Suletud kirst. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ma märkasin seda otsekohe, ja ma olen kindel, et Poirot samuti. Näis, et kui Kimptoni huuled liikusid, siis ta pilk lõi särama ja sumbus siis taas. Need säravad sähvatused kordusid mõne sekundi tagant ja tundusid innukalt rõhku lisavat. Nii jäi mulje, et iga kolmas või neljas sõna, mille ta välja ütles, valmistas talle naudingut.

      Olin päris kindel, et Poirot oli nimetanud Claudia kavaleri ameeriklaseks. Mingist aktsendist polnud küll jälgegi, vähemalt mina ei suutnud seda tuvastada. Kui ma seda mõtlesin, ütles Poirot: „Suur rõõm teiega tutvuda, doktor Kimpton. Aga… leedi Playford mainis mulle, et te olete Ameerikast, Bostonist?”

      „Olen tõepoolest. Ma oletan, te mõtlete, et ma ei räägi nagu ameeriklane. Noh, ma loodaksin ka, et see on nii! Kohe, kui ma Oxfordi ülikooli jõudsin, kasutasin võimalust, et vabaneda kõigist neist maitsetutest kommetest. Oxfordis ei sobi end väljendada teisiti kui inglise kombel, eks ole.”

      „Randallil on lausa anne end kommetest vabastada, kas pole, kallis?” ütles Claudia üsna teravalt.

      „Mis? Oh!” Kimpton näis õnnetuna. Ta käitumine muutus täielikult. Ent sama võis öelda Claudia kohta. Ta silmitses meest nagu õpetaja sõnakuulmatut õpilast, ilmselt oodates, et too midagi ütleks. Lõpuks laususki too vaikselt: „Mu kõige armsam, ära murra mu südant, meenutades mulle mu kõige laiduväärsemat viga. Härrased, vaid üks kord olin ma nii mõtlematu – olles enne näinud nii palju vaeva, veendes seda erakordset naist minu abikaasaks saama –, olin nii mõtlematu, et kahtlesin omaenese soovides ja…”

      „Kedagi ei huvita sinu kahetsused ja enesesüüdistused, Randall,” lõikas Claudia vahele. „Peale minu – mina ei väsi kunagi neid kuulmast. Ja ma hoiatan, sa pead endale minu ees veel palju etteheiteid tegema, enne kui ma nõustun pulmapäeva paika panema.”

      „Mu kõige armsam, ma ei tee midagi muud, kui kahetsen, süüdistan ja halvustan ennast kuni oma surmatunnini!” ütles Kimpton innukalt, silmad säramas. Nood kaks võisid olla täiesti unustanud, et ka meie Poirot’ga seal viibime.

      „Hästi. Siis pole mul praegu otsest põhjust end sinust lahti öelda.” Claudia naeratas äkitselt, nagu oleks senine olnud vaid mäng.

      Kimpton näis jälle enesekindlusest pakatavat. Ta võttis Claudia käe ja suudles seda. „Pulmapäev saab paika pandud, mu armsaim – ja õige varsti!”

      „Kas ikka saab?” Claudia naeris lustakalt. „Seda me veel vaatame. Igal juhul ma imetlen su sihikindlust. Maailmas pole teist meest, kes oleks suutnud mu teist korda ära rääkida. Või tõenäoliselt isegi esimest.”

      „Ükski teine mees poleks nii haaratud või pühendunud kui mina, mu taevalik armsaim.”

      „Seda ma usun,” ütles Claudia. „Ma ei uskunud, et mind oleks võimalik veenda seda sõrmust uuesti kandma, kuid siin ma nüüd sellega olen.” Ta kulutas hetke sellele, et uurida suure briljandiga sõrmust vasaku käe keskmises sõrmes.

      Mulle tundus, et ma kuulsin teda seejuures ohkamas, kuid ukse kolmas avanemine varjutas selle heli. Uksel seisis noor teenijatüdruk. Ta juuksed olid patsi seotud ja rääkides puudutas ta seda närviliselt. „Ma pean toa jookide jaoks ette valmistama,” pomises ta.

      Claudia Playford kummardus minu ja Poirot’ poole ja sosistas valjusti: „Kindlasti nuusutage, enne kui te midagi joote. Phyllis on nii hooletu kui veel olla saab. Ma ei tea, miks me teda ikka veel siin peame. Ta ei teeks portveinil ja vanniveel vahet.”

      4. PEATÜKK

      Ootamatu austaja

      Aja jooksul olen ma nii ametialaselt kui ka seltskondlikult palju kordi märganud, et kui kohtuda esimest korda terve inimrühmaga, siis saab kuidagi – just nagu mingi seletamatu vaistu läbi – aru, kellega neist on nauditav vestelda ja kellest tasuks parem eemale hoida.

      Nii et kui ma õhtusöögiks rõivastatuna võõrastetuppa naasin ja leidsin sealt eest uusi inimesi, teadsin vaistlikult, et peaksin püüdma seista advokaadi kõrvale, keda Poirot oli mulle kirjeldanud kui Michael Gathercole’i. Ta oli pikem kui tavaline pikka kasvu mees ja nagu oma kasvu vähendamiseks hoidis ta end kergelt küüru.

      Poirot’l oli olnud õigus, Gathercole nägi tõepoolest välja nii, nagu tunneks ta end oma kehas ebamugavalt. Ta käed rippusid rahutult külgedel ja iga kord, kui ta end natukenegi liigutas, paistis see nii, nagu üritaks ta üsna kohmakalt ja kärsitult midagi maha raputada – midagi kahetsusväärset, mis oli end talle külge haakinud, kuid mida keegi teine ei näinud.

      Ta ei olnud nägus selle sõna tavalises mõttes. Pigem viis ta nägu mu mõtted ustavale koerale, keda peremees on liiga tihti löönud, ja kes teab, et kindlasti juhtub seda edaspidigi. Ometi näis ta kõigist mu uutest tuttavatest selgesti kõige arukamana.

      Ülejäänud võõrastetuppa lisanduvad inimesed vastasid samuti enam-vähem Poirot’ kirjeldusele. Leedi Playford rääkis sisenedes mingit keerulist anekdooti, seejuures kellegi poole pöördumata. Ta jättis just nii esindusliku mulje, kui ma olin oodanud, tal oli vali meloodiline hääl ning ta juuksed olid seatud spiraalsesse Pisa torni. Tema järel tuli planeedisuurune advokaat Orville Rolfe; siis vikont Harry Playford, heledate juustega noormees lameda kandilise näo ja sõbraliku, ehkki kuidagi kauge naeratusega – just nagu oleks miski talle kord rõõmu teinud ja nüüd ta püüdis meenutada, mis küll oli olnud ta hea tuju põhjuseks. Tema abikaasa Dorro oli pikka kasvu naine, kellel olid röövlindu meenutavad näojooned ja pikk kael, mille alumises osas oli sügav lohk. Kui keegi oleks sellesse lohku asetanud teetassi, siis oleks see seal päris hästi paigal püsinud.

      Kaks viimast saabujat olid leedi Playfordi sekretär Joseph Scotcher ja tumedapäine, tumedate silmadega naine. Eeldasin, et ta on põetaja Sophie Bourlet, sest ta lükkas tuppa ratastoolis Scotcheri. Põetajal oli lahke naeratus, mis tundus samas tõhusana – just nagu oleks ta otsustanud, et olukorraga sobib just selline naeratus –, ning tagasihoidlik käitumisviis. Kogu toas oli tema ainus, kelle poole oleks tasunud pöörduda mingi praktilist laadi probleemiga. Märkasin, et kaenla all oli tal pakk pabereid, ja niipea, kui tal tekkis võimalus, asetas ta need väiksele kirjutuslauale akna all. Seejärel astus ta leedi Playfordi juurde ja ütles talle midagi. Leedi Playford vaatas laual olevate paberite poole ja noogutas.

      Kaalusin, kas Scotcheri kahanevat elujõudu arvestades võis Sophie olla võtnud osa Lillieoaki sekretäri kohustest enda peale. Ta oli riietatud pigem sekretäri kui põetaja moodi. Kõik teised naised kandsid õhtukleite, kuid Sophie nägi välja nii, nagu oleks ta valmistunud tähtsaks kohtumiseks kontoris.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

СКАЧАТЬ