teadvusest, järgides sellega samasugust ratsionaalset liini.

      Mina pööraksin selle vastupidiseks – ütleksin, et ilmselgelt avaldub esimesena mitteteadvus ning tegelikult tärkab teadvus mitteteadlikust seisundist. Varases lapsepõlves ei ole me teadlikud; kõige tähtsamad instinktiivse loomuga funktsioonid on mitteteadlikud; nii et teadvus on pigem mitteteadvuse vili. Teadvus on seisund, mis nõuab jõulist pingutust. Teadlik olla on väsitav. Teadvus kurnab teid. Selline pingutus on peaaegu ebaloomulik. Kui te näiteks uurite loodusrahvaid, siis märkate, et tähtsusetu välise ärritaja korral või sellise ärritaja puudumisel jäävad nende rahvaste esindajad koheselt tukkuma, nad kaovad. Nad istuvad tund-tunni järel ühel kohal ja kui neilt küsida: “Mida te teete? Millest mõtlete?”, siis nad solvuvad, sest nende arvamuse kohaselt “ainult hull inimene mõtleb, temal on, jah, mõtted peas, aga meie ei mõtle”. Kui nad üldse mõtlevad, siis pigem kõhu või südamega. Mõned neegrihõimud kinnitavad teile, et mõtted pesitsevad kõhus, sest nemad võtavad omaks üksnes sellised mõtted, mis on seotud aktuaalse ebamugavustundega nende maksas, soolestikus või maos. Teiste sõnadega, nad on teadlikud üksnes emotsionaalsetest mõtetest. Emotsioonide ja afektidega käivad alati kaasas silmnähtavad füsioloogilised innervatsioonid.

      Pueblo-indiaanlased rääkisid mulle, et kõik ameeriklased on segased, ning olles sellest loomulikult mõnevõrra hämmeldunud, uurisin ma neilt, et miks siis ometi. Vastus oli järgmine: “Noh, nad räägivad, et mõtlevad oma peadega. Ükski terve inimene ei mõtle peaga. Meie mõtleme igatahes südamega.” Nad elaksid nagu Homerose ajastul, kui diafragmat (phren = mõistus, hing) peeti psüühilise aktiivsuse asupaigaks. See tähendab, et psüühilise lokaliseerimine on teistsuguse loomusega. Meie teadvuse kontseptsioon eeldab mõtte asukohana meie jaoks kõige väärikamat – pead. Kuid pueblo-indiaanlased tuletavad teadvuse tunnete intensiivsusest. Abstraktseid mõtteid nende jaoks ei eksisteeri. Kuna pueblo-indiaanlased on päikesekummardajad, siis ma katsetasin nende peal püha Augustinuse argumenti. Ma ütlesin neile, et jumal ei ole päike, vaid see, kes päikese lõi.12 Nad ei saanud sellega nõustuda, sest polnud võimelised väljuma oma tajuorganitest ja tunnetest tulenevate ettekujutuste piiridest. Seetõttu on nende jaoks teadvus ja mõtlemine lokaliseeritud südamesse. Teisest küljest on psüühiline aktiivsus meie jaoks tähtsusetu asi. Me arvame, СКАЧАТЬ